Salvador Dali (3)

Sissejuhatus
Sürrealism on 20 saj. kunsti liikumistest kahtlematult üks intrigeerivamaid. Efektse, kohati lausa šokeeriva loominguga kaasnesid elegantselt sõnastatud spekulatiivsed teooriad, skandaalsed väljaastumised ja lärmakad manifestatsioonid. Kõik see on andnud põhjust väga erinevateks suhtumisteks sürrealismi, kuid vaieldamatu on tema mõju kogu meie sajandi edasisele kunstikultuurile.
Sõjast põhjustatud psühholiigiline šokk jätkas oma toimet ka 1920.a. , leides väljundi mitmesugustes irratsionalistlikes õpetustes. Prantsusmaal kujunes moefilosoofiks Henri Bergson, kelle põhimõisteks oli „ intuitsioon “. Tema filosoofias oli eriline koht kunstiloomel – kunstis nägi ta kõikehõlmavat tunnetusvahendit, mis tema käsutuses olevate võimalustega on suuteline väljendama subjektiivseid seisundeid. Kunstipraktikale vahetumat teoreetilist alust pakkus see-eest teine tol ajal populaarne õpetus, nimelt Sigmund Freudi metapsühholoogia. Võib isegi öelda, et ilma Freudi psühhoanalüüsita oleks sürrealism vaevalt tekkinudki.
Kõige ustavam Freudi järgija ning ühtlasi sürrealismi kõige skandaalsem ja poleemilisem esindaja on vaieldamatult Salvador Dali, kes lülitus või nagu Breton märkis, poetas end sürrealistide seltskonda 1928.a.
Salvador Domingo Felipe Jacinto Dalí i Domènech
Salvador Domènech sünnib 1904 . aastal Figuerases, väikeses linnakeses Kataloonia põhjaosas. Ta sirgub lugupeetud, aga maailmavaate poolest lõhestunud perekonnas. Isa on vabariiklane ja ateist, ema usklik katoliiklane. Nime saab Salvador pisut enne tema sündi surnud venna järgi ja ta suhtub endasse kui venna teisikusse. Juba lapsena oli ta olnud raske iseloomuga . Kolmeaastasena tahtnud ta saada kokaks, viieselt Napoleoniks ning kogu ta ülejäänud elu näitab ta ambitsioonide kasvamist. Esimest õpetust saab ta impressionistist maalikunstnikult, kes on isa tuttav. 1912. aastal sisustab ta endale vanemate korteri pööningul ateljee ; kuus aastat hiljem on 14-aastase poisi esimene avalik näitus. Pildid äratavad tähelepanu. Dalíd huvitab Hispaania 19. sajandi maalikunst ja kubism . Lõunamaalastele tüüpilise varaküpsenud andena oli ta väga noorelt maalima hakanud: 12-aastasena katsetas ta juba puäntillismiga.
Notarist isa tahtel astus ta Madriidi San Fernando Kaunite Kunstide Akadeemiasse, kus ta õppis vaheaegadega kuni sealt väljaheitmiseni 1925. a. , kuna väidetavalt ta keeldus eksamitel osalemast. Õppejõudude ja kaasüliõpilaste silmis on ta reaktsionäär. Vaatamata sellele jõudis ta läbi proovid a enam – vähem kõik senised moodsa kunsti voolud. Teisel õppeaastal tutvub Dalí hilisema filmirežissööri Luis Bunueli ja luuletaja Federico Garcia Lorcaga.
1927. a. veetis Dali oma esimese nädala Pariisis, järgmisel aastal aga „poetaski“ end oma sõprade Federico Gracia ja Joan Miro vahendusel sürrealistide hulka. Freudi õpetusega oli Dali varem juba tuttav – nüüd, saades innustust sürrealismilt, asus ta halastamatu avameelsusega analüüsima oma seksuaalseid komplekse. Üks esimesi selliseid analüüse on 1929. a. valminud „ illumineeritu naudingud „ , mis pakub terve buketi Dali libiido iseärasusi. Pildi vasemal poolel näeme tsitaadilähedast motiivi de Chirico metafüüsilisest maalist ja keskel groteskset autoporteeliste sugemetega pead. Dali iknograafias on sagedane rohutirts. Viimane sümboliseerib Dali hirmu suguakti ees – nimelt on emastel tirtsudel kombeks pärast viljastumist oma partner hävitada. Hirmu vastassugupoole ees väljendavad ka hirmuäratav lõust ja kannukõrvadega naispea kujutis pildi ülemises osas. Saamatust normaalses suguelus aitab kompenseerida onanism, millega tegeleb pea vastu seina toetanud noormees.
Oma kuulsamat motiivi pehmeid kelli kasutab Dalí esmakordselt 1931. aastal pildis “Mälu püsivus“. Selle pildiga tegeleb ta impotentsi probleemiga: autoportreelisel grotesksel peal puudub suu kui naise suguorgani sümbol, piklikud, justkui sulanud kellad sümboliseerivad lõtva peenist.
„ Kire mõistatus „ on Oidipuse kompleksi visuaalne analüüs. Tohutu monstumi kehas olevatesse niššidesse on kirjutatud prantsuskeelne fraas „ ma mére, ma mére „ („ mu ema, mu ema“ ). Nimelt väitis Freud , et kõigil posslastel on alateadlik seksuaalne kiindumus oma emasse ( Oidipuse kompleks ) ja tütarlastel isasse ( Elektra kompleks ). Dali maalil näemegi tagaplaanil isa ja poja võitlust ema pärast.
