Retsensioon - ballett "Kolm Musketäri" (2)

„Kolm musketäri“
Retsensioon
Ballett, mida etendati Rahvusooper Estonias kell 19:00 6. detsembril 2009. aastal, kandis nime „Kolm musketäri“. Kontsert oli kahes vaatuses ning kestis 2 tundi ja 15 minutit, mille vahele mahtus üksainus vaheaeg. Tegemist oli armastuslooga, mille vahele mahtus ohtralt intriige ja põnevust, võitlust ning sõprust. Tegevus toimus XVII sajandi Pariisis, poliitiliste intriigide maailmas, kus kedagi ei saanud usaldada . Osades mängisid D’Artagnan – Sergei Upkin, Athos – Jegor Zdor, Porthos – Aleksandr Prigorovski, Aramis – Andrei Mihnevitš, Constance – Eve Andre , Leedi Winter – Marika Muiste , Kuninganna Anna – Nanae Maruyama ja paljud teised.
"Kolm musketäri" sümboliseerib ustavust ning truudust. Müsketäride deviisina on tuntuks saanud „üks kõigi ja kõik ühe eest“, mis lihtsalt rõkkab sõpruse ning vendluse järele. 16. - 18. sajandi Prantsusmaal nimetati musketärideks kutsekaardiväelasi, kes töötasid kuninga heaks.
Etendus algab intriigidest kubisevas Pariisis, kus kedagi ei saa usaldada. Tutvustatakse peategelasi ja nendevahelisi suhteid- Louis XIII ja Austria Anna armastuseta abielu, kuninganna Anna ja Buckinghami hertsogi salasuhet ning kardinal Richelieud. Cascognes treenib noor musketäriks püüdleja D´Artagnan isa käe all võistluskunsti ning ema tuletab talle meelde, et ta peab Pariisi sõitma, et musketäridega liituda. Pariisi tänavatel elu keeb , sest kõik ootavad elevusega kuninga ja kuninganna pulma-aastapäevale pühendatud balli . Kõik on lõbusas meeleolus ja musketärid viskavad inimeste üle nalja . Saabub D´Artagnan, kellel õnnestub kogemata kõiki musketäre solvata ja tema esimene päev lõpeb kutsega kolmele duellile. Toimub ball ja kuningas kingib Annale teemanditega kaelakee . Hiljem avaldavad kuninganna armuke Buckinghami hertsog ja kuninganna Anna üksteisele armastust. Tänaval, aga valmistub D´Artagnan musketäridega võitluseks, kust tal pole aga lootustki eluga pääseda. Ta võidab Athose ja peagi avastab end musketäridega koos kardinali kaardiväelaste vastu võitlemast. Saabub Constance, kes ründab Athose kaitseks D´Artagnani, kuid sellest hoolimata tekib nende vahel midagi erilist. Vahepeal juhtub nii mõndagi ja kuninganna kingib oma kaelakee, armastuse märgiks oma armukesele. II vaatus algab kuninganna ja kuninga prooviga nende uueks balletiks. Seda jälgiv kardinal Richelieu saab uudise, et hertsog on pagenud kuninganna kaelakeega, nähes selles võimalust kuningannat kompromiteerida, teeb kardinal ettepaneku, korraldada ball, kus kuninganna saaks mainitud ehet kanda. Hirmunud kuninganna hakkab otsima võimalust kee tagasisaamiseks ja palub abi Constancelt. See omakorda palub abi musketäridelt, kes on nõus teda aitama ja annab D´Artagnanile talismaniks kaasa käärid. Tuppa tormanud, mileedi ei leia kirja ja võtab vaese Constance vangina kaasa. Kuna musketäre rünnatakse teel, peab D´Artagnan üksi edasi minema. Sadamas võitleb ta Rochefordiga ja natuke enne võitu saabub mileedi kaasas Constance, keda ähvardab tappa, seda nähes D´Artagnan alistub. Mileedi on kaval ja võrgutab Buckinghami hertsogilt kaelakee välja. Constance ja D´Artagnan on vangis , kuid talismaniks antud käärid päästavad nad köidikutest. Vangikongi saabub võidukas mileedi, kaasas kaelakee ja uhkustab oma võiduga. Constance ei kannata seda ja tormab talle kallale, paljastades mileedi õlal häbistava liilia märgi. Mileedi põgeneb ja teised suunduvad ballile . Kuninganna muretseb kaelakee pärast, kuna ainult hetk on jäänud ballini ja keed pole kohal. Ball algab täies hoos ja kardinal on uhke, et kaelakee tema käes on. Siiski toimub ootamatu pööre ja saabuvad Constance koos musketäridega, nende käes on kaelakee, mille nad osavalt kuningannale toimetavad. Kardinal on vihane , et tema plaan luhta läks ja kõik siiski õnnelikult lõppes.
Balletis kandis olulist rolli Rahvusooper Estonia orkester ja Rahvusooper Estonia balletitrupp, nende seas kirev lavakujundus ja - valgustus , värvikad kostüümid jm. Flöödisoolot esitas Sigrid Orusaar.
