kultuurianomaaliad, milles ülim väärtus omistatakse hetkelisele). Sellega võib kooskõlastuda tekstide fikseerimiseks kasutatavate materjalide hierarhia ning tekstide säilitamise koha ja mooduste hierarhia.. Koodi pikaealisuse määrab tema struktuuri põhitegurite konstantsus ja seesmine dünamism – võime muutuda, säilitades samal ajal mälestusi eelnenud seisunditest ja järelikult teadmist oma ühtsusest. (Lotman ja Uspenski. Kultuuri semiootilisest mehhanismist. 1971) KULTUUR IV Semiootilisest seisukohast võib kultuuri ette kujutada kui keeruliselt organiseeritud märgimehhanismi, mis kindlustab ühe või teise inimgrupi eksistentsi kollektiivse isiksusena, mis omab teatud ühist indiviidiülest intellekti, ühismälu; käitumise, ümbritseva maailma modelleerimise viisi ja sellesse maailma suhtumise ühtsust. Selles mõttes on kultuur isomorfne üksikisiku intellektuaalse maailmaga ja justkui
poliitikat, üleüldisi globaalseid probleeme vms. Ma ei soovi siinkohal jätta muljet, et see oleks kuidagi viisi vale või et teater ei tee seda, aga isiklikult tunnen, et see teema on liigselt problematiseeritud. Tahaplaanile on jäänud psühholoogia, esteetiline nauding, inimese sisemaailm ja subjektiivsed seoste loomised. Kuid samas on see ka õigustatud, eriti kui läheneda teemale teatrisemiootika vaatepunktist ning ka üleüldisest semiootilisest vaatenurgast. Inimesel on võimalik üldse maailma tajuda alles siis, kui see on tema jaoks märgiliselt lahti mõtestatud ehk nagu on öelnud Tiit Palu artiklis “Teatrisemiootika”, siis inimene elab “tähenduste maailmas”. Ehk inimesele ongi loomuomane mõtestada lahti kõik see, mida ta tajub ning võttes omaks alateadlikult kultuuris ringlevad koodid tema enda lähedasest elust ja ümbritsevast, siis ongi üsna tõenäoliseks koodide tõlgendamiste tulemuseks
tõlkida teisteks sama keele märkideks (keelesisene ehk intralingvistiline tõlkimine ehk ümbersõnastamine ehk päris tõlkimine) või mõnda teise, mittesõnasõnalisse sümbolite süsteemi (märgisüsteemide vaheline ehk intersemiootiline tõlkimine ehk transmutatsioon) (Torop&Sütiste 2007: 562). Vermeeri järgi tuleks selgusele jõuda, mis on teksti skopos (eesmärk)? Kellele tõlgin? Kellele jään seejuures truuks? Kas tõlgin kultuuri või autorit? Või semiootilisest vaatepunktist kellele teen märgid mõistetavaks või jätan ära, sest on ju seegi märk omaette. Samas on kultuuriruum alati intertekstuaalne. Seetõttu ei saa eristada, millised tekstid on primaarsed. Õigupoolest ei eksisteeri ühtki puhast teksti ja see tähendab, et mille alusel panna tekstile piirid. Tõlkija peab kindlaks tegema tõlgitavuse astme ja töötama välja tõlkestrateegia. Minu strateegia on toetuda märkide ülekandmisel autoriteetsetele tõlkeallikatele
põhja poole. Barbareid, mitte-kult. Aesti. Baltihõimude eellased. actiuse germanias kirjeldati rooma impeeriumi ümbritsevaid hõime ning põhja poolsete hulgas on ära mainitud selline hõim nagu aestid, neid arvatesk olevat proteestlased ning seetõttu seda daatumi peetakse ka eesti kultuuri eostamise daatumiks · 1919- - Eesti väe vastupealetung / Asutav Kogu / kirjutati alla vaherahulepe 1. Kultuur kui teine olemine (semiootilisest aspektist) Kultuur on teine olemine. Esmane olemine on loodus. Inimese enda evolutsioon on sõltunud sellest, milline on tema vahekord esmase loodusega, kas ja kuidas ta on kohastunud nii füüsilises kui vaimses mõttes. Siin on olnud kaks strateegiat, mis kujutavadki endast kultuuri kui teise olemise sisu: Esiteks, kultuur on harimine, viljelemine, töötlemine, vääristamine ja väärtustamine.(cultura agri). Teine aspekt on märgiline ja seostub teadvuse arenguga
