Neeruhaigused Loeng Mart Roosimaa Füsioloogia • Neerude funktsioonid Neerudes toimub filtratsioon • Päevas tekib ~180 L esmasuriini • Neerutuubulite läbimisel suurem osa filtraadist resorbeerub • Esmasuriinist resorbeeritakse 99% • 1% ehk ~1,8 L väljub uriinina Peamine regulatsioon sihtmärk: • Aldosteroo n • ANP • ADH
vahemikus 80-200 mm Hg. Filtratsioon toimub nefronis ööpäev läbi ja on 125 ml minutis ehk 160 180 l õöpäevas. Kuna täiskasvanud inimesel on veres ligikaudu 3 liitrit vereplasmat, siis järelikult filtreerub inimese vereplasma ööpäevas umbes 60 korda. Niisiis tekib inimese neerudes ööpäevas 160 180 liitrit esmasuriini. Põide aga koguneb ja eritatakse sealt keskmiselt ainult 1,5 liitrit lõplikku uriini. Kuhu jääb ülejäänud osa? Ülejäänud osa imendub ehk resorbeerub neerutorukestest tagasi torukesi ümbritsevasse neerukoesse ja sealt veresoontesse, mis tiheda võrgustikuna ümbritsevad neerutorukesi. Neerutorukestes toimib ka kolmas uriini moodustumise mehhanism, nimelt ainete lisandumine läbi torukeste seinte uriini ehk sekretsioon. Näiteks sekreteeritakse kusiainet, H+- ja K+-ioone, orgaanilisi happeid, aga ka organismi viidud antibiootikume, sulfoonamiide, barbituraate (liik uinuteid), diureetikume (uriini teket ja väljutust stimuleerivad ained)
ebaliigest. Atroofiline ebaliiges tekib juhul, kui nii stabiilsus kui ka verevarustus on liiga väikesed, hüpertroofiline aga siis, kui verevarustus on adekvaatne, aga esineb suur fragmentidevaheline liikumine. 3. Remodelleerimisfaas: Põimikluukude remodelleritakse osteonide süsteemi abil lamellaarseks luukoeks. Enamiku põletikumediaatorite tasemed on nüüd madalad, kuid IL-1, TNF ja BMP-2 on veel kõrged. Verevarustuse tase langeb murrueelsele tasemele. Kallus resorbeerub. Kogu protsess võtab mitmeid aastaid, tulemuseks on aga täisväärtuslikult paranenud luukude. 5 KOKKUVÕTE Luumurru paranemist võib jagada kolmeks faasiks. Need on põletikufaas, reparatsioonifaas ja remodelleerumisfaas. Põletikufaasi iseloomustab äge põletik, tekib vasodilatatsioon. Murru piirkonnas tekib hematoom, verevarustus häirub, tulemuseks hüpoksia ja pH langus. Põletikurakud sünteesivad
südametegevust, tekitab hüpoglükeemiat ja lõpptulemusena sokki. 16)Sigade tursetõve etioloogia ja haiguse patogenees Enterohemorraagilised (EHEC) - E.coli tüved. Siia rühma kuuluvad ka sigade tursetõbe e. enterotokseemiat tekitavad E.coli serovariandid O 138, O 139, O141 jt. Virulentsuse faktoriks on neil tugev verotoksiin (tsütotoksiin), mida eritavad mainitud tüved intensiivsel paljunemisel sooltes (tavaliselt niude- ja käärsool), kust see resorbeerub vere- ja lümfisoontesse ja vallandab spetsiifilise patogeneesi. Sigade tursetõve põhjustavate E.coli tüvede poolt eritatavat eksotoksiini peetakse Stx-2 variandiks, millel on tugev neurotsütotoksiline efekt, põhjustades närvinähte, äkksurma või jäsemete osalist paralüüsi. Tursetõve patognomoonilisteks tunnusteks on hemorraagiline koliit, millele lisaks täheldatakse käärsoole lingude vahele eritunud serozelatinoosset
