Kaks kirjanduslikku suunda: romantism ja realism. 1840ndatel aastatel kujuneb realism kirjandusliku suunana. Realismi on defineerida kõige raskem (võrreldes romantismi, akmeismi, futurismi jms). Kõigil teistel on väga täpsed kirjanduslikud määratlused. Nad kirjutasid manifeste, kuhu pandi kirja mingi suuna määratlused. Vene realismis ei ole manifesti olemas. Realism tekib vastureageeringuna romantismile. Romantistid Puskin, Lermontov poeetidena ja Gogol proosakirjanikuna. Puskini lõunapoeemid ei ole romantilised? Lermontovi ,,Meie aja kangelane" ei ole ka romantiline, vaid realismi tunnusmärkidega teos. Romantiline on ,,Deemon". ,,Deemon" Deemon oli ingel, keda Jumal karistas. Deemon vihkab maailma ja teeb seepärast kurja. Aga ka see lõputu kurjusekülvamine on teda ära tüüdanud. Ta armub Tamarasse, kes oli erakordselt ilus neiu (kontrast kaunitar ja koletis). Deemon tapab ta. Tamara kaudu pääseb Deemon Jumala juurde
Tutvus kindral Drajevski perega. Lõpuks jõudis tagasi Chisinaussse ja tegi ametnikutööd karistuseks. Lõunapoeemid ,,Kaukasuse vang", ,,Bahtsisari purskkaev". Seal piirkonnas oli teisigi, kellele ei sobinud tsaarikord. Seal kirjutas teose ,,Lõunaühing". Puskin saadeti Odessasse. Armus oma ülemuse naisesse saadeti Mihhailoskojasse. Huvitub rahvaluuletajate folkloorist üleminek romantismist realismile. 1825 dekrabistide ülestõus. Puskini sõbrad soovisid reformida tsaari Venemaad saavutada suuremaid õigusi ja vabadusi. Ülestõus aga suruti maha, paljud said hukka. 5 ohvitseri poodi üles ja suur osa saadeti Siberisse. Võimul oli sel ajal Nikolai I. Maine kujundamise võttena olevat Nikolai vabastanud Puskini koduarestist, et näidata, et ta on tegelikult vabameelne ja hindab kõrgel kirjandust. Ta vestleb Puskiniga, ütleb, et ta võib kirjutada, millest tahab ja et tal pole tsensuuri. Puskini tsensor on tsaar ise. Puskin
ROOSTEKARVA KASS 3 ESIMENE VAATUS SUVI 1833 Premuhhino, Bakuninite mõis 150 miili Moskvast loode poole. Interjöör, veranda, aed. Aias on kohad istumiseks ja võrkkiik. Esimese vaatuse jaoks on ette nähtud üks lavakujundus. Perekondlik õhtusöök hakkab lõpule jõudma. Laua ääres on: Aleksander Bakunin (65) ja tema naine Varvara (42), nende tütred Ljubov (22), Varenka (21), Tatjana (18) ja Aleksandra (17); miss Chamberlain, noor inglannast guverness ja parun Renne (36), mundris ratsaväeohvitser. Teenijad (pärisorjad), eelkõige ülemteener Semjon, teenendavad laudkonda vastavalt vajadusele. Ingliskeelset dialoogi kõneldakse vene aktsendiga, v.a. miss Chamberlain. Tempo on elav. Aleksander Bakunin valitseb mõõduka despotismi vaimus, aga perekondlik atmosfäär on valdavalt demokraatlik. ALEKSANDER: Kui jutt juba sinnamaale läks, siis Ljubov, ütle
· Allegooria- mõistukõne · Hüperbool-poeetiline liialdus(Millioneid aastaid ja enamgi veel valmib 1 ainus mote) 2 · Litootes e. poeetiline väljendus(Tegi toa tuule pale, majavarre pale) · Oksüümolon-vastand väljendus (Kuumlumi) · Onomotopöa-püütakse sõnadesse panna loodushääli, seda mida me kuuleme (linnud laulsid tiu-tiu) · Iroonia e. sarcasm- pilkav teesklus ( hüvasti hõbelusikad) · Metonüümia-sarnaneb metafooriga. Ülekantud tähendus ühe ja sama nähtusega seonduva piires(Oktoober(sügis) sadu alla tigutas)(Lugesin Vildet-tema loomingut) · Glossoloolia-Mõttetute sõnade kuhjumine( Visnapuu armastas seda teha) Lausekujundid: · Kordus(teele, teele kurekesed, üle-üle maa) · Mõttekordus e. parallelism- tüüpilised regivärsilised rahvalaulud. · Kiasm e. ristlause.(Male hobused valetavad, ja valehobused maletavad)
