Riim ja selle määramine (0)

EEPIKA
suurima mahuga kirjandusžanr; mis omab vastet pragmaatilises keele-kasutuses:
mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus; elulugu, reportaaž jne).
Narratoloogia
Jutustamise  strukturalistlik  analüüs kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel.
Narratiivsed tekstid (‘narrare’ – ld. jutustama).
Loo aeg – loo sündmustele kuluv aeg.
Teksti aeg – mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav
näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu.
Narratiivi aeg – loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine)
Narratiiviteooria eeldab narratiivse teksti ja fiktsionaalse maailma eristamist.
Lugu – narratiivis esitatud sündmused
Tekst – sündmuste esitatud (nt kirjapandud) kuju narratiivis
Jutustus – jutustamine – sündmuste jutustamine narratiivis
Jutustaja  – teadvus, kes jutustab (ja tõlgendab) lugu
V
  aatepunkt e  f ookus ; paik või teadvus, kust  loos  toimuvat nähakse (ja tõlgendatakse)
Fiktsionaalne maailm (=  fiktsiooni -maailm) – fiktsionaalse narratiivi loodud ilmatervik,
mis on asustatud narratiivi määratletud tegelastega.
Enamasti antakse sündmustikku edasi jutustades, jutustamismeetod rõhutab Sündmustikku.
Väline sündmustik: saaks ka filmis kujutada. Samas võib väline sündmustik olla vaid
ettekäändeks, olla sootuks väiksema tähendusega võrreldes tegelase sees toimuvaga.
Jutustamine kui sündmus
Sisemine sündmustik – seda on võimalik edasi anda nt sisemonoloogina.
Jutustus võib jutustada sellest, kas maailmast üleüldse saab jutustada.
Aines – kirjandusväline tasand; prototüübid; kirjaniku uuriva tegevuse tulem;
Motiiv  – väiksem jutustuse üksus
Nt Jala kaela taha paneku motiiv; õnnetu armastus; keelu  rikkumine .
Tegelaskujud
Protagonistid – antagonistid.
Tegelaskujud moodustuvad mitmete elementide koosmõjus: Jutustamismeetod, Otsene 
kõne,Positsioon jutustatavas maailmas,Nende seos tegevustikuga.
Stanzel eristab
¨ Auktoriaalset jutustamissituatsiooni
¨ Isiklikku jutustamissituatsiooni
¨ Ja mina-jutustamissituatsiooni.
Gérard  Genette  
Vaatepunkt
¨ Teose maailmas on kõik faktid antud teatud valguses, mingist vaatepunktist.
¨ Informeeritus;
¨ Subjektiivsus  vs  objektiivsus ;
¨ valdav vaatepunkt vs vaatepunktide  paljusus
¨ püsiv vs muutuv vaatepunkt
Kestus.
Genette eristab neli põhilist jutustuse kiirust.
1) väljajätud – lõputult kiire
2) kokkuvõte – suhteliselt kiire
3) stseen  – suhteliselt aeglane
4) deskriptiivne  paus – nullprogress
Vaatepunkti küsimused Genette’i käsitluses
Moodus ( distants , perspektiiv , fookus ) vs. hääl (ehk  fokalisatsioon  vs. narratsioon: Kes
näeb/  tajub ? vs. Kes räägib?)
Fokalisaatori mõiste – see, kes vastutab jutustuses väljendatud vaatepunkti eest
Fookus näitab, kui kaugele tegelaskuju ellu (mõtetesse, tunnetesse jms) meil on
võimalik tungida  ning kui paljusid karaktereid meil üldse lubatakse lähemalt vaadelda.
Nullfokalisatsioon – jutustaja  teab tegelaskujust rohkem (jutustaja > tegelaskuju)
_ Sisemine fokalisatsioon - jutustaja ja tegelaskuju teadmised on võrdsed (jutustaja
= tegelaskuju)
_ Väline fokalisatsioon – jutustaja teab tegelaskujust vähem
 Homodiegeetiline – jutustaja on jutustatava maailma osa
 Heterodiegeetiline – jutustaja ei ole jutustatava maailma osa;
 Autodiegeetiline – (homodiegeetiline) jutustaja on samas peategelane, jutustab
otsekui oma lugu.
nelja tüüpi jutustajaid:
Ekstradiegeetiline-heterodiegeetiline (1. astme jutustaja, kes jutustatava maailma osa
ei ole);
Ekstradiegeetiline –homodiegeetiline (1. astme jutustaja, kes on jutustatava maailma
osa);
Intradiegeetiline-heterodiegeetiline (2. astme jutustaja, kes ei ole jutustatava
maailma osa ega esine jutustatavas loos);
Intradiegeetiline-homodiegeetiline (2. astme jutustaja, kes on jutustatava maailma
osa ja jutustab oma lugu > autodiegeetiline).