Unenägude olemust väljendab „ Uni „ , kus on kujutatud karkudele toetuv pea. Dali järgi on inimene unes nagu suur pea, mida hoiavad tasakaalus kargud. Kui ühte neist liigutada, on tasakaal häiritud ja inimene ärkab. Need oleksid vaid mõned näited Dali freudilikust komlekside analüüsist.
Nagu näeme, püüab ta Freudi kohati lausa bukvalistlikult järgida, illustreerides tema teooriaid. On huvitav märkida, et kui Dali 1938. a. külastas Freudi Londonis, oli viimane tema piltide suhtes skeptiline – Freudi ennast huvitasid rohkem kunstiajaloo suurkujud Leonardo da Vinci ja Michelangelo, kelle puhul on välistatud „ teadlik müstika kasutamine „ , nagu Freud oma kirjas Stefan Zweigile Dali kohta märgib.
1920. a. lõpus, kui Dali lülitus liikumisse, tuli otsustada, kumb sürrealismi suundadest on perspektiivikam. 1930. a. algul töötas Dali välja oma teooria, nn. paranoia – kriitilise meetodi, mis „ baseerub assotsiatsioonide ja hallutsinatsioonide kriitilisel ja süstemaatilisel objektiviseerimisel „ . Dali süvenes paranoilistesse luuludesse, püüdes sisse elada vaimuhaigete maailma. Samal ajal tuli aga säilitada kriitiline analüüsivõime, mida Dali on formuleerinud talle omase paradoksaalse sisuga fraasi kaudu: „ Minu ja hullumeelse ainus vahe seisneb selles, et mina pole hull. „ . Paranoikute maailmapilt on kahestunud: peale esemete ja nähtuste tegeliku tähenduse näevad nad vastavalt oma kinnisideele veel lisatähendusi. Dali võttis seda fenomeni bukvalistlikult ning maalis terve rea topeltkujutisi, mida vaataja, vahetades tajutava pildi foone, võib interpreteerida mitmeti. Tuntumad nendest maalidest on „ Nähtamatu Voltaire´i büst „ , kus võib näha kord Voltaire´i nägu, kord kahte vanaaegsetes kostüümides teenijannat.
Dali on ise korduvalt väitnud, et ta maalib ainult oma nägemusi, mille üle tema ratsionaalsel mõtlemisel puudub kontroll. Nii ei allu ka paranoia – kriitiline meetod loogikale. Dali on ise retooriliselt küsinud: „ Kuidas te võite loota , et te nende piltide sisu mõistate, kui ma ise olles nende „ tegija “, neid sama vähe mõistan.“ Lisaks on kunstnik korduvalt rõhutanud, et oma piltides ei mõtle ta midagi ise välja, kogu visuaalne materjal oleks talle nagu ette antud: „ Kui ma kujutan pehmeid kelli, kilomeetripikkust jalga, kopeerin ma kõige ausamal ja fotograafilisemal moel ühte oma nägemust. „ Viimases Dali väites on palju kaheldud, sest tema maalide teatraalne atmosfäär viitab sageli teadlikule lavastusele. Kuid ilmselt on loomeprotsessis võimatu eristada, kus lõpeb intuitiivne ja kus algab teadlik element. Kahtlusi Dali maalide nägemuslikus alges süvendab asjaolu, et koos paranoia – kriitilise meetodiga muutus tema maalimisviis üha akadeemilisemaks. Viimast tendentsi aitas süvendada vanade meistrite, eriti Vermeeri maalitehnika uurimine. Lummavalt mõjus Dalile ka Millet „Õhtupalvus“, mida interpreteeris jällegi Freudi vaimus. Sisu olevat järgmine: naine teatab mehele, et on jäänud rasedaks, mille peale mees on häbelikult katnud oma peenise. Olgu veel lisatud, et akadeemilises laadis maalis Dali palu oma abikaasat, keda ta kasutas pea ainsana modellina. Dali naine oli Eluard´ilt ole löödud vene päritoluga Jelena Diakonova, „ sürrealistlik muusa „, keda seltskonnas hüüti Galaks või Galutškaks.
Umbes 1940. aastaks loob Dalí endale sümbolite, motiivide ja vormide repertuaari, mida ta arvukates kirjatöödes kommenteerib ning mille kohta ta annab osalt vasturääkivaid seletusi . Pärast “Wilhelm Telli mõistatuse” näitamist nõuab Bretoni (edutult) Dalí väljaheitmist sürrealistide ühendusest; samal aastal korraldatakse üliedukas näitus New Yorgis . Londonis eksiilis olevale Sigmund Freudile näitab ja seletab Dalí 1938. aastal “ Narkissose metamorfoosi”. Ta eemaldub järjest enam sürrealismist. Dalí veedab sõja esimesed sõjajärgsed aastad New Yorgis, kus ta eliidist ülistatuna hakkab instseneerima oma ekstsentrilist elustiili ja paneb aluse oma varandusele. 1948. aastal tuleb Dalí tagasi Euroopasse. Tema loomingusse ilmub religioossus. Kuigi ülimalt produktiivne ja populaarne, ei ole ta enam kuigi uuenduslik.

