skeem. Kui nt Aabrahami, Iisaki jm saagadest, Joosepi loost, kõrberännakust, Siinai pärimustes, peaks leiduma ajalooline iva, siis metoodiliselt on lubamatu neid ivasid reastada nii nagu VT´s tehtud. Iisraellased võtsid omaks kohalikke saagasid, mis alles hiljem seostati JHWH-ga ja põimiti iisraellaste esivanemate lugudega. Levinud olid ka üleloomulikud muistendid, mis algselt olid polüteistlikud, kuid iisraeli pärmustikus ümber muudetud monoteistlikeks. Kirjalike allikate kirjutajad: iisraellased võtsid üle vallutatud Kaanani linnade kirjutamiskultuuri. Taavet rajas oma õukonda riigikirjutaja töökoha. Ka preestid jäädvustasid/töötlesid pärimusi. ARHEOLOOGILISED ALLIKAD: Siinkohal tuleb esile tuua Kuningas Taavetit puudutav. Nimelt pole Iisraeli 1 armastatuma kuninga- Taaveti- kohta allikaid, mis tema isiku ajaloolisust kindlalt tõestaksid. Siiski on 3 arheoloogilist leidu, mida Kuningas Taaveti nimega seostatakse: · Tel Daani steel
Eesti Mereakadeemia Informaatika ja arvutitehnika õppetool INFORMAATIKA - I Arvutite riistvara (loengukonspekt) Koostas: J.Pääsuke Tallinn 2001-2004.a. Sisukord 1. Sissejuhatus............................................................................................................................4 1.1. Arvutite (personaalarvutite) ajaloost...............................................................................5 1.2. Mõningaid põhimõisteid..................................................................................................6 1.3. Arvuti väljast ja seest vaadatuna.....................................................................................7 2. Arvutite protsessorid.....................................................................
Mõisateenijate kiht arenes käsikäes mõisamajandusega. Nemad vahendasid taludesse ka mõisakultuuri elemente. Enamik uuendusi nii talurahva rõivastuses kui elamusisustuses põhineb otseselt mõisa eeskujudel. Nii peegelduvad rahvapäraste toolide kujunduses kunstistiilide muutused barokist historitsismini. Ampiirmoest pärit pikitriibulised seelikud said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu. Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse
sama oluline kui käsitsiarvutamise ja elektronarvutamise vahe või mehaaniliste kangastelgede sisseseadmine (Cowan 1983) Kodu on tarbimise tempel. Näikse justkui kinnitavat tarbimiskultuuri tekkimist. Kuid samas ei tähenda see, et naised on olnud peamised tarbimiskultuuri kandjad või vahendajad sest traditsiooniliselt neil ei ole kontrolli kodumajanduse üle. Nad on olnud instrumendid, mitte agendid. Nõus mitmed kirjutajad, sealhulgas Game ja Pringle (1984): 20. sajandi alguses muutus tänu masstoodetud tehnikale ja toodetele tarbekaupade viimane muutmine, ehk tarbimiseks kohandamine naiste osaks. Kodu eest hoolitsemine iga klassi naiste päriososaks. Sellest sai naiselikkuse määraja kõikides klassides. Galbraith 1984: Naised muutusid salateenijateks . 1890ndatest alates võeti kasutusele uus mõiste ,,koduperenaine" (housweife) sellise kahetpidise oleku teenija ja naine kirjeldamiseks.