Eesti kultuuri alused ja tähendus. Kordamiseks. 1.Kultuur kui teine olemine (tekst ja protsess). Kultuur semiootilisest aspektist: Kultuur on teine olemine. Esmane olemine on loodus. Inimelu on evolutsiooni üks suurimaid paradokse. Me ei tea siiani ammendavalt, kas inimeseks arenemine oli evolutsiooni juhuslik hälve või seaduspära. Ja kuna me ei tea inimese algust, loodusteaduslikult võttes bio- ja ökosüsteemset otstarvet, piltlikult väljendudes aga inimese iseeneselikku eesmärki, siis pole ka võimalik tõsikindlalt väita, kas tegemist on evolutsiooni negatiivse tulemusega lõppeva
Millistest teguritest poliitikahuvi PMs eeskätt sõltub? 5. Uuringu üldine kava valim, meetodid, ajakava, tööjaotus, eelarve Akadeemiline meedia ja kommunikatsiooni uurimine eeldab ideaalis · kogu mitmetasandilise kommunikatiivse protsessi hõlmamist (nii makro- kui mikroanalüüsi) koos neid mõjutavate teguritega · mitmete erinevate meetodite kasutamist · tulemuste teoreetilist mõtestamist (lähtudes politoloogilisest, sotsioloogilisest, psühholoogilisest, semiootilisest või kommunikatsiooniteoreetilisest probleemiasetusest) FORMALISEERITUD KÜSITLUS UURIMISMEETODINA Küsitluse tugevad ja nõrgad küljed Tugevused: kiire, odav, võrreldavust tagav, sobib arvamuste ja hoiakute selgitamiseks Nõrkused: - inimesed kalduvad vastama "nii nagu peab" - kaldutakse vastama pealiskaudselt - ei sobi tulevase käitumise prognoosimiseks - surub peale uurija lähenemisviisi Formal
Sõna viitab kahele asjale: * erinevusele, mis tekitab sõna tähenduse * edasilükatud tähendusele, sest sõnade tähendused tekstides muutuvad 18. Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika. Tartu-Moskva koolkond on Juri Lotmani ja tema Moskva mõttekaaslaste (Gasparov, Uspenski, Jegorov, Ivanov jt.) loodud semiootikakoolkond. Koolkonna väljaandeks oli ajakiri Töid Märgisüsteemide Alalt. 1973 avaldasid Tartu-Moskva koolkonna semiootikud omamoodi manifest-artikli ,,Tees kultuuride semiootilisest tõlgendamisest". Juri Lotman alustas vene kirjanduse uurijana, tegeledes 18-19 sajandi vene kirjanduse arenguga. 1970ndatel, 1980ndatel tegeles Juri Lotman kultuurisemiootika põhialuste väljatöötamisega. Nõukogude ajal oli raskusi avaldamisega võimu juudivaenulikkuse tõttu ning semiootika kui ainult ,,pooleldi lubatud" teaduse tõttu. Kokku aga avaldas Juri Lotman üle 800 teadustöö, mida on nüüdseks tõlgitud paljudesse keeltesse. Tuntumate kirjutiste hulgas on ,,Filmisemiootika",
rahvuskultuuride ja usundite ning mütoloogia semiootilisi süsteeme -- kõike seda, mida sisaldab endas «kultuuri» keeruline mõiste. Sekundaarsete modelleerivate süsteemide semiootika ongi kultuurisemiootika. Kultuurisemiootikast saab "erinevate märgisüsteemide funktsionaalset suhestatust uuriv teadus" (Kultuurisemiootika teesid 1973). Kultuuri olemus väljendub kõige paremini Lotmani kultuurisemiootika võtmemõistes tekst. Teksti heterogeensus ja polüglotilisus tuleneb semiootilisest algdualismist, maailma kahestumisest keeles ja inimese kahestumisest ruumis. Minimaalne semiootiline mehhanism ongi seetõttu asümmeetriliselt binaarne ja ka seda moodustavad süsteemid on põhimõtteliselt kaht tüüpi -- diskreetsed (verbaalsed, ajaloolised) ja kontinuaalsed (ikoonilised, mütoloogilised). Semiootika vaatevinklist kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu, st on teatud teadete (tekstide) hoidmise ja edastamise ja uute