TEGELASKÕNE 
Tegelase kõne kaudu on võimalik luua tegelaskuju keeleline   identiteet
1) otsene kõne – tegelased räägivad, jutustaja taandub tahaplaanile. Võrreldav
draamaga
Dialoog võib tegevustikku edasi viia
2) kaudne kõne
Jutustaja refereerib tegelaste mõtteid ja juttu.
Öeldu ei ole nii vahetu, jutustaja valib, saab anda oma hinnangu, võtta kokku.
3) siirdkõne
Vormiliselt räägib küll jutustaja, ent samas on tunda ka tegelase kohalolekut. Siirdkõne
sobib eriti tegelase mõtete ja tunnete  edasiandmiseks ; samuti tegevuse  seisukohast
oluliste minevikus aset leidnud sündmuste kajastamiseks.
4) Sisemonoloog
Tegelaskuju mõtted 1. isikus, jutustaja ei sekku. Reeglina järgitakse süntaksi ja
grammatikat.
5)  Stream  of conciousness – teadvuse  voog
EEPOS
Vanakreeka RSTU ‘värss, sõna’ - ‘jutustus, luuletus ’
Ajalooliselt vanim narratiivse teksti vorm, üks jutustava kirjanduse põhiliike, olulisim
narratiivne  suurvorm  romaani kõrval. Eeposed  on reeglina seotud kõnes, neid
iseloomustab laiahaardeline ning ulatuslik tegevustik.
Romaan
Ka romaan on jutustava proosa suurvorm. Romaani tunnusteks on probleemiderohkus,
mitmekülgsus elu kujutamisel, mitu süžeeliini ja suur tegelaste hulk, sündmuste
pikaajaline kulg. Esimesed romaanid kirjutati juba hilisel  antiikajal .  Kaasajal  on
romaanižanr väga mitmekülgne, see hõlmab väga erinevate tunnustega, erineva stiili ja
mahuga  tekste . Mõiste “romaan” võeti kasutusele keskajal. Valitsevaks žanriks kujunes see 
alles 19.-20. sajandil.
Romaani saab liigitada erinevatel alustel, nt
ainestiku järgi - ajalooline, armastus, seiklusromaan jne
kujutamisviisi järgi psühholoogiline romaan,  arenguromaan , esseistlik romaan. Jne
mahu järgi lühiromaan, epopöa, vormi järgi - päevikromaan, värssromaan.
Novelli iseloomustab tihe sündmustik ja väike hulk tegelasi, harilikult on vaid üks
keskne  teema. Üheks novelli oluliseks tunnuseks peetakse puänti (üllatavat  lahendust ,
ootamatut pööret. Novelližanri looja on 14. sajandi Itaalia kirjanik  Giovanni   Boccaccio  
(“ Dekameron ”).
Jutustusel  sündmustik on sageli novellist laialdasem, see ei keskendu vaid ühe peamise
sündmuse ümber. Ka vorm on vabam. Jutustus võib olla romaanist lühem ja
ülesehituselt lihtsam.
Jutustus võib olla esitatatud jutustaja vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on
selles osaline.
Muinasjutt  on lühike proosajutustus, mille sündmustikus sisalduvad  imed jm  asjaolud ,
mida reaalses elus ei esine. Muinasjutt on üks peamisi  rahvaluule  proosažanre, mida
iseloomustavad järgmised tunnused:
¨ Maailm on imepärane.
¨ Aeg ja ruum ei ole määratletud.
Julmad elemendid viitavad  seostele müütidega. Muinasjutt on elementaarne  kirjanduslik  
(fiktsionaalne) vorm, mille minimaalseks ühikuks on funktsioon. Samuti kasutavad 
muinasjutud piiratud arvu tegelasi (Propp eristab 7 tegevusringi) ja funktsioone.