teadnud keegi aga midagi. Algavad vanemate otsingud. Keset otsinguid kohtub Ernst samuti puhkusel oleva Hermann Böttcheriga, kes otsib oma naist. Sõdurid sõlmivad kokkuleppe, et levitavad sõna ka teineteise kadunukeste kohta, vastavalt siis Ernst Böttcheri naise ning viimane Ernsti vanemate kohta. Ent ega sellestki väga kasu ole. Kõik kolm paistavad kui maa pealt pühitud olevat. Puht juhuslikult põrkub Graeber kokku oma kunagise klassiõe Elisabethiga. Neiu isa on sunnitöölaagris ning seetõttu elab Elisabeth koos ülifasistlikust äraandjast proua Lieseriga, kelle pärast nii mõnigi kord sekeldusi tuleb. Noorte vahel tärkab armastus. Just see armastus annabki teose süngele atmosfäärile ereda päikese. Keset sõjakoledusi püüavad armunud hakkama saada. Ernst õpetab Elisabethile sõjast eemalevaatamist, Elisabeth aga mehele empaatiat ning tunnete avaldamist. Kuid elu on karm: neil on vaid kaks nädalat, et olla koos,
Agamemnoniga ää ja tormas Hectori vasta. Ache obene kukkus aga rääkima, et A sureb varsti. A ei pööranud sellele tähelepanu. Hector langeb lahingus. A seob laiba vankri taha, lohistab mitu päeva ümmer enda kantsi. Priamos tuleb poja keha küsima, sai selle. Tehasse vaherahu ja peetakse matuseid. Sõda ei ole veel läbi, kuid ,,Ilias" sellega lõpeb. Odüsseus mõtleb välla, et kuda sõda kõikse kiiremini lõpetada. Kreeklased peaksid pidulikult lahkuma, et troojalastele jääks mulje , nagu sõda oless lõppenud. Kingituseks ehitati hiigelsuur obene, kus palju meha sees oli. Kreeklased teesklesid oma lahkumist, jätsid laevastiku aga Trooja lähedale. Trooja preester ütles, et obene toob aint halba. Kui troojalased kahtlustama hakkasid, tõusid merest maod ning kägistasid preestri koos ta poegadega. Obene veeretati linna. Öösse tulid mehad välja, avasid laevastikule väravad, Trooja tehti maatasa
Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli pealkirjaga ,,Meie esimene luuletaja". Nooreestlased, eesti haritlaste uus põlvkond, nö avastaski Petersoni, tõstis tema luule eesti kirjanduses aukohale. Seejuures rõhutati ka Petersoni noort iga: Kristjan Jaak sobis hästi sümboliseerima eesti kirjanduse algust romantiline ja traagiline, rahvuslik ja mässuline noormees, kes pidi elust lahkuma ülekohtuselt vara. Petersoni luule K. J. Petersoni luule on jäänud eesti kirjanduses erandlikuks. Ta ei kirjutanud nii, nagu oli üldiselt kasina haridusega maarahvale seni kirjutatud, vaid üritas luua eesti keeles nimelt nõudlikku kunsti selle traditsiooni alusel, mis valitses tema kaasajal Euroopas. Seda iseloomustasid antiikkirjanduse eeskujude järgimine ja tärkav romantism. Klassikalistes luulezanrites ja vormides
heldimusega. Samas oli ta üksik ning kohati kibestunud, kui meenutas maailmasõjaaegseid ülekuulamisi ja piinamisi. Kaastunnet jätkus tal siiski Ingli lapselapse Zara jaoks, kelle ta enda katuse alla mõneks ajaks elama võttis. Zaral oli mitmeid sarnasusi Aliidega ta oli samuti noor ja hakkaja tütarlaps, kuniks tema unistused purunesid sellega, et ta läks Lääne-Euroopasse tööle. Prostituudina töötades pidi neiu läbi elama mitmeid õõvastavaid juhtumisi, mistõttu oli ka tema kohati endassetõmbunud ning kaitsliku olemisega. Sisukokkuvõte: Teise maailmasõja järgne aeg: 1936-1960ndad Aliide ja Ingel läksid kirikusse. Aliidele jäi silma üks mees, kelle tähelepanu aga Ingel endale tõmbas. Ingli ja Hansu tunded süvenesid ning peatselt noored abiellusid. Aliide proovis erinevate loitsude abil Hansu endasse armuma panna, aga se ei õnnestunud. Üsna varsti sündis noorpaarile
vaesunud mõisnikke ja aadlikke, ülalt alla pudenenud kõrgema seltskonna saame, ametnikke, üliõpilasi, endisi kaupmehi, on ka üks ärakaranud sunnitööline. Seda kirevat seltskonda ühtlustab ainult üks parameeter nad kõik on vaesed, sest muidu nad seal ei elaks. Rahapuudus on nad proua Vauquer' majja kokku viinud. Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab.