Haudemajades lüpstakse marja novembrist aprilli lõpuni sõltuvalt tüvest ja tingimustest. Tavaliselt kasutatakse 4-5-aastaseid isas- ja 5-6-aastaseid emaskalu. Kalakasvatajate andmeil oli 1980.-ndatel aastatel 5-aastaste emaste absoluutne viljakus ca 5500-6000 marjatera, suhteline viljakus poolteist marjatera kala 1 g täiskaalu kohta. Esmakordselt kudevate emaskalade marjaterad on väiksemad kui vanemail kaladel. Marja areng kestab 6-8 kraadi juures 350 kraadpäeva, st 1,5-2 kuud. Rebukott resorbeerub 10 päevaga. Seejärel tõusevad kalavastsed ujuma ja hakkavad toitu otsima. Kasvandustes tuleb siis forellimaimud inimese poolt antavat sööta võtma õpetada. Toitumine Looduslikes vetes sööb noor vikerforell zooplanktonit, putukavastseid, väikseid limuseid, vanemad vikerforellid toituvad kaladest. Kasvandustes on ammu möödas aeg, mil tapajäätmetest ja odavast kalast segati pastataolist sööta ja söödaköögiks nimetatud ruum haises nii, et meelitas metsast ligi isegi karusid
Kuni 30% keskmise ja lühikese ahelaga rasvhappeid jõuab lõhustamatuna soolerakku, kus toimub esteraaside toimel nende lõhustamine rasvhapeteks, mis koos soolt otse läbivate difusiooni teel vastu võetud keskmise ja lühikese ahelaga rasvhapetega värativeeni jõuavad. 9.5. Vee ja mineraalainete imendumine Ööpäevas läbib peensoolt 9L vedelikku, millest 2L pärineb toidust ja 7L näärmete endogeensetest ja soolesekreetidest. Üle 80% sellest resorbeerub peensooles, ülejäänud jämesooles ja roojaga väljub vaid ~100 ml vett. Vee liikumine läbi limaskesta toimub vaid koos lahustuvate ainetega (elektrolüüdid ja mitteelektrolüüdid). Peensoole algusosa läbilaskvus veele on suur, mistõttu muutub duodenumis küümuse osmolaarsus verega isotooniliseks mõne minuti jooksul. Vesi liigub läbi peensoole seina osmoosi teel, nii et kui osmootselt aktiivsed ioonid (Na+, Cl-) absorbeeritakse, järgneb neile vesi
prokarboksüpeptidaas) sekretiini ja koletsüstokiniini toimel. Duodenumis need aktiveeritakse. Trüpsiin toimib järgnevalt keskse faktorina, aktiveerides teisi proensüüme. Soolenõre ensüümid on aminopeptidaasid. Nende ensüümide tulemuseks on põhiliselt vabad AH-d, aga ka di- ja tripeptiide. Viimastest enamus viiakse enterotsüütidesse, kus nendest saavad ka AH-d. AH-te imendumine: umbes pool seeditud valkudest resorbeerub duodeenumis, 95% on iileumi jõudmisel resorbeerunud. Jämesoolde jõuab 3-10%, mis seal bakteriaalselt muundatakse. Imendumine soolerakku toimub peamiselt Na-gradiendi energia arvel. Kapillaarverest satuvad AH portaalverre ja võetakse maksarakkudesse. 2. Valkude biofunktsioonid Biofunktsioonid: a) Ensümaatiline/katalüütiline b) Regulatoorne: metabolismi regulatsioon valguliste hormoonide poolt
Fragment A inhibeerib valgu sünteesi käigus ribosoomil polüpeptiidahela pikenemist määravat EF2 faktorit. Valgusünteesi lõppemine põhjustab nekroosi ja neurotoksilise toime. 17. Difteeria patogenees Mikroobil puuduvad invasiivsed omadused. Koloniseerivad lokaalselt, tavaliselt kurgus ja nina- neelus. Tekib lokaalsest ärritusest, punalibledest ja fibriinist spetsiifiline katta ehk pseudomembraan. Pseudomembraanis olevad mikroobid eritavad eksotoksiini > resorbeerub > vereringesse > organite ja kudede kahjustused (rasv- ja hüaliindegeneratsioon, turse, rakkude infiltratsioon, südamelihase nekroos, maksa- ja neeru-hemorraagiaid, närvide demüelinisatsioon koos halvatustega suulaes, jäsemetes, silma lihastes). 18. Difteeria diagnostika põhimõtted. Eleki test · Diagnoosi kinnitamiseks on aga vajalik C. diphtheriae isoleerimine ja toksiini tekitamise võime määramine.
