Tšehhov Näidend „Kajakas“ Arkadina, Irina Nikolajevna - mehe järgi Trepleva, näitlejanna Treplev, Konstantin Gavrilovitš - tema poeg, noormees Sorin, Pjotr Nikolajevitš - Arkadina vend Zaretšnaja, Niina Mihhailovna - noor neiu, rikka mõisniku tütar Šamrajev, Ilja Afanasjevitš - eruporutšik, Sorini mõisa valitseja Polina Andrejevna - tema naine Maša - nende tütar Trigorin, Boriss Aleksejevitš - kirjanik Dorn, Jevgeni Sergejevitš - arst Medvedenko, Semjon Semjonovitš - õpetaja Jakov - töömees Kokk Toatüdruk Tegevuspaigaks on Sorini mõis. Kolmanda ja neljanda vaatuse vahet on kaks aastat. Esimene vaatus Medvedenko ja Maša tulid jalutuskäigult. Medvedenkot huvitas, miks Maša alati mustade riietega käib. Maša vastas, et ta leinab oma elu ning ta on õnnetu
• 1950.aastatel hakati kasutama varem loodud ja salvestatud muusikat (klassikaline muusika). • 1960.aastate tehnika ja süntesaatori areng toetas filmimuusikat (elektrooniline muusika). Elektroonika abil saavutati tõesemad hääled ja helid. Tuntumate multifilmide tunnusmeloodia d 1) Nu pogodi! https:// www.youtube.com/watch?v=mhEvV9Q7zfE autor: Tamas Deak. 2) Potsataja. https:// www.youtube.com/watch?v=3pJMnq1g9L4 autor: Vladimir Šainski 3) Belka ja Strelka 4) Maša ja Karu https:// www.youtube.com/watch?v=UrEc08h3_eo autor: Vasily Bogatyrev (77a) -on vene helilooja, tunnustatud Eduard filmimuusikaArtemjev- looja. -Esimeseks filmitööks oli koostöös Vano Muradeliga loodud muusika filmile "Unistusele vastu" -Praeguseks on ta muusika kirjutanud enam kui 200 multi- ja mängufilmile ja teinud koostööd selliste tuntud vene filmirežissööridega nagu Andrei Tarkovski, Nikita Mihhalkov ja Andrei Kontšalovski. -
kui ka irooniat. „Kolme õde” väärtustas koomilise ja traagilise süntees, absurd kõrvuti tõsielurealismiga, värsked ja ootamatud lavakujundid, veenvad rollisooritused. Näitlejatena on Šapiro Tšehhovilavastustes end teatrilukku mänginud Mikk Mikiver (Lopahhin ja Veršinin), Ants Eskola (Gajev ja Kulõgin), Jüri Järvet (Firss ja Tšebutõkin), Velda Otsus (Šarlotta), Linda Rummo (Ranevskaja), Ita Ever (Maša), Mari Lill (Anja ja Irina), Juhan Viiding (Tusenbach) jt. Retooriliselt on küsitud, kas ei alanud Šapiroga uus, „ebakindla, enesest ja maailmast kummastavalt distantseeruva inimese hingeelu peentöötluse etapp” eesti teatris (Vellerand 2003: 245). Peenetundeliste Tšehhovi-rollide loojatena kerkisid esile eeskätt Ants Eskola ja Jüri Järvet; Eskolalt lisandus eelmainituile veel „Ivanovi” nimiosa Maria Knebeli külalislavastuses (1971 Draamateatris). 1977. aastal
annaabi.ee 