Tänagi võime imetleda egiptuse piltkirja märke, mis on väga hoolikalt välja joonistatud. Vana – Egiptuses tekkis kiri umbes IV – III aastatuhandel e.m.a., kuna selleks ajaks oli teadmisi kogunenud rohkem kui inimene meeles suutis pidada. Tekkis vajadus hakata paljusid asju üles kirjutama. Esialgu kasutati märkimiseks just kindlaid looduses leiduvaid kujundeid – päike, kotkas, vaas jne. Tänapäevalgi võime imetleda, kui hoolsat ja suurt tööd tegid omaaja egiptuse kirjutajad, raiudes kiviplaatidele keerulisi piltkirja märke. Egiptuse kirjatarkadeks olid peamiselt preestrid, kes tegutsesid templite juures. Kirja pandi teaduse ja kultuuri saavutusi, aga ka ajaloosündmusi, eriti vaaraode vapraid tegusid vallutusretkedel. Iga valitseja tahtis, et tema vägiteod ja suur tarkus jääksid järeltulevatele põlvkondadele jäädvustatuks. Seepärast oli kiviraidurite üheks tööks ka suurtele kiviplaatidele
mälestistelt ja papüürustelt leitud erinevate kirjutiste järgi kuni 11-12.sajandini meie ajal, millal egiptuse kirjanduses võitis araabia keel, pärast mida eksisteerib kopti keel peamiselt kultuse keelena (viimane "emakeelt" kõnelev kopt elas vist 17.sajandi lõpul). Elavast keelest, mis seisis lahus puhtalt kirjanduslikust, hieroglüüfidest koosnevast raidkirjast, annavad meile kõige tõepärasema pildi säilinud rahvajutud, kirjad ning äridokumendid, kus kirjutajad lähtusid loomulikult kaasaegsest keelevormist, paljastades nõnda keeles toimuvaid muutusi. Vanaegiptuse keel (32/31 22 ss.) oli kasutusel Vana Riigi ajal. Nagu raidkirjadest näha, pakkus ta hilisemale ajajärgule kirjanduslikku eeskuju. Ehkki selle põhijooned säilisid, pidid moodsama kõne muutuvad vormid seda paratamatult mõjutama. Varasemad meile teada-olevad näited on esimese ja teise dünastia aega kuuluvad raidkirjad (steelid, annaalide tahvlikesed, pitserid napi
Csikszntmihalyi (1990) väidab, et optimaalse kogemuse (vookogemuse) saame siis, kui võtame ette selgete eesmärkidega väljakutseid sisaldavad ülesanded, mis meile kohest tagasisidet annavad. Sellises olukorras kaotame igasuguse eneses kahtlemise ja tunnetame kontrolli olemasolu. See mulje on nii tugev, et me püüame teha ükskõik kui suuri pingutusi selle nimel, et vajaminevaid oskusi arendada. Paljud motivatsioonist kirjutajad on väitnud, et saavutuse peamiseks hüvituseks või saadavaks rahulduseks pole mitte eesmärgile jõudmine, vaid selle suunas pingutamine mitte "kohal olemine", vaid "kohale saamine". Unistuse saavutamine on küll erutav, ent sellest saadav nauding reeglina lühiajaline. Et jätkata elu nautimist, vajame uusi unistusi, mis meid uutele kestvatele pingutustele õhutaksid. Loomulikult ei tohi saavutamise protsessi käigus siiski ka saavutuse eesmärke ignoreerida. 12
Kirjutajad piilusid uudishimulikult ja Porthos, mitte teades, mida öelda sellele tõusvale ja langevale reale, seisis nende ees tummana. «See on minu nõbu!» hüüdis advokaadiemand. «Astuge ometi sisse, astuge sisse, härra Porthos!» Porthose nimi avaldas oma mõju kirjutajatele, kes puhkesid naerma, kuid Porthos pöördus ja kõik näod muutusid kohe tõsiseks. Advokaadi kabinetti jõuti pärast seda, kui oli läbitud esik, kus viibisid kirjutajad, ja kontor, kus nad oleksid pidanud viibima; see viimane tuba oli sünge ning täis pabereid. Väljuti kontorist, mööduti köögist paremat kätt ja jõuti vastuvõtutuppa. Kõik need üksteisega seotud ruumid ei sisendanud Porthosele just meeldivaid mõtteid. Avatud uste kaudu pidi olema kuulda iga öeldud sõna. Peale selle oli ta möödudes heitnud kiire ja uuriva pilgu kööki ning veendunud, et advokaadiemanda