o Tselluloos, pektiin · Dekstriinid · Disahhariidid sahharoos, laktoos, maltoos · Monosahhariidid glükoos, fruktoos, galaktoos, · Polüsahhariidid peavad sportlase toidus moodustama 2/3 osa kogu süsivesikutest. 1/3 osa süsivesikutest võivad olla mono- ja disahhariidid. Süsivesikute imendumine · Süsivesikud imenduvad vaid monosahhariididena · Väga kiiresti imenduvad glükoos ja galaktoos, aeglasemalt resorbeerub fruktoos · Maksas ladestub üks osa süsivesikutest glükogeenina ja moodustab sportlase jaoks hädavajaliku energiadepoo (150 gr) · Kehalise treeningu ja optimaalse toitumise abil on võimalik oma glükogeeni depoosid suurendada, Hüperglükeemia ja hüpoglükeemia · Seedesüsteemis kiiresti imenduv glükoos tõstab kiiresti ka veresuhkru sisaldust (hüperglükeemia), millele organism reageerib veresuhkru sisaldust
SAPIPÕIS, vesIca fellea / vesica bilaris http://medicalimages.allrefer.com/large/gallbladder-anatomy.jpg On sapi reservuaariks, maht 60 ml. Sapipõiel on põhi, keha, kael (mis läheb üle sapipõiejuhaks). Sapi koostis - lima - sapipigment bilirubiin - kolesterool - sapisoolad, mille aluseks on sapphapped mida sünteesitakse maksarakkudes Sapi funktsioon Peensooles sapisoolad emulgeerivad rasvu, soodustades nende seedimist. Ileumi lõpposas enamus sapisooli resorbeerub ja satub tagasi maksa värativeeni s.o. sapisoolade enterohepaatiline tsirkulatsioon. Tänu sellisele tsirkulatsioonile kindlustatakse suhteliselt väikese sapphapete hulgaga suure hulga sapisoolade sisenemine peensoolde. Bilirubiin on erütrotsüütide hemolüüsi produkt. Hemolüüs toimub maksa Kuppferi rakkudes, makrofaagide poolt põrnas või luuüdis. Ta on vees mittelahustuv ja seotud albumiiniga.
Jämesool Paikneb peensoole lingude ümber 1 m pikk, 5-8 cm lai Kolm osa: 1. umbsool, mille alguses paiknevad sfinkter (klapp), et soolesisaldis ei pääseks tagasi peensoolde ja ussripik, milles on palju lümfoidkude 2. käärsool 3. pärasool Jämesoole sein on paksem kui peensoolel, hatud puuduvad, kuid näärmeid on palju, mis eritavad lima Jämesoolest resorbeerub vesi ja NaCl Imendumata jääkained jõuavad jämesoolde 8 t Uurimismeetodid Anamnees Kliiniline uurimine (vaatlus - nahk, palpatsioon, auskultatsioon jt) Laboratoorne diagnostika Endoskoopia Kapsel-endoskoopia Piltdiagnostika sonograafia, KT, MRT, angiograafia Biopsia (tsütoloogia ja histoloogia) Sapiteede kontrasteerimine Laparoskoopia Manomeetria ja pH-meetria Seedetrakti haigused Söögitoruhaigused (refluksösofagiit,
Bilirubiin - erütrotsüütide hemolüüsi produkt - hemolüüs toimub maksa Kuppferi rakkudes, makrofaagide poolt ja põrnas või luuüdis - bilirubiin on vees mittelahustuv ja seotud albumiiniga - hepatotsüütides ühineb ta glükuroonhappega ja muutub seega enne sapiga ühinemist vees lahustuvaks - soolebakterid töötlevad bilirubiini ja enamus temast väljutatakse e ekskreteeritakse rooja koostises sterkobiliinina - väike hulk resorbeerub ja väljutatakse uriiniga kui urobiliin - bilirubiini liig veres põhjustab naha ja konjuktiivide kollakat pigmentatsiooni. 20 n sapi reservuaar! Eksamil!!! SAPIPÕIS VESICA BILARIS (FELLEA) o ● maht 60ml ● maksa alumisel pinnal parema sagitaalvao eesmises osas ● üleni kaetud kõhukelmega
kooskõlastatud talitluse kaudu. Kuigi mineraalainete sisaldus on kudedes kvantitatiivselt orgaanilise aine hulgaga võrreldes märgatavalt väiksem, osutuvad nad absoluutselt eluvajalikeks. Organismis esinevad mineraalained lahustumatute sooladena peamiselt luudes, lahustuvate ühenditena kudedes ja koevedelikes ning seotult orgaanilise ainega. Organism saab mineraalaineid toidu ja joogiveega. Enamik neist resorbeerub peensoolest verre ja antakse edasi kudedele ning koevedelikele. Mineraalainete vahetus vere, kudede ja koevedelike vahel toimub osmoosi seaduspärasuste alusel – ioonid liiguvad üldjuhul madalama kontsentratsiooni suunas. Mineraalained erituvad põhiliselt uriini, higi ja roojaga. 54. Ainevahetuse põhiradade vahelised seosed Metabolismi integratsiooni iseloomustavad: • Radadevahelised sõlmpunktid, üleminekud (metabolism on võrgustik).
