Eestlased õppisid valima endale esindajaid, koosolekuid pidama ja kohut mõistma. Nii saadi kogemused, mis tulid hiljem kasuks riigi juhitmisel. Rahvahariduse edenemine Rahvusliku ärkamise üheks eelduseks oli haridustaseme kasv. Osati lugeda ilma raskuseta kirjandust. See laiendas silamringi. Talupoja haridustee algas vallakoolis, kus õpiti 3 aastat. Edasi mindi kihelkonnakooli, millega enamiku eestlaste haridustee lõppes. Edasi saadi õppida vaid saksakeelsetes koolides: kreiskoolis, gümnaasiumis ja lõpuks Tartu Ülikoolis. Aastal 1870 rajati Eesti Üliõpilaste Selts, mille värvid olid sinine, must ja valge. Need said rahvusvärvideks. Johann Voldemar Jannsen Rahvusliku liikmise algusaastate juhiks sai Vändrast pärit Jannsen. Ta sihiks oli eesti rahva eluolu edendamine kehitva korra raames. Tema arvates pidi kõik tulema seaduslikul teel. Ta virgutas talupoegi talusi ostma, andis häid õpetusi põllupidajatele ja kirjutas hariduse vajalikkusest
, , , ?" - ,, , , , , ."2 ,,neue frau", , . 1 Vt. https://en.wikipedia.org/wiki/Sylvia_von_Harden 2 Vt. http://www.theartstory.org/artist-dix-otto-artworks.htm ,,Neue frau" 20- . . ,, " , . , , . , , , . 3 , . , . , , , , , . 4 . . : ? ? ? ,,von".5 Von on enamasti saksakeelsetes maades perekonnanime ees kasutatav sõna, mis tavaliselt tähistab aadlipäritolu. Keskajal, kui perekonnanimed polnud veel kinnistunud, tähistas 'von' eelkõige päritolukohta (näiteks: von Plettenberg - Plettenbergist) ja ei pruukinud alati tähendada, et isik on aadlipäritolu. Kuid keskaja lõpuks muutus viimane valdavaks. Pärast Esimest maailmasõda, kui Saksamaal ja Austrias monarhiad kaotati, kadus ka seisusühiskond ning nõnda kaotasid ka aadlipartiklid oma tähenduse
Küll aga on huvitav ja rikastav teada, mil määral ja mil viisidel mujal Euroopas andekusega tegeletakse ning miks mitte mõningaid mõtteid ka Eesti jaoks tallele panna. Käesolevas peatükis annan Anna Hermanni ja Baruch Nevo artikli ,,Gifted Education in German-speaking Countries" (2011) põhjal lühiülevaate saksa keelt rääkivate maade Austria, Saksamaa ja Sveitsi kogemusest andekate hariduses. Nagu Eestis, nii ka saksakeelsetes maades, on andekusele pedagoogikas eritähelepanu pööramine küllalt värske ilming. Siiski on nende kogemus mõnevõrra pikaajalisem. Andekuse definitsioonid erinevad riigiti (või ka liidumaade kaupa) detailide osas, kuid üldiselt on kolmes riigis omaks võetud mitmekülgne andekuse definitsioon, mis ei kirjelda ainult kõrget IQ-taset, vaid ka teisi andekuse omadusi, kusjuures rõhk definitsioonis asetseb
Mõisteti ka kohut, ilma mõisniketa. Eesti rahvas oli tol ajal üldiselt haritud, reeglina oskasid kõik üle 10 aastased lapsed juba lugeda, kirjutada ja veidi arvutada. Eesti maarahvas võis raskusteta lugeda raamatuid ja ajalehti, see laiendas nende silmaringi ja rikastas maailmapilti. Koolisüsteemi kuulusid eestikeelne kolmeaastane kohustuslik vallakool ja kihelkonnakool, nendega enamike eestlaste haridustee piirdus. Edasi sai õppida vaid saksakeelsetes kreisikoolis, gümnaasiumis ja viimasena Tartu Ülikoolis, mis oli tol ajal ainus ülikool Baltimaades. Järjest kasvava arvuga üliõpilased rajasid 1870. aastal oma Eesti Üliõpilaste Seltsi, mille värvid sinine, must ja valge said peagi rahvusvärvideks ja on seda tänapäevalgi. Üliõpilased etendasid suurt rolli ka vabadussõjas vabatahtlikena. Rahvakooliõpetajaid valmistati ette seminarides. Neist tuntuim töötas Janis Cimze juhatusel Valgas,
