Romantsimiaja inimene (0)

Romantsimiaja inimene
Valisin romantismiajajärgu tundmaõppimiseks Euroopas Francois Furet´i koostatud kogumiku „ Romantismiaja inimene”. Minu sooviks oli paremini aru saada selle ajajärgu erinevatesse ühiskonnakihtidesse ja - gruppidesse kuuluvatest inieestest. Raamatus keskendusin põhiliselt kolmele mulle kõige huvipakkuvamale peatükile: naine, kooliõpetaja ja revulutsionäär.
Romantsim saab alguse 19.sajandi esimesel poolel ja lõpeb 19.sajandi teise poolel.
Romantistlikku ajajärku on suuresti mõjutanud Prantsusmaa, kust romantism alguse sai. Revulutsioonid Euroopas mõjutasid romantismi suurel määral. Püüti edendada demokraatiat ja klassiühiskond hakkas kaduma. Keskklass hakkas mängima üha olulisemat rolli ühiskonnas.
Usk oli romantismiaja inimesele väga tähtis. Inimesed võtsid usu oma moraali aluspõhjaks.
Romantsitlikul ajajärgul oli tähtis eneseväljendus viis ka kunst .
Kõige enam pakkus mulle huvi milline oli naiste roll ühiskonnas romantismi ajal. Naised olid olnud aastatuhandeid koduperenaise ja lastekasvatajate rollis. Neil oli vähem õigusi kui meesetel. Romantistlikul ajajärgul tekkisid esimesed naisõiguslaste liikumised. Kuigi naiste olukorda ei suudetud palju parandada ja nende rolliks jäi põhiliselt kodu hoidmine, pani see ajastu alguse naiste õiguste eest võitlemisele. Naiste allasurutud seisund ei takistanud neid tegutsemast. Nad tegutsesid heategevuses ja avaldasid poliitilisi artikleid või isegi osalesid poliitilistes sündmustes. Suur oli naiste roll ka sotsiaalhoolekandes. Näiteks Prantsusmaal asutati mitmeid naisorganisatsioone, mille eesmärgiks oli orbude ja puudustkannatavate inimeste abistamine. Naisorganisatsioonid seisid ka ühiskonna kõrge moraail eest.
Tänu hariduse ja trükikunsti arengule tuli üha rohkem naisi kirjandusse. Sageli ei kirjutanud nad küll oma õige nime all vaid valisid endale mõne mehe nime, näiteks George Sand (Judy Davis). Üks tuntuimaid romantismiajal kirjutatud teos on „Vihurimäe”. See raamat on kirjutatud Charlotte Bronte poolt ja kirjeldab süngelt naise allasurutust ja olukorda sel ajajärgul. Ka mulle jättis raamat sügava mulje.
Kõige paremaks kujunus naiste olukord Prantsusmaal, sest seal lahendati naistega seonduvad probleemid kõige varem ja naised said seal vabamalt tegutseda. Olukord oli halvem Lõuna-Euroopas, kus kiriku mõju oli väga suur.
Siiski võib kokkuvõtteks öelda, et romantism oli see ajajärk, millal naised asusud mõjutama „meeste maailma” ja kirjutama ennast maailma ajalukku täieõiguslike liikmetena.
Õpetamisega oli 18. sajandini põhiliselt tegelenud vaimulikud , kui sajandi lõpus hakkas see muutuma , kuna üha enam inimesi tuli elama linna suurte tööstusrevulutsioonide tagajärjel. Probleelmiks algkoolides oli ka õpetajate erinev haridus tase ja õpetamisviis. Väga tähtsaks kujunes kirjaoskuse õpetamine.
Õpetajaks saamiseks oli liskas kooli asutaja või kohaliku kogukonna nõusolekule vaja ainult preestri heakskiitu. Õppetöö võis toimuda preestri eluruumides, õpetaja korteris, küünis või isegi laudas. Sageli olid lisaks lastele õpilasteks ka täiskasvanud, kees soovisid oma teadmisi värskendada ja laiendada.
Õpetaja oli romantismiajal peamiselt meeste elukutse. Õpetajaid oli väga erinevatest ühiskonna klassidest. Nagu ka praegu Eestis oli ka romantismiajastul õpetajate sissetulek väike ja nad olid sunnitud tegema ka mingit lisatööd ning maakohtades tegelesid enda elatamiseks ka ise põllumajandusega.
Romantismiajastu lõpuks oli pea kõikjal Euroopas tekkinud kooli kui institutsioon . Selles instutsioonis tegutsev õpetaja oli saanud erialase ettevalmistuse ning tema üle kehtis kohalike võimude kontroll ja järelvalve. Õpetaja elutingimused olid küll endiselt halvad, kuid olukord polnud enam nii ebakindel, kui varem.