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Teos sai "Looduse" romaanivõitlusel II auhinna ja ilmus 1927. aastal. Noore kirjaniku teine proosaraamat, paiguti naturalismi kalduv jutustus "Invaliidid" (1930), on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule ja selle sotsiaalsetele probleemidele. Alveri järgnevas loomingus sai esikoha luule. Üleminekut ühelt kirjandusliigilt teisele märgivad A. Puskini "Jevgeni Onegini" eeskujudest lähtuv poeem "Lugu valgest varesest" (1931) ja proosapoeem "Viletsuse komöödia" (1935). Nende sisuks on inimeste eetiliste vastuolude (südame-mõistuse, tõe-vale, õilsuse-alatuse) ning elu nuripoolte ja seltskondlike veidruste eritlemine. Alveri esimene luulekogu "Tolm ja tuli" (1936) paistis silma kunstilise küpsusega. See on ülemlaul kunstile, tõearmastusele ja ilule. Olla inimene tähendab Alveri jaoks teenida ja nautida kunsti, olla looja
Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikku. Erilist tähelepanu pööras ta teoste vormile ja keelele, saavutades sel alal suure meisterlikkuse. Sõjajärgsed aastad ei olnud Alverile loominguliselt viljakad. Sellele ajale heitsid varju abikaasa Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja surm Siberi vangilaagris ning ka Alverile endale osakssaanud umbusaldus. Neil aastail tegutses Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puskini poeemide tõlkeid ja värssromaani "Jevgeni Onegin" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks. Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu "Tähetund" (1966), kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. "Tähetunnis" ületas autor traagilise elutunnetuse, valdavaks sai kirgastunud eluvaade. Looduspiltide tunde- ja mõtteassotsiatsioonides on tajutav luuletaja ja kodumaa saatuse samasus.
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
» «Kuule, ma lähen ujuma. Kas sina ei tahaks ka? Aga sa teed muidugi parema meelega tööd, eks ole? No muidugi!» Tom silmitses viivu poissi ja küsis: «Mida sa nimetad tööks?» «Noh, kas see ei ole siis töö?» Tom hakkas uuesti värvima ja tähendas hooletult: «Võib-olla on, võib-olla ei ole. Tean ainult, et see on Tom Sawyeri maitse järgi.» «Oh, mine nüüd, sa ei taha ometi öelda, et see sulle meeldib?» Pintsel liikus edasi. «Meeldib? Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima. Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.» See näitas asja hoopis uues valguses. Ben jättis õuna-söömise. Tom tõmbas oma pintslit suurejooneliselt edasi-tagasi, astus sammu tahapoole, et tulemusi vaadelda, parandas pisut siin ja seal ja silmitses uuesti arvustavalt. Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas 19 järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima. Viimaks ütles ta: «Kuule, Tom, las ma värvin ka natuke.»