kuidas erinevaid effekte võib saavutada, modelleerimine, kuidas erinevaid tulemusi saavutada, annab lapsele vabaduse valida mis tahes süsteemid, mis kõige paremini teenib nende eesmärke ja vajadusi nende elu eri aegadel. Oluline on märkida, et eriti varases lapseeas võib laste pildilise kujutamise kavatsustel olla vähe pistmist kunsti modernistlikule "lapse kunsti" standardile vastava pildi loomisega. Nende joonistamine on sageli kõigest üks osa semiootilisest protsessist, kus oluline tähendus on ka helidel, zestidel ja sõnadel. Selles kontekstis on õpetaja võime aktsepteerida neid pilte, pigem aktiivsete sündmuste, kui objektidena, mida saab riputada lastehoiu või eelkooli klassi seinale, aitab lastel mõista selle unikaalse mitmekülgse kujutamise süsteemi väärtust ja näha seda, kui alternatiivi teistele kujutavatele tegevustele, kus Lääne kultuuri sügavalt juurdunud mugavuses, peavad pildid seisma üksi ja enda eest
Paralleel Uexkülli subjekti tajumärke kandva objekti ja talle täiesti tunnetamatu (subjekti seisukohast ka olematu) välismaailma vahel on ilmne. 14)Kultuuri mõiste semiootikas (Lotman)- Kultuurisemiootikast saab "erinevate märgisüsteemide funktsionaalset suhestatust uuriv teadus" (Kultuurisemiootika teesid 1973). Kultuuri olemus väljendub kõige paremini Lotmani kultuurisemiootika võtmemõistes tekst. Teksti heterogeensus ja polüglotilisus tuleneb semiootilisest algdualismist, maailma kahestumisest keeles ja inimese kahestumisest ruumis. Minimaalne semiootiline mehhanism ongi seetõttu asümmeetriliselt binaarne ja ka seda moodustavad süsteemid on põhimõtteliselt kaht tüüpi -- diskreetsed (verbaalsed, ajaloolised) ja kontinuaalsed (ikoonilised, mütoloogilised). Organismiline kultuurikäsitlus- Diskreetsetes süsteemides on esmane tinglik ja käitumisest sõltumatu
Keele sõnavara muutuvus • Keele sõnavaraline koosseis muutub pidevalt. Seetõttu on keele sõnavara suurust raske täpselt hinnata. • Sõnavara täieneb nt. neologismide e. uudissõnade arvel. • Samal ajal on keeles olemas aktiivsest kasutusest kadumas/kadunud sõnu, arhaisme. • Eri tüüpi sõnaraamatud esitavad teatud liiki sõnade hulga keeles. Sõnavarateadus Leksikoni uurimisele võib läheneda erinevatest vaatenurkadest: semiootilisest, grammatilisest, kognitiivsest, sotsiaalsest, kultuurilisest või strukturaalsest, kusjuures kõik need aspektid on võrdse kaaluga. Sõna kui keelemärk: semiootiline lähenemine Ferdinand de Saussure’ilt (1857–1913)lähtub arusaam keelest kui märgisüsteemist. On väitnud, et • keel on ideid väljendavate märkide süsteem • keelemärk koosneb mõistest (tähistatavast) ja häälikkujust (tähistajast) ja on psüühiliselt ühtne entiteet e. olem