Balleti koreograafia ja kostüümide eest vastutas David Nixon , dirigeerisid Jüri Alperten ja Mihhail Gert. Lavakujunduse eest vastutas Charles Cusick Smith, valgustust koordineerisid David Nixon ja Tiit Urvik. Muusika valiku tegi Anthony Meredith, seda arranžeeris ja orkestreeris John Longstaff. Selle konkreetse etenduse repetiitoriteks olid Irina Härma, Tatjana Laid, Viktor Fedortšenko ja Juri Jekimov, kontsertmeistriteks olid aga Milena Borissevitš, Larissa Beresneva, Vladima Jeremjan ja Anneli Tohver, etendust juhtis Jüri Kruus, tehnilise poole eest vastutas Karl Mikk .
Ballett on koostatud Malcom Arnoldi muusikale, mille stsenaariumi autoriks on David Drew , kes kirjutas selle Alexandre Dumas’ romaani „Kolm musketäri“ ainetele tuginedes. Balleti idee autor ja elluviija on David Nixon.
David Nixon
David Nixon omandas tantsuhariduse oma kodulinnas Ontarios ja Kanada Riiklikus Balletikoolis, mis asub Torontos. Seal tekkis tal esimest korda huvi koreograafitöö vastu. David Nixon jätkas õpinguid Euroopas ja pöördus seejärel tagasi Kanadasse, et treenida Erik Bruhni ja Jevgeni Valukini käe all. Nixoni karjäär algas Kanada Rahvusballetis, kus temast sai kiiresti esitantsija, kelle kanda jäid peaosad nii klassikalistes kui kaasaegsetes ballettides. 1985. aastal sai temast Deutsche Oper ’i esitantsija ning 1987. aastal valisid kriitikud ta parimaks meesosatäitjaks ( Critics Award for Best Male Performance 1987).
Nixon jätkas esitantsijana Baieri Riigiballetis ja Winnipegi Kuninglikus Balletiteatris, enne kui ta 1994. aastal pöördus ballettmeistrina tagasi Deutsche Oper’isse. Külalisena on ta töötanud ka Birminghami Kuninglikus Balletiteatris, Berliini Koomilises Ooperis, Saksa Riigiooperis, Hamburgi ja Sydney balletiteatrites.
1994. aastal sai David Nixonist BalletMet’i kunstiline juht (USA). Kuue aasta jooksul tõi ta seal välja kuusteist maailmaesietendust ja viisteist esietendust. Northern Ballet Theatre ’isse tuli David Nixon 2001. aastal ja on toonud repertuaari palju uusi teoseid, millest populaarseimad on „ Luikede järv“, „Suveöö unenägu“, „Peeter Paan “, „Dracula“ ja „Kolm musketäri“. Tema viimaste tööde hulka kuuluvad „Uinuva kaunitari lugu“ (2007), „Pähklipureja“ (2007) ja „ Hamlet “ (2008).
Kuna tegemist oli balletiga, mis kuulub ka minu lemmiketenduste alla, siis ootasin huviga , kuidas on nii tuntud romaan nagu „Kolm musketäri“ etenduseks seotud ja selle süžee tantsuga edasi antud. Ja ma ei pidanud pettuma, balletti ülesehitus oli hea. Kahe tunni sisse mahtus nii intriige kui ka lõbusalt humoorikaid kohti, mis muutsid selle etenduse põnevaks ja vaatajatele kaasahaaravaks. Tantsijate ja orkestri koostöö oli samuti väga hea ja täpne, tekitades tõesti olukorrale vastavaid emotsioone ning tantsijate nõtkus ja proffesionaalsus muutsid balletti ilmekaks ja säravaks.. Ka kostüümikunstnik oli selle etenduse puhul tasemel olnud, sest kostüümid olid ajakohased ja igale tantsijale justkui loodud. Lavadekoratsioonid olid selle etenduse puhul kohati tagasihoidlikud ja minimalistlikud, kuid andsid etendusele juurde palju elulisust ja muutsid üldmulje elavamaks ja värvikamaks. Suurt rõhku olid pandud armastusloole ja inimeste omavahelisele suhtlemisele, mistõttu kadus kohati kolme musketäri põhimõte ja ideoloogia, kuid üldmulje jäi hea ja ootuspärane.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et ballett nagu ballett ikka, kuid eelnevatest eristas seda balletti see, et see oli mängulisem ja elavam. Samuti möödus aeg seda vaadates kiiresti, sest see oli üsna kaasakiskuv ja haarav. Eriti jäi meelde hea tantsijatetöö, nad olid tõesti tasemel ja oskasid üllatavalt hästi emotsioone ja inimestevahelisi kõnelusi kehahoiakuga edasi anda. Sellised ballette võiks rohkem olla, kus ei pea lavategevust vaadates tukkuma jääma, vaid põnevus püsiv lõpuni ja huumorit jagub kogu etenduse jooksul.