Kui kukrus kõliseb, siis vanamees nagu mesilane, muidu..." Mis muidu on, selle jättis voorimees ütlemata, sülitas ainult. Aga kui nad üle silla sõitsid, kinnitas ta veel kord: ,,Väga s... kool! Ei õigust ega ilusaid rõivid!" Peale seda ei lausunud ta enam sõnagi, nagu laiendaks ta koolile määratud halvakspanu ka sellele, kes mõtleb sinna kooli minna. Indreku peas ja südames läks midagi sootuks segi. Sellepärast ei märganudki ta, millal voorimees peatus, virgus alles siis, kui kuulis sõnu: ,,Soo, siin me siis olemegi -- vana Traadi juures... Seitsekümmend viis... Eestuksest otse sisse, see viib puhveti. Tagapool on tal ikka sakstele toad ka, päris kenad toad kohe. Minge aga julgesti sisse... Maurusele pole siit kaugel: pisut ümber nurga, ja oletegi seal. Küll vana Traat juhatab, tema teab. Kõik teavad. Aga pidage meeles: hoidke rahakott." Ütles, andis hobusele piitsa ja sõitis minema. Indrek trügis kastiga uksest sisse
lepitada, pidi Agamemnon ohverdama oma tütre Iphigeneia. Siis jõudsid kreeklased Trooja alla. Algas sõda, mis kestis 9 aastat. Kreeklased olid saanud sõjavange. Üheks neist oli preestri tütar. Preester tuli tütart tagasi lunastama, aga Agamemnon keeldus tema tütart tagasi andma. Sellepeale palus preester Apollonilt karistust kreeklastele. Apollon saatis neile katku. Achilleus hakkas uurima, et mille eest neile haigus saadeti. Selgus, et Apollon oli pahane ja nõuab lepitust – neiu tuleb vabastada. Agamemnon nõustus tütarlapsest loobuma, kui ta saab Achilleuselt vastu ühe ilusa orja. Aga Achilleus solvus seepeale ja ütles, et tema enam kreeklaste poolt ei võitle, ja lahkus oma rahvaga. Troojalastel läheb üha paremini. Lõpuks olid kreeklased vastu merd surutud. Siiski toimus kahevõitlus Menelaose ja Parise vahel. Võitjaks osutus Menelaos (Helena seaduslik abikaasa). Paris oleks hukkunud, kui Aphrodite poleks teda päästnud. Helena oleks
Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikkust. Erilist tähelepanu pööras ta teose vormile ja keelele, saavutades seal alal suure meisterlikkuse. Sõjajärgsed aastad ei olnud Alverile loominguliselt viljakad. Sellele ajale heitsid varju abikaasa Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja surm Siberi vangilaagris ning ka Alverile endale osaks saanud umbusaldus. Neil aastail tegutses ta peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puskini poeemide tõlked ja värssromaani ,,Jevgeni Onegin" eestindus, mida peetakse Eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks. Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu ,,Tähetund", kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. ,,Tähetunnis" ületas autor traagilise elutunnetuse, valdavaks sai kirjastunud eluvaade. Alveri järgmisedki luulekogud (,,Elu helbed", ,,Lendav linn") on koostatud valikkogu põhimõttel:
Achilleus leppis Agamemnoniga ää ja tormas Hectori vasta. Ach-e obene kukkus aga rääkima, et A sureb varsti. A ei pööranud sellele tähelepanu. Hector langeb lahingus. A seob laiba vankri taha, lohistab mitu päeva ümmer enda kantsi. Priamos tuleb poja keha küsima, sai selle. Tehasse vaherahu ja peetakse matuseid. Sõda ei ole veel läbi, kuid ,,Ilias" sellega lõpeb. Odüsseus mõtleb välla, et kuda sõda kõikse kiiremini lõpetada. Kreeklased peaksid pidulikult lahkuma, et troojalastele jääks mulje , nagu sõda oless lõppenud. Kingituseks ehitati hiigelsuur obene, kus palju meha sees oli. Kreeklased teesklesid oma lahkumist, jätsid laevastiku aga Trooja lähedale. Trooja preester ütles, et obene toob aint halba. Kui troojalased kahtlustama hakkasid, tõusid merest maod ning kägistasid preestri koos ta poegadega. Obene veeretati linna. Öösse tulid mehad välja, avasid laevastikule väravad, Trooja tehti maatasa. See oli kreeklaste formaalne võit
endaga metsa elama. Margus aga kõhkles ning Tiina jooksis nuttes minema. Viis aastat oli möödunud. Ema-isa olid surnud. Mari oli Marguse naine, kuid abielurahva suhted olid halvad. Kaua elanud vanaema oli kaotanud silmanägemise, kuid püsis siiski veel elus. Ühel ööl tulid hundid lauda juurde ulguma. Margus võttis püssi, tahtis hunte minema peletada, kuid tabas Tiinat, kes surmavalt haavata sai. Mees viis ta tuppa ja jättis armastatuga hüvasti. " Libahunt " kujutab kahe vastandliku ellusuhtumise kokkupõrget ja käsitleb inimlikke probleeme läbi aegade: massi ja indiviidi vastasseisu, kadedust ja konkurendi hävitamist laimuga, inimese nõrkust võidelda oma armastuse eest ning jääda truuks endale, kartmata eristuda teistest. Osades: Tammaru peremees ja perenaine, poeg Margus, kasutütred Tiina ja Mari, Jaanus ja Märt See on Kitzbergi näitekirjandusliku loomingu tipptulemus. Rahvapärimuslikule ainestikule
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