kolleegiumi 12 liikmest. Toona ei olnud kohtutee midagi eriskummalist, kuna kohus arutas väga erinevaid probleeme. Kuna Eestimaa ülemmaakohtu töövõime ei suutnud kõiki probleeme läbi hekseldada, luuakse üks vaheinstants ehk alammaakohus. Kohus on seisuslik, kohtu juhiks on rüütelkonna peamees. Tema kaasistujateks on kõikide meeskohtute esimehed. Lisaks alama kohtu töös osalevad ka kõik adrakohtunikud ja mitmesugused teised vähemtähtsad ametnikud, nagu notar, kirjutajad jne. Aadlil tihtilugu puudus kompetents, seetõttu tuli kohtule tööle võtta ka inimesi, kes kohalikku seadust tegelikult tundsid. Need pandi ametisse sekretäride nime all. Liivimaal kohtukorralduse tipus on Liivimaa õuekohus (oma president ja asepresident). Kohtu töös osalevad 11 aadlikust kaasistujat ehk assessorit. Kui koht tühjaks jääb, leiti asemik oma kanaleid pidi, Maapäeva sel juhul ei toimunud. Ka kõik aadliga seotud asjad (nii tsiviil-, kui kriminaalasjad)
puudub erialakeele üldkehtiv definitsioon. Erialakeel pole „homogeenne nähtus“, pigem „kokkuvõtlik konstruktsioon“. Erialakeeli tuleb vaadelda kui „tüüpilisi funktsionaalseid keeli”. Erialakeel - keelekasutuse kompleksne ala (väljalõiget, varieteeti), mis tingituna erinevate erialaliste situatsioonide spetsiifikast toob nähtavale sisemise diferentseerituse. Erialakeelt kasutavad kompetentsed kirjutajad, rääkijad, et teha kindlate eesmärkidega arusaadavaks teistele sama eriala (ka tulevastele) spetsialistidele või võhikutele erialased asjaolud. Erialakeel hõlmab kasutatavate keeleliste vahendite kogumi ja toob nähtavale kõik seni lingvistika poolt metoodilistel põhjustel eristatavad tasandid. Keel, mida spetsialistid omavahel kasutavad, ei saa olla samane keelega, mida nad kasutavad võhikutega. Erialade keelt tuleb varieerida vastavalt kommunikatiivsele situatsioonile
Osalemine avalikkuses küll mitmeti piiratult oli saanud loomulikuks. Eesti üldsus huvitus rahvuskultuurilistest üritustest, mille arendamise vajalikkust rõhutasid toimetajad oma juhtkirjades. Üha enam avaldati ajalehtedes kirjutisi kohaliku kultuurielu kohta. Tsensuurile vaatamata leidsid ka neil aastatel aset mitmed vaidlused rahvusküsimuse teemal, mis panid inimesi oma rahvuskuuluvuse, selle väärtuste ja säilitamise vajaduse üle mõtlema. Ühtlasi hakkasid ajalehe kirjutajad tunnetama ajakirjaniku ja ajakirjanduse vastutust. Ent teisalt - eestikeelsed ajalehed kaklesid pärast Jakobsoni surma aina edasi, muutudes lausa isiklikult tigedaks ja kadedaks. Hermanni (P) ja Grenzsteini (O) vaheline sõnasõda ühelt poolt, Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemine teisalt puhusid kired lõkkele, laim ja sõim jätkus. 1887. a Olevik tõi Saarlase põhjal toimetajatele esitatavad nõudmised: "Ajalehe toimetaja pidada 1
, t¨ anap¨aeva hiina keeles h¨a¨aldub m¨ark x´ýngx`ýng h´ang. Teades, et pilth¨a¨alduslikud m¨argid on k~oige sagedasemad, on raske alahinnata foneetilise metoodika t¨ahtsust m¨arkide vormi~opetuses, kuid oluline on meeles pidada, et vanimate rekonstrueeritavate h¨aa¨lduste ja kanji luukirja kujude vahel haigutab ligi tuhandeaastane t¨ uhimik. See kuidas luukirja tema kirjutajad lugesid, on selgusetu. 25 1.1.4 Kokkuv~ otvalt makrostruktuurist Eelnenud k¨asitlusega olen n¨aidanud seda, et kanji m¨arke v~oib makro- struktuuri tasandil pidada kolmevalentseteks: kuju, kasutus ja h¨aa¨ldus. K¨asitledes m¨arke diakroonselt, selgub et u ¨kski kolmest komponendist pole p¨ usiva v¨a¨artusega. 1