ühiskondade kõrvale, mitte nende osana. 4 RAHVAHARIDUSE EDENEMINE Rahvusliku ärkamise üheks eelduseks oli haridustaseme kasv. Osati lugeda ilma raskuseta kirjandust. See laiendas silmaringi. Talupoja haridustee algas vallakoolis, kus õpiti 3 aastat. Edasi mindi kihelkonnakooli, millega enamiku eestlaste haridustee lõppes. Edasi saadi õppida vaid saksakeelsetes koolides: kreiskoolis, gümnaasiumis ja lõpuks Tartu Ülikoolis. Aastal 1870 rajati Eesti Üliõpilaste Selts, mille värvid olid sinine, must ja valge. Need said rahvusvärvideks. JOHANN VOLDEMAR JANNSEN Rahvusliku liikmise algusaastate juhiks sai Vändrast pärit Jannsen. Ta sihiks oli eesti rahva eluolu edendamine kehitva korra raames. Tema arvates pidi kõik tulema seaduslikul teel. Ta virgutas talupoegi talusi ostma, andis häid õpetusi põllupidajatele ja
· tülid baltisakslaste ja vene keskvõimu vahel 11.Vallaseadus ja selle sisu. 1866. aastal võeti vastu vallaseadus. Uues vallaseaduses valisid talupremehed volikogu + ametimehed. Valla eesotsas seisis vallavanem. Vallal oli oma eelarva(kulud: kool, teedekorrasolek, vallavaesed; tulud: maksud), mida käsutas volikogu. 12.Hariduse edenemine. Talupoja hariduselu algas 3 aastase vallakoolis, mis oli kõigile kohustuslik. Edasi mindi kihelkonnakooli. Edasi sai õppida saksakeelsetes koolides: kreiskool, siis gümnaasium ja lõpuks Tartu ülikool(ainus ülikool Baltimaades). Eestlastest õpilaste arv kasvas iga aastaga. 1870. aastal rajati Tartus Eesti Üliõpilaste Selts 13.Rahvusliku liikumise algus ja prk. Jannsenite tegevus ja Laulupidu. Rahvusliku liikumise keskuseks kujunes Vändrast võrsunud Johann Voldemar Jannsen(1819- 1890). Jannseni sihiks oli eesti rahva eluolu parandamine. Oma kirjutisega virgutas ta eestlasi talusid
kunstide süntees. Hilisemal perioodil toimus üleminek tööstuslikule tootmisele, mis tõi kaasa vormide lihtsustumise, dekoori taandumise. Art Nouveau - Prantsusmaal, Belgias Jugendstil - Saksamaal Style Modern-Sezessionstil -Inglismaal, Austrias Modernismo - Hispaanias Floreale, Liberty Itaalias . Saksamaal sai uus stiil nimeks " Jugendstil ", ajakirja "Jugend" nime järgi.. Ajakiri ilmus 1896-1918 Münchenis ning levitas uusi ideid saksakeelsetes maades. Kuivõrd Eesti on kuulunud Saksa kultuuri mõjusfääri, kasutavad Eesti kunstiajaloolased Art Nouveau saksapärast nimetust juugend . Uus stiil Art Nouveau - oli Arts&Crafts Movement´ ja Aesthetic Movement´ edasiarendus. Inglismaal oli uus stiil enam ohjeldatum, funktsionaalsem ja oma ideedelt lihtsam kui teised samalaadsed stiilid Euroopas. Ka hiljem järgisid inglise disainerid "Arts and Crafts"
Põhjamaade kunst Skandinaavia ehk skandinaavia maad Kitsamas (geograafilises) tähenduses Rootsit ja Norrat (riike, mille territooriumi põhjaosa asub Skandinaavia poolsaarel) Laiemas (kultuurilises ja ajaloolises) tähenduses nim. Skandinaaviaks Rootsit, Taanit ja Norrat (või maid, kus kõneldakse põhjagermaani ehk skandinaavia keeli lisaks nim maadele ka Isalandit ja Fääri saaari). Inglise ja saksakeelsetes- maades lisatakse mõnikord neljandaks ka Soome. Nime päritolu Teadaolevalt kasutas nime Skandinaavia (Scatinavia) esimest korda Plinius Vanem (vanarooma riigiametnik, sõjaväeülem, ajaloolane ja kirjanik. Plinius hukkus Vesuuvi purske ajal.) 1.sajandil pKr oma teoses ,,Looduslugu" (,,Naturalis historia") Plinius kirjutas, et teisel pool Jüütimaad asub väin nimeda Codanus (Kattegat), mis on täis saari. Suurim neist kandvat nime Scatinavia