saada .."hävitame kõik sümbolid" - paraku kõik võitlused märkide vastu, on võimalik vaid märkide abil Varasem projekt, kuidas märkidest vabaneda: "Lagado akadeemik laputast " saarel oli akadeemik, kes oli kogu elu tegelenud projektiga "kuidas saada lahti sõnadest", sõnade asemel olid asjad. Kui soovid midagi öelda, tuleb teha komplekt asjadest. Tahad öelda "teekann" siis näitad seda .. Projekt tööle ei jäänud, kuid semiootilisest aspektist mis juhtub kui sõna "leib" asemel võtta leib? See leib siis ei tähenda enam leiba, vaid sõna "leib".. see ei lihtsusta, vaid muudab semiootilist protsessi keerulisemaks. 25. kaader klassikaliselt 24 kaadrit, aga 1957. Aastal tegi psühholoog James Vicary eksperimendi kobarkinos lasti 2 saalis sama filmi, 1 saalis lasi panna 25nda kaadriga mingi popcorni vm- see mõjutas inimeste alateadvust, käitumist, kohe osteti rohkem. Mis on MÄRK ? a=a
Äratundmine ja kontroll Dekontekstualiseerimine Kujundamine tegevuste kaudu (keskkonna suhtes mingil määral toimides, projitseerime keskkonnale tagasi oma arusaama) Vastandumine ja lihtsustamine pidevad üleminekud looduses muudetakse diskreetseteks (nt kaardi puhul) (inimese toimimine keskkonna suhtes on juba sõltuvad lihtsustatud nägemusest loodusest) Mõistmine ja ümberhindamine Omaksvõtmine Lähtuvalt inimese semiootilisest aktiivsusest keskkonna suhtes saab eristada nelja looduse tüüpi: 0-loodus on loodus iseeneses (metsik loodus, wilderness), 0-loodus muutub iseeneses, talle endale on iseloomulik sisemine dünaamika Esimene loodus on loodus nii nagu me seda näeme, kirjeldame ja interpreteerime. 1-loodus tekib tänu meie keelevõimele, see on märgisüsteemi poolt väljafiltreeritud loodus, mis kujuneb inimese semioosi
Lihtsalt korduv sündmus ei ole ette ennustatav. Sest siis on kindel teadmine, et asi kordub, kuid pole teada, millal. See teadmine võib olla eluliselt oluline. Korduvad järjestatud sündmused ongi informatsioon. Meil on potensiaal seda korduvust märgata ja sellele reageerima. Elu pole võimalik ilma niisuguse infot töötleva mehhanismita. [elementaarse] tähenduseloome [ühiku] minimaalne organisatsioon sisaldab binaarse süsteemi, mis koosneb (minimaalselt) kahest semiootilisest mehhanismist (keelest), mis on vastastikuses tõlkimatus suhtes ja samaaegselt üksteise moodi, nii palju kui iga neist oma vahenditega modelleerib ühte ja seda sama mittesemiootilist reaalsust. [...] Minimaalne struktuur sisaldab endas ka kolmanda elemendi [...] mis võimaldab [...] teostada tõlke-operatsiooni. Selliste "tõlgete" resultaadina [...] Toimub uue teksti genereerimise akt (Lotman, 1993, lk. 370) Mis see inimeste keeles tähendab? 1
ei usalda keelt, mis esindab ainult 1 pealeksurutud asja 18. Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika. Tartu-Moskva koolkond on Juri Lotmani ja tema Moskva mõttekaaslaste (Gasparov, Uspenski, Jegorov, Ivanov jt.) loodud semiootikakoolkond. Koolkonna väljaandeks oli ajakiri Töid Märgisüsteemide Alalt. 1973 avaldasid Tartu- Moskva koolkonna semiootikud omamoodi manifest-artikli „Tees kultuuride semiootilisest tõlgendamisest“. Juri Lotman alustas vene kirjanduse uurijana, tegeledes 18-19 sajandi vene kirjanduse arenguga. 1970ndatel, 1980ndatel tegeles Juri Lotman kultuurisemiootika põhialuste väljatöötamisega. Nõukogude ajal oli raskusi avaldamisega võimu juudivaenulikkuse tõttu ning semiootika kui ainult „pooleldi lubatud“ teaduse tõttu. Kokku aga avaldas Juri Lotman üle 800 teadustöö, mida on nüüdseks tõlgitud paljudesse keeltesse.