hormoonide kooskõlastatud talitluse kaudu. Kuigi mineraalainete sisaldus on kudedes kvantitatiivselt orgaanilise aine hulgaga võrreldes märgatavalt väiksem. Organismis esinevad mineraalained lahustumatute sooladena peamiselt luudes, lahustuvate ühenditena kudedes ja koevedelikes ning seotult orgaanilise ainega. Organism saab mineraalaineid toidu ja joogiveega. Enamik neist resorbeerub peensoolest verre ja antakse edasi kudedele ning koevedelikele. Mineraalainete vahetus vere, kudede ja koevedelike vahel toimub osmoosi seaduspärasuste alusel ioonid liiguvad üldjuhul madalama kontsentratsiooni suunas. Mineraalained erituvad põhiliselt uriini, higi ja roojaga. 14 54. Ainevahetuse põhiradade vahelised seosed
kujul. Mineraalainete bioloogiline osa loomorganismis on mitmekülgne. Nende olemasolust sõltub põhiliselt kudede ja koevedelike osmootne rõhk ja keskkonna konstantne aktiivne reaktsioon. 17 Elusate kudede erutatatavus oleneb mõnede ioonide kontsentratsioonist ja nende omavahelistest suhetest keskkonnas. Loomorganism saab mineraalained toidu ja joogiveega. Enamik mineraalsooladest resorbeerub peensoolest verre ja antakse edasi kudedele ning koevedelikele. Mineraalaainete vahetus vere, kudede ja koevedelike vahel toimub osmoosi seaduspärasuste alusel ioonid liiguvad madalama kontsentratsiooni suunas (erandi moodustavad Na iooni Na-K pump). Mineraalainete liikumine kudedes kulgeb seoses veevahetusega. Mineraalained erituvad põhiliselt uriini, higi ja roojaga. Kuna loomne ainevahetus on seotud mineraalainete pideva eemaldamisega organismist
sugunäärmete hormoonide kooskõlastatud talitluse kaudu. Kuigi mineraalainete sisaldus on kudedes kvantitatiivselt orgaanilise aine hulgaga võrreldes märgatavalt väiksem, osutuvad nad absoluutselt eluvajalikeks. Organismis esinevad mineraalained lahustumatute sooladena peamiselt luudes, lahustuvate ühenditena kudedes ja koevedelikes ning seotult orgaanilise ainega. Organism saab mineraalaineid toidu ja joogiveega. Enamik neist resorbeerub peensoolest verre ja antakse edasi kudedele ning koevedelikele. Mineraalainete vahetus vere, kudede ja koevedelike vahel toimub osmoosi seaduspärasuste alusel ioonid liiguvad üldjuhul madalama kontsentratsiooni suunas. Mineraalained erituvad põhiliselt uriini, higi ja roojaga. 49. Ainevahetuse põhiradade vahelised seosed. Metabolismi integratsiooni iseloomustavad: · Radadevahelised sõlmpunktid, üleminekud (metabolism on võrgustik). Võrksus lubab
Subgaleaalne ruum on umbes sentimeetrine ja võib mahutada kuni 260 ml verd. Seega hematoom võib järk-järgult suureneda ja jääda kohe pärast sündi märkamatuks. Pärast sündi võib hematoom suureneda (veri võib jõuda isegi kaela nahaalustesse kudedesse) suurenev verevalum tekitab pea ümbermõõdu kiiret suurenemist, palpatsioonil on hematoom pehme, fluktueeruv, Hematoom võib põhjustada kiiret verekaotust, hemorraagilist shokki, hüperbilirubineemiat. Hematoom resorbeerub aeglaselt! Jälgida tuleb verekaotusest tekkida võiva aneemia ja hematoomi imendumisest tekkida võiva hüperbilirubiineemia suhtes. Ravis on tähtis kiire verekaotuse asendamine ja elutähtsate organsüsteemide toetus. Intrakraniaalsed ehk koljusisesed hemorraagiad Aju on vastsündinul kõige vähem diferentseerunud organ. Enneaegsel vastsündinul on aju veelgi ebaküpsem. See on ka intrakraniaalsete verevalumite üheks riskiteguriks
suprarenaalnäärmete koore, hüpofüüsi, pankrease ja sugunäärmete hormoonide kooskõlastatud talitluse kaudu. Kuigi mineraalainete sisaldus on kudedes kvantitatiivselt orgaaniliste aine hulgaga võrreldes märgatavalt väiksem, osutavad nad absoluutselt eluvajalikeks. Organismis esinevad mineraalained lahustumatute sooladena peamiselt luudes, lahustuvate ühenditena kudedes ja koevedelikes ning seotult orgaanilise ainega. Organism saab mineraalaineid toidu ja joogiveega. Enamik neist resorbeerub peensoolest verre ja antakse edasi kudedele ning koevedelikele. Mineraalainete vahetus vere, kudede ja koevedelike vahel toimub osmoosi seaduspärasuste alusel ioonid liiguvad üldjuhul madalama kontsentratsiooni suunas, Mineraalained erituvad põhiliselt uriini, higi ja roojaga. 54. Ainevahetuse põhiradede vahelised seosed Ainevahetus e. metabolism. Metabolismi moodustab metaboolsete radade võrgustik.