sobivas stiilis. Ta jagas alati oma teadmisi ja kogemusi, kui talt abi küsiti. Juba 25. aastasena sai ta professori aunimetuse. Pedagoogilise töö kõrval tegeles Artur Lemba aktiivselt ka esinemistega. Tema esimene soolokontsert toimus 26. oktoobril 1909. aastal Peterburi Konservatooriumi Väikeses saalis. Menu oli suur ja saal rahvast täis. Samuti ei tulnud lõppu aplausidel ja kontserti kajastati kümnetes Peterburi ajalehtedes. Lemba kontserdist võis lugeda isegi saksakeelsetes ajalehtedest. Kogu teenitud raha annetati stipendiumite asutamiseks. 25. aastasena võttis Artur Lemba osa Rubinsteini - nimelisest pianistide konkursist, kus ta märgiti ära parimate seas. See tõi Lembale veel rohkem kuulsust. Edukalt jätkas ta kontserttegevust ja esines isegi Tallinnas üldlaulupeol. Kõik tema kontserdid pälvisid nii kriitikat, kui ka heakskiitu. Nuriseti liiga suure tehnilise poole üle, sest pianist mängis tundetult. Artur Lemba võttis kogu kriitika vastu ja
panid aluse tema kuulsusele: Substantside loomuse ja nendevahelise ühenduse uus süsteem, Teodiike, Monadoloogia ning Loodus ja Jumala-armu alused mõistuse põhjal. Leibniz suri 14. novembril 1716 Hannoveris. Ta pidas kirjavahetust Euroopa juhtivate valitsejatega ja see ulatub 15 000 kirjani. Tema populaarnefilosoofia sisaldub tema teostes "Metafüüsika arutlused", "Looduse uus süsteem", "Teodiike", "Monadoloogia". Neile lisandus arvukalt kirjutisi ajakirjades, eeskätt prantsuse- ja saksakeelsetes. Paremik tema teostest ilmus alles pärast tema surma. Suur osa L. parimast filosoofiast sisaldub tema kirjavahetuses. [3.] LEIBNIZI VAATED Leibniz lähtub eeldusest, et maailmas on kõik asjad omavahel põhjuslikult seotud. Sellest ta järeldab, et ühtegi asja ei saa täiuslikult kirjeldada, kui see kirjeldus ei sisalda kõiki selle objekti tekkepõhjusi ja selle objekti olemasolust tingitud sündmusi. Praktiliselt tähendab see
kirikuõpetajale vastuvõetavad (Laar 2005). Kuigi Hurt ja Jakobson võitlesid ühe ja sama Eesti rahva eest, oli nende nägemus eesmärgi jõudmiseks erinev. Rahvusluse edenemise põhirõhk tuli Hurda arvates pöörata vaimu, keele ja haridusel arendamisele, mitte aga poliitilise ja majandusliku olukorra parandamisele nagu seda kuulutas Jakobson. Kuigi ajakirjanikuna tegeles Hurt väga lühikest aega, puutus ta oma elu jooksul sellega tihedalt kokku, tehes kaastööd mitmetes eesti- ja saksakeelsetes ajalehtedes (Pallas 2008). 1881 suri Aleksander II ja troonile asus Aleksander III. Algas venestamine ning rahvusliku ideoloogia levitamine oli rangelt keelatud. Piisava venekeelse elanikkonna puudumise tõttu eestikeelseid ajalehti veel sulgeda ei saanud, kuid avaldatavast materjalist ei tohtinud tavainimene mingit rahvuslikkust välja lugeda. Polnud äratajaid, polnud ka ärkajaid - manalateed olid läinud sellised suured rahvajuhid nagu Kreutzwald, Jakobson, Jannsen
(algus) (nt. näen lõhna, kuulen värve). Väljendusvorm eelkõige luules. Impressionism 19 saj (II Tekkis Prantsusmaal. A.H. Tammsaare pool) Väliste muljete ja hetkemeeleolude väljendamine. Teoste tegelaste mõtte- ja tundemaailma varjundid. Märksõna on kergus. Ekspressionism 20 saj Tekkis saksakeelsetes maades. F.Kafka, M.Under algus Esiplaanil on inimeste sisemaailm, tunded ja tõekspidamised. Ekspressioniste iseloomustab traagiline elutunnetus, mis lähtub katastroofi eelaimusest. Kasutatakse süngeid ja võikaid kujundeid, loomingus esineb surma-