kõik inimkultuurid sisaldavad vähemalt kaht teisest modelleerivat süsteemi: visuaalset ja verbaalset, ikoonilist ja sümboolset. Kuid hierarhiseerivad erinevalt Kultuurisemiootika Kultuurisemiootikast saab "erinevate märgisüsteemide funktsionaalset suhestatust uuriv teadus" (Kultuurisemiootika teesid 1973). Kultuuri olemus väljendub kõige paremini Lotmani kultuurisemiootika võtmemõistes tekst. Teksti heterogeensus ja polüglotilisus tuleneb semiootilisest algdualismist, maailma kahestumisest keeles ja inimese kahestumisest ruumis. Minimaalne semiootiline mehhanism ongi seetõttu asümmeetriliselt binaarne ja ka seda moodustavad süsteemid on põhimõtteliselt kaht tüüpi -- diskreetsed (verbaalsed, ajaloolised) ja kontinuaalsed (ikoonilised, mütoloogilised). Organismiline kultuurikäsitlus Diskreetsetes süsteemides on esmane tinglik ja käitumisest sõltumatu märk, kontinuaalsetes on
tegelikkusesemiotiseerimisega tagantjärele: "mitte-märgi" muutmisega märgiks, "mitte-ajaloo" muutmisega ajalooks. Konkreetsemalt toimub see mineviku semiotiseerimine kahel tasandil: 1) mingi tähendusliku ajahetke, nähtuse, isiku vms eristamine; 2) selle eristatud ühiku tõlgendamine, paigutamine laiemasse tervikusse, talle tähenduse andmine. Ajalooprotsess kui järjepidev kommunikatsioon "Semiootilisest vaatepunktist saab ajalooprotsessi esitada kommuni- katsiooniprotsessina, milles pidevalt lisanduv uus informatsioon kutsub esile ühiskondliku adressaadi (sootsiumi) nii- või teistsuguse vastureaktsiooni." "Ühed ja samad objektiivsed faktid, mis moodustavad reaalsete sündmuste teksti, võivad eri keeltes saada erineva interpretatsiooni vastava sootsiumi keeles ja mingis muus, teise ruumi ja aega kuuluvas keeles. (...) Seejuures tuleb silmas pidada, et just selle sootsiumi
Autoril, lavastajal ja näitlejatel on erinevad eesmärgid. Ideede kontsentratsioon on suur. Kollektiivne vastuvõtt võib kujuneda häirivaks, kuid on tavaliselt emotsionaalsem kui individuaalne vastuvõtt. Lugemine võimaldab rohkem keskenduda, saab valida tempot ja järjekorda. 61 Näidendi lavastamisel toimub teksti ülekanne ühest semiootilisest süsteemist teise. Lavastamine on tõlkimine ning mitte alati pole autentne ülekanne võimalik ega ka vajalik. Postmodernne teater vabastab lavastajad kohustusest olla originaalitruu. Tähtis on interpretatsioon. Erinevad ülekandetüübid: · lineaarne autoritruu ülekanne; · struktuurne säilitatakse teksti põhistruktuur, lavastaja-poolsed rõhuasetused; · globaalne algteosest säilivad üksikud elemendid, nõrk side algtekstiga. G
annaabi.ee 