Mulle huvipakkuvad olid ka erinevad õpteamismeetodid, mis levisid romanitismiaja koolides . Üheks nendest oli vastastikkus õppe süsteem. Sees seisnes põhimõttes, et õpetajatelt otse said koolitust ainult parimad õpilased, kes peale seda pidid ise klassi ette astuma ja oma teadmised õpetajate järelvalve all ülejäänud rühmadeks jaotatud õpilastele edasi andma. Selle süsteemi eesmärgiks koondada ühe täiskasvanud õpetaja üldjuhtimise alla võimalikult palju õpilasi. Õpetamine sellise meetodiga oli usulises mõttes selle ajajärgu kohta küllaltki liberaalne .
19. sajandi 20-ndatel aastatel hakati Prantsusmaal õpetajate jaoks seminare looma. Selle eesmärgiks oli ühtlustada õpetajate tase ja õpetuse sisu üle kogu Prantsusmaa.
19. sajandi lõpuks oli õpetaja roll lihtsast lugema-kirjutama õpetajast muutunud õpetajaks, kes lisaks kõigele muule andis edasi ka kodanikuõpetuse ja moraali põhialuseid. Kõike seda siiski riigi range kontrolli all.
Kui rääikda romantismist ja sellega seonduvast ei saa jätta väja revolutsioone. Romantsitlikku ajajärku võib pidada revolutsioonide ajajärguks. Kes olid revolutsionäärid?
Revolutsionäärid on need, kes loodavad, mõtestavad ja korraldavad oma poliitilist tegevust vastavalt revolutsioonilisele projektile. Kõige tähtsam revolutsioon sellel sajandil oli Suur Prantsuse revolutsioon, mis sai alguse 1789.aastal. Selle sümboliks sai vabariik. Inimeste silmis oli revolutsioon ebaõnnestunud, sest nad ei saavautanud seda mida tahtsid. Koos rohkete revulutsioonidega, tekkisid ka salaühingud, mille eesmärgiks oli võimu õõnestamine.
Vähe on tedada selle kohta, kui palju oli revolutsionääre, sest vähimagi ohu korral hävitati kõik dokumendid , et ei leiduks tõendeid mille alusel neid vahistada. Oletatakse, et kõige rohkem oli karbonaare (Itaalia kõige tähtsam salaühing nad laenasid oma hierarhilise ülesehituse vabamüürlastelt, nad suhtlesid omavahel märgisüsteemi abil ja rõhutasid vabadust) umbes 60 000. Karbonaaridest olid enamik üliõpilased ja noored ametnikud. Salaühingutesse pääsemiseks olid omad, väga karmid reeglid: ühingusse pääsemiseks tuli enne teiste liikmete nägemist anda tõotus ühingule ustavaks jäämise ja kõigi selle reeglite täitmise kohta seotud silmadega. Alles seejärel võis silmast-silma näha ka teisi ühingu liikmeid. Samuti pidid ühingu liikmed hankima endale relva ja maksma liikmemaksu. Tähtis roll salaühingute tegevuses oli ka konspiratsioonil. Selleks töötati välja eriline organisatsioonisisene hierarhia . Väga huvitav oli lugeda Pariisis tegutsenud Aastaaegade Ühingu kohta, mille liikmed olid grupeeritud nädalateks, kuudeks, aastaaegadeks ja kus valitsesid kindlad reeglid millised päevad kuud ja nädalad üksteisele allusid ja omavahel suhtlesid.
Kõige tuntum revolutsiooni kirjanik on Victor Hugo kelle raamat „Hüljatud” toob hästi välja revolutsiooni sündmused ja olustiku . Raamatus on kirjas, kuidas mõjutas revolutsioon inimesi.
Venemaalt on sellest ajajärgust tuntud ka vandenõulased- dekabristid , kelle tsaarivõimu vastane mässukatse 1825. aastal siiski veriselt maha suruti.
Revolutsioonid ei tähendanud ainult võitlust barrikaadidel. Paljud revolutsionäärid, kes olid dunnitud kodumaalt põgenema avaldasid raamatuid ja artikleid mis kutsusid üles valitsevat korda kukutama.
Revolutsioonid muutsid Euroopat 19. sajandil palju. Inimesed said vabaks klassiühiskonnast, kuid vahe rikaste ja vaeste vahel oli endiselt suur ja paljud inimesed pettusid revulutsiooni tagajärgedes. Sageli olid revolutsionäärid liiga õilsad ja ebapraktilised, naiivsed ja ebarealistlikud ning liiga suured unistajad ja idealistid- ühesõnaga romantikud.
Minu arvates oli romantism perioodiks, mille vältel toimus väga suur hüpe Euroopa majanduslikus, poliitilises ja sotsiaalses arengus, sest kujunevad välja kodanlus ja töölisklass, muutub naise roll ühiskonnas, tekivad naisõiguslikud rühmitused. Euroopas hakatakse rohkem tähelepanu pöörama hariduse andmisele kõigile inimestele ja selle tulemusena toimub koolisüsteemi korrastumine. Oma töös olen käsitlenud ainult mõningaid momente sellest huvitavast ja pöördelisest ajajärgust. Siiski on minus tekkinud huvi veelgi põhjalikulmalt süveneda selle perioodi kirjanduse, kunsti ja muusika tundmaõppimisse.