Samas langes Eestis perekonnanimede andmine ajale, kui see oli aktuaalne kogu Euroopas. Austrias tehti perekonnanimede kandmine kohustuslikuks juba 1787, Eestist mõned aastad ennem aga näiteks Preisimaal ja Baieris. Venemaal seevastu hakati talupoegadele perekonnanimesid andma alles 1861, peale pärisorjuse kaotamist. Nii et ka oma nimeloome poolest kuulusid Vene riigi Balti provintsid pigem saksa kui vene kultuuriruumi(Must 2000: 51,52). Ilmselt just saksakeelsetes maades asetleidvast nimepanekust sai innustust ka Kanepi kihelkonna estofiilist pastor Johann Philipp von Roth kui ta 1809. aastal kohalikele talupoegadele perekonnanimesid andma asus(Must 2000: 52). Juba kümme aastat enne pärisorjuse kaotamist said kõik Kanepi kihelkonna talupojad omale liignime. Professor Musta arvates on Kanepi nime valik läbi viidud heal tasemel(Must 2000: 52). Valdav osa nimesid
Mustriliste munade saamiseks kasutati näiteks vaha või seoti taimi vastu riidesse keeratud muna - nii tekkis koorele õrn taimekujutis. Munakoored oli tavaks kokku koguda ja kanadele anda, et need paremini muneksid. Munakoksimine on vana lõbustus, mille juures olid mõned salanipid. Koksiti terava otsaga. Muna oli tugevam õige peoshoidmise korral. Kelle muna katki läks, see oli kaotaja ja loovutas oma muna teisele. Lihavõttejänes toob mune Eestis ja saksakeelsetes maades peidab lihavõttejänes öösel mune aeda (ka majja, korterisse või rõdule) ja lapsed otsivad need üles. Komme on tänaseni elav, ehkki mõneski peres peidetakse värvitud munade asemel hoopis sokolaadimune ja ka -kujukesi. Muna Munast tekkis maailm, eeskätt tähed, kuu ja päike, samuti maa/kivid ja elavad olendid väidab loomismüüt. Maailmalinnu munetud munadest, mille see pärast pesaotsinguid rajas kuldsesse põõsasse ja hiljem hautud munad laiali pildus, tekkis
Ratsionalistid suhtusid üleolekuga pietistide vagatsemisse. Eesmärgiks seati rahva valgustamine ja harimine. Jutlustes jagati sageli praktilisi nõuandeid. Ratsionalistid kritiseerisid ühiskonna sotsiaalset korraldust, esmajoones pärisorjust. A. W. Hupel: Tüüringist pärit Hupel (1737 1819) oli Põltsamaa pastor (1763 1804), viljakas literaat, kes pärandas tänapäevale hinnalisi kirjeldusi oma kaasajast saksakeelsetes kogumikes ,,Topograafilisi teateid Eesti- ja Liivimaast" ning ,,Põhjamaa kirjutisi". Esimene raamat räägib Eestimaa haldusest, rahavastikust, seisuskorraldusest, rahvakommetest, floorast ja faunast. Andmete saamiseks pöördus Hupel pastorite, koduõpetajate ja tuttavate aadlike poole. Hupel osales agaralt ka raamatute levitamises ning lugemisseltside moodustamises. Koos kohaliku arsti Peter Wildega andis ta Põltsamaal välja esimest eestikeelset ajalehte ,,Lühhike öppetus...". J. G
Valla eelarvet käsutas volikogu, kehtestas maksud ning määratles valla kulutused (k.a toetused). Eestlased harjusid endale esindajaid valima, kohut mõistma ja koosolekuid pidama. Nõnda omandati kogemused, mis võimaldasid hiljem riiki juhtida. Rahvusliku ärkamise üheks eelduseks oli rahva haridusliku taseme kasv. Talupoja haridustee algas kolmeaastases vallakoolis. Edasi mindi kihelkonnakooli, mille lõpetamisega enamiku eestlaste haridustee ka piirdus. Edasi sai õppida vaid saksakeelsetes koolides: kreiskoolis, gümnaasiumis, Tartu ülikoolis. 1870.aastal rajati Eesti Üliõpilaste Selts. Seltsi värvid sinine, must ja valge muutusid peagi rahvusvärvideks. J.V Jannseni algatusel loodi 1865.aastal laulu- ja mänguselts Vanemuine ning ta oli ka 1869.aastal toimunud üldlaulupeo peakorraldaja. Esinesid üksnes meeskoorid ja pasunakoorid. 1872.aastal asutati Jakob Hurda eestvedamisel Eesti Kirjameeste Selts. Rahvusliku