alla; levinumal juhul on nad siiski lubatud, kas soovituste või isegi käskudena. Maitseküsimuste hulka kuuluvad kõik ülal loetlemata muutuste liigid, sh kõik teksti sujuvuse, sihtkeelepärasuse, loetavuse jms-ga põhjendatavad (kui just ei viidata vastavale empiirilisele uuringule, mis on aga äärmiselt haruldane). Inimeste võimed, sh sõnaseadmisoskus on muidugi erinevad, ja toimetajateks satuvad tavaliselt üsna võimekad tõlkijad või kirjutajad. Seega pole üldse välistatud, et toimetaja maitse tõepoolest ongi parem kui kirjutaja oma. Mõlema meelerahu parandamiseks on aga oluline Toimetamise teemad 209 pidevalt meeles pidada sedasorti muutuste subjektiivsust, st asjaolu, et arvamused võivadki olla erinevad, kusjuures mõlemal on täpselt ühtemoodi õigus. Soovitused Olenevalt kõnealusest tööprotsessist võivad igat eelnimetatud liiki
LOENGUD MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOOST 2010 Õppematerjal maastikuarhitektuuri ning maastikukaitse ja hoolduse üliõpilastele Koostanud Kadi Karro AEGADE ALGUS NING VARAJANE MAASTIKUKUJUNDUS. Esimesed maastikud, nende areng. Varajased tsivilisatsioonid: Egiptuse ning Mesopotaamia (Babüloonia, Assüüria ja Pärsia) kultuurid ja maastikukujundus. VANA-KREEKAST KESKAJANI: Antiik-Kreeka linnaplaneerimine ja aiad. Antiik-Rooma linnaplaneerimine ja aiad. Vitruvius "De Architectura". Islami aiad. Euroopa läbi keskaja: kloostriaiad, religioosne sümboolika; botaanikaaiad, linnakodanike aiad. RENESSANSS: Vararenessanss Itaalias 14. saj. Renessanss Itaalias 15.- 16. saj. Manerism ja barokk Itaalias 16.-18. saj. Linnaruum Itaalias: piazzad keskajast barokini. BAROKK: Barokk Prantsusmaal 17. saj. Prantsusmaa naabermaad 16.-18. saj: regulaarstiil Inglismaal, Hispaanias, Austrias, Saksamaal, Madalmaades, Venemaal, Rootsis, Taanis. EESTI VANEMAD MÕIS...
üle jõu käiks. Nõudis vaeva, et nende paadi-aluste ja kaltskaabakate keskel näha Argoo kuningat, kes kükitas väikeses vankris, mida kaks suurt koera vedasid. Argoo kuninga alamatele järgnes Galilea keisririigi * rahvas. Selle keiser Guillaume Rousseau sammus majesteetlikult purpurrüüs, mis oli täis veiniplekke, ta ees tantsisid sõjakalt ja märatsesid veiderdajad, ta kõrval aga ta sauakandjad, ta abimehed ja arvekoja kirjutajad. Lõpuks tuli kohtukirjutajate korporatsioon õitega kaunistatud meiupuudega, mustades rüüdes, jämedate vahaküünaldega ja muusikaga, mis oleks sobinud nõia-sabatile. Selle rahvahulga keskel kandsid narriven-nastu kõrgemad liikmed oma õlgadel kanderaami, millel rohkem küünlaid põles kui Sainte-Genevieve'i säilme-kirstul katku ajal.* Sellel kanderaamil säras kirikurüüs ja mitras vastne narride paavst, Jumalaema kiriku kellamees, küürakas Quasimodo, sau käes.
Ta vaatas tagasi, kas kaaslased ligidal, kihutas siis metsa ja leidis rändaja varsti üles. See oli kõrge kas-vuga noormees, kelle tugevaid liikmeid pikk talupoja ülikuub kattis. Pehme, laia äärega ja kõrge põhjaga kübar oli tal peas, pikkade säärtega sõjamehe saapad jalas. Tema ülikonnast ei võinud õieti aru saada, kas ta sõjamees, linnakodanik või talupoeg oli. Kangesti päevitunud näo vorm 1 Sel ajal väga pruugitav vandesõna. 2 Ajaraamatute kirjutajad tunnistavad, et selleaegsed mõisnike pulmad meie kodumaal harva ilma riiu ja verevalamiseta lõppesid. (Autori märkused.) 235 oli kenastl joonistatud, silmad mustad ja elavad. Käes kandis ta jämedat keppi. Ratsamehe lähenemisel jäi ta rahulikult seisma ja toetas end kepi najale. Risbiter tahtis hobuse rüsinal võõra mehe otsa ajada, aga see sasis, ilma et sammu oleks taganenud, tugeva käega valjastest kinni ja pani .hobuse seisma.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