Viirus on jaotatud kahte suurde genotüüpi: I genotüüp (tsütopaatilised viirused – rakkude hävimine, atsütopaatilised viirused – persistentne produktiivne ehk viirus paljuneb rakus ja rakk ei hävi), II genotüüp (TPV ja ATPV). Levik: Levib otseselt ja kaudselt, esimene replikatsioon on tonsillides. Viirus läbib platsentat ja kahjustab loodet erinevalt. Esimesel 20 päeval ei juhtu embrüoga midagi. Kui viirus nakatab loodet 100 päeva jooksul, loode mumifitseerub, resorbeerub. Esimesel 4 kuul nakatades hakkab viirus lootes paljunema, sünnib persistentselt infitseeritud vasikas. Viirus satub organismi aerogeenselt, suu kaudu. Esimene replikatsioon on tonsillides, vireemia, eeskätt tabanduvad seedetrakt, nahk, hingamisteed. Kliiniline pilt: Kaasasündinud defektid: pimedad, väiksem väikeaju, ataksiad, koordinatsioonihäired, hukkuvad esimestel elukuudel, selgroo deformatsioonid. Tiinuse varasemas pooles nakatunud on sündides kaalult kolmandiku võrra väiksemad,
põhjustab nekroosi ja neurotoksilise toime. § Difteeriatoksiini teket määrab "tox" geen, mis asetseb lüsogeensetes difteeriatekitajates - saadakse bak-teriofaagilt (B-korünefaag). Letaalne doos 13 mg/kg. Patogenees Mikroobil puuduvad invasiivsed omadused. Koloniseerivad lokaalselt, tavaliselt kurgus ja nina-neelus. Tekib lokaalsest ärritusest, punalibledest ja fibriinist spetsiifiline katta ehk pseudomembraan. Pseudomembraanis olevad mikroobid eritavad eksotoksiini > resorbeerub > vereringesse > organite ja kudede kahjustused (rasv- ja hüaliindegeneratsioon, turse, rakkude infiltratsioon, südamelihase nekroos, maksa- ja neeru- hemorraagiaid, närvide demüelinisatsioon koos halvatustega suulaes, jäsemetes, silma lihastes). Kliiniline pilt 1 § Ninadifteeria. § Kurgudifteeria. § Kõridifteeria. § Nahadifteeria. § Muud (väliskõrv, genitaalid, konjunktiiv). Kliiniline pilt 2 § Inkubatsiooniaeg on 3-5 (1-10) päeva. Sagedaseim on kurgudifteeria
päsmakeses eraldunud ultrafiltrarsiooni käigus ca 1/5 veest, ent valgud on jäänud plasmasse. Seetõttu on Henle lingu ümbritsevates veresoontes kõrge kolloidosmootne rõhk, mille mõjul hakkab vesi kohe tagasi imenduma. Na+moodustab 4/5 esmasuriinis lahustunud ainetest. Na+on oluline organismi normaalseks funktsioneerimiseks, seetõttu on tema tagasiimendumine oluline ülesanne neerudele. 2/3 Na+resorbeerub passiivselt(Henle lingu õhukeseseinaline osa), 1/3 aktiivselt(kulutab energiat). Henle lingu alanev säär ei lase läbi Na+, laseb aga hästi läbi vett.Ülenev osa resorbeerib aktiivselt tagasi Na+, ei lase agaläbi vett. Vee tagasiimendumine torukeste alanevas osas soodustab naatriumi tagasiimendumist torukeste ülenevas osas ja koevedelikku üleläinud naatrium omakorda soodustab vee väljumist Henle lingu alanevast säärest
annaabi.ee 