Looming

Maale

• 1925 " Veenus ja amoretid"
  
• 1929 "Salapärane mäng"
  
• 1929 "Iha mõistatus - minu ema, minu ema, minu ema"
  
• 1929 "Suur masturbaator"
  
• 1931 "Mälu püsivus" (ka: "Sulanud aeg" ja " Pehmed kellad")
  
• 1933 "Wilhelm Telli mõistatus"
  
• 1937 "Narkissose metamorfoos "
  
• 1937 "Uni"
  
• 1937 "Elevandid luikede peegelpildina"
  
• 1938 "Lõputu mõistatus"
  
• 1938 "Aafrika muljed"
  
• 1938 "Hispaania"
  
• 1941 "Pehma autoportree praetud peekoniga"
  
• 1943 "Ameerika poeesia"
  
• 1943 "Ameerika jõulude allegooria"
  
• 1944 "Uni, mille põhjustab mesiase lend ümber granaatõuna sekund enne ärkamist"
  
• 1945 " Melanhoolne aatomi-ja uraaniidüll"
  
• 1946 "Püha Antoniuse kiusatus"
  
• 1947 "Luigesule aatomisisene tasakaal"
  
• 1949 "Leda atomica"
  
• 1950 "Port Lligati madonna"
  
• 1951 "Püha Johannese Kristus ristil "
  
• 1952 "Sfääride Galatea"
  
• 1954 "Omaenda vooruslikkuse sarvede poolt sodomiseeritud nooruslik neitsi"
  
• 1958-59 "Christoph Kolumbus avastab Ameerika (Christop Kolumbuse uni)
  
• 1963 "Galacidalacidesokrüribonukleiinhape"
  
• 1965 "Perpignani raudteejaam"
  
• 1966-67 "Tuunikala püüdmine"
  
• 1983 "Pääsukese saba" (katastroofiseeria) (NB:Dali viimane maal)
  

Kirjandus

• Salvador Dalí, " Geeniuse päevik". Prantsuse keelest tõlkinud ja kommenteerinud Sirje Keevallik. Kirjastus Kunst, Tallinn, 1999, 285 lk
  
• "21 maailmakuulsat kunstnikku" ( koostanud Annus Raud). Tallinn 2005, lk 207–215 (ka kunstniku tähtsamate tööde loetelu )
  
• Frank Weyers, "Salvador Dalí: elu ja looming [1904-1989]". Saksa keelest tõlkinud Meelika Öpik. Sari Väike kunstiraamat, kirjastus Koolibri, Tallinn 2006, 96 lk
  

Kokkuvõte
Algul oli mainitud , et sürrealismi kui kunstivoolu on suhtutud mitmeti. Täiel määral kehtib see ka Salvador Dali kohta. Tema skandaalne edu on ühelt poolt laias publikus kujundanud arvamuse, et sürrealism – see ongi Dali looming. Teiselt poolt on aga Dali ekshibitsionistlikud väljaastumised ja spekulatiivsed teooriad, mida ta võtab kokku oma autobiograafilistes teostes, tekitanud kunstiteadlaste hulgas teatud eelarvamusi.
„ UNI „
„ NÄHTAMATU VOLTAIRE´I BÜST „
„ NARKISSOSE METAMORFOOS „
„ SULANUD AEG „
12