Rostock. Tallinna puhul on allikates selgelt jälgitav rae osavõtt linna kirikuelu ümberkorraldamisest. Evangeelse jumalateenistuskorra kehtestamiseni Tallinnas tollal aga veel ei jõutud. Kõige radikaalsemaid samme võeti evangeelse liikumise ajal Tallinnas ette dominiiklaste konvendi vastu ning nii Tallinnas, Tartus kui Riias saatis raad kerjusvendade konvendid laiali. Dominiiklastel keelati 1524. aastal kõik eestikeelsed jutlused, saksakeelsetes jutlustes ei tohtinud nad aga kuulutada muud kui "puhast jumalasõna". 1520. aastate usuelu ja linnarahva eluolu puudutavaid uuendusi ja raemäärusi on säilinud tolleaegsete ametnike ärakirjadena köites (nn skraaköites), millest suurem osa on pühendatud tsunftiskraade ärakirjadele. Skraaköites on muude linnaelu reguleerivate määruste hulgas ära toodud Lange, Hasse ja Marsowi 13 punktiline ettepanek Tallinna kirikuelu uuendamiseks, pärit tõenäoliselt ajavahemikust 13.18
Kes on need inimesed, kes meie maal elavad? 1846. aastal võttis Thoms juba kasutusele rahvaluule mõiste. 4. Valgustuslikromantiline rahvaluulekäsitlus Eestis ja selle mõju edasisele folkloristika arengule Estofiilide (Rosenplänter, Peterson, Faehlmann, Kreutzwald, Knüpfer, Neus) töökeeleks oli saksa keel, huvi eesti kultuuri keele ja luule vastu, ÕESi ja EÜSi loomine, artiklid eesti keelest mitmetes saksakeelsetes ajakirjades jne. (9.09) 5. Rahvaluuleteaduse kujunemine 19. saj lõpul ja 20. saj algusel (1870ndad1919) Eestis: · Jakob Hurt · Eisen · Eesti Kirjameeste Selts 19. 20. sajandi vahetuseks oli rahvaluuleteadus iseseisva teadusharuna välja kujunenud, eraldudes etnograafiast ja arheoloogiast. Kasutati võrdlevajaloolist meetodit ja tugev oli Soome koolkonna mõju.
Hurt määratles meil esmakordselt emakeele asendi ja põhisisu küla- ja kihelkonnakoolis ning maakonnakoolis, mida pidas rahvakoolide kolmandaks astmeks. Toonitas veendalt, et õpetus emakeeles hoiab alal sideme rahvaga, aga saksakeelsete koolide eestlastest õpilased lähevad rahva tulevikule kaduma. Samas juhtis ta saklslastest gümnaagiumiõpetajate tähelepanu sellelegi, et ülipüüdlik saksastamine võib kaasa tuua venestamise. Hurt oli veendunud, et ka saksakeelsetes koolides tuleb õpetada eesti keelt sest siin tegutseda sooviv inimene peab möödapääsmatult keelt oskama. Hurt oli EkmS ja Aleksandrikooli peakomitee presidendina rahvusliku liikumise keskne isik. Sisukama hariduse üheks komponendiks pidas Hurt isamaa ajaloo korralikku tundmist. Hurt alustas ajalooraamatu ,,Pildid isamaa sündinud asjust" koostamist ja lootis selle valmis saada esimeseks üldlaulupeoks, aga käsikiri jäi ,,kitsasse väravasse kinni".
Jelgavas asunud metsandusliku õppeasutuse õppejõu A. Bode 1837.a. ilmunud töö. Kuigi peamine tähelepanu oli selles pööratud kütteturbale, toodi andmeid ka soode põllu- ja metsamajandusliku kasutamise kohta, kirjeldati turba liike, turba juurdekasvu, klassifitseeriti soid ja turbaid jne. Alates 1860.aastatest hakkab soode kohta ilmuma rohkem uurimistöid just Tartu Ülikooli professorite sulest (C. Schmidt, A. Petzholdt, E. Russow). Huvitav on märkida, et nendes saksakeelsetes kirjatöödes kasutati selliseid eestikeelseid nimetusi nagu raba ja laugas . Esimene eestikeelne kirjutis soode kohta ilmus 1861.a. Fr. R. Kreutzwaldi poolt välja antud ajakirjas "Sippelgas". Esimene eestikeelne soid käsitlev metsanduslik kirjeldus ilmus 1896.a. J. Sõggeli sulest. Esimesena Tsaari-Venemaal alustas 1885.a. sooteaduse õpetamist J. Klinge Tartu Ülikoolis. Tema andis ka sooteadusele rahvusvahelise nimetuse - telmatoloogia.
annaabi.ee 
