Retsensioon Kolm õde (0)

Retsensioon

Kolmapäeval, 17. aprillil , aastal 2013 käisin Tallinnas Eesti Draamateatris vaatamas etendust „Kolm õde“ neljas vaatuses . Näidend kestis kogupikkuses umbes kolm tundi ning sellel oli üks vaheaeg.
„Kolme õe“ autor on Anton Tšehhov, kes sündis 1860. aastal 29. jaanuaril Taganrogis. Ta on kirjutanud kuus näidendit ning hulgaliselt jutustusi ja novelle. 1884. aasta detsembris haigestus mees tuberkuloosi. 1904 suri Tšehhov 44-aastaselt juues šampanjat oma abikaasa kõrval. Näidend valmis 1900. aastal ja esietendus 31. jaanuaril 1901 Moskva Kunstiteatris.
Eesti draamateater tõi etenduse lavalaudadele juba viiendat korda. Olulisemad tegijad, tänu kellele näitemäng teoks sai: lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Liisa Hirsch, etenduse juht Karin Undrits. Teose on tõlkinud Otto Samma. Osades olid Mait Malmsten (Prozorov), Liis Haab (Nataša), Kersti Heinloo ( Olga ), Merle Palmiste (Maša), Marta Laan ( Irina ), Taavi Teplenkov (Kulõgin), Jan Uuspõld (Veršinin), Hendrik Toompere jr jr (Tusenbach), Rein Oja (Soljonõi), Raimo Pass (Tšebutõkin), Jüri Tiidus (Fedotik), Mihkel Kabel ( Rode ), Tõnu Aav ( Ferapont ), Ester Pajusoo (Anfissa).
„Kolm õde“ on naturalistlik näidend kõrgklassi langusest Venemaal ja kaasaegses maailmas tähenduse otsimisest. See kirjeldab Prozorovide perekonna elusid ja pürgimusi. Õed on peenekombeliselt ja kultuuriliselt õpetatud noored naised, kes kasvasid üles Moskva linnaosas, kuid on viimased üksteist aastat elanud väikeses provintsilinnas.
Esimese vaatuse alguses on Olga kooliõpetaja (näidendi lõpus direktriss). Maša on keskmine õde, kes on õppinud kontserdi pianistiks. Ta on abielus endast vanema mehe Kulõginiga, keda algul pidas elutargaks meheks. Seitse aastat hiljem, aga näeb Maša läbi tema pedantsusest ja mõistab, et nende vahel on vaid tühjus. Noorim õde Irina on täis ootusi. Ta unistab Moskvasse minekust, et kohtuda seal oma elu armastusega. Õed kasvasid üles Moskvas ja tahavad naasta tema keerukuse ja õnne juurde nagu see oli kunagi. Nad idoliseerivad Prozorovide perekonna ainukest poega Andreid. Ta armastab aga Natašat, keda teised eriti ei salli. Näidend algab õdede isa esimese surmaaastapäeva kui ka Irina nimepäevaga ja kõik, kaasaarvatud sõdurid, tulid seda tähistama. Vaatuse lõpus tunnistab Andrei Natašale, et armastab teda ning teeb abieluettepaneku.
Teine vaatus algab umbes 21 kuud hiljem, kui Andrei ja Nataša on saanud poja. Naisel on Andrei ülema Protopopoviga afäär (tegelast laval kordagi ei ole). Maša tuleb koju Veršininiga, peadpööritavalt rõõmus nendevahelise salaarmastuse üle. Nataša lõhub plaanid teha nende kodus peo ja kõik on järgneva vaikuse tõttu rõõmutu. Tusenbach ja Soljonõi tunnistavad oma armastust Irina vastu.
Kolmas vaatus toimub umbes aasta hiljem Olga ja Irina toas (Nataša üritab üle võtta võimu majas ja palus neil jagada tuba, et saaks oma last paremasse kohta magama panna). Linnas on olnud tulekahju ja seetõttu liigub toast palju inimesi kandes tekke ja riideid , et anda abi kannatanutele. Õed on oma venna peale vihased , sest too pani maja hüpoteegi alla, et maksta ära hasartmängudest tekkinud võlad. Maša räägib oma armastusest õdedele ja kui ta abikaasa Kulõgin segasemana kui varem tuppa tuleb, hiilib naine sealt välja. Irina on lootust kaotamas, kuna ta elu on teinud pöörde lihtsuse poole. Ta otsustab nõustuda abielluda Tusenbachiga, kuigi ei armasta meest. Andrei väljendab viha iseenda vastu, teadvustab endale elu rumalust ja et on pettunud Nataša iseloomus. Ta palub vabandust õdedelt kõige eest, mis ta teinud on.
Neljandas vaatuses on sõdurid, kes on saanud nüüd pere sõpradeks, valmis lahkuma . Soljonõi on Tusenbachi duellile kutsunud, aga Tusenbach üritab seda Irina eest varjata. Naine tunnistab talle, et ei saa teda armastada . Just kui sõdurid on lahkumas saab Tusenbach duellis surma. Maša ei taha leppida sellega, et Veršinin lahkub ning hoiab temast nuttes kinni. Kulõgin võtab oma naise tagasi ilma küsimuste või kahtlusteta. Olga on tõrksalt võtnud vastu direktrissi koha koolis, kus ta õpetaja on. Ta võtab kaasa Anfissa päästes ta Nataša õelustest. Irina saatus on ebakindel, kuid isegi leinates Tusenbachi tahab ta jätkata oma tööd õpetajana. Nataša jääb maja perenaiseks kontrollides kõike. Andrei on kinni oma abielus kahe lapsega. Näidendi lõpus õed vaatavad , kuidas sõdurid lahkuvad.
Näidend oli vägagi tabav ja mõtlemapanev, igavust ei tekkinud hetkekski. Üllatas pisut, et reaalsuse lähemaletoomiseks näitlejad suitsetasid laval ja isegi tulistati automaatrelvast paukpadrunitega. Soovitan tugevalt minna seda näidendit vaatama järgmine kord, kui jälle etendatakse, ka neile, kes ei ole eriti suured teatrihuvilised.