Renessanss - iseloomustus ja etapid (2)

Renessanss

Iseloomustus ja etapid. Sellel ajal polnud Itaalia veel ühtne riik vaid oli jagatud erinevate valitsejate vahel. Kujunesid omapärased linnriigid, kes kasutasid oma piiride kaitseks ja laiendamiseks palgasõdureid. Sealt tulenes külaelu ja naturaalmajandus .
Vastandumine keskajale . Gootika ja renessansi kultuuride vahel pole teravat piiri. Renessansiajastu kultuuril on üks kindel tunnus – eneseteadvus . Siis elvis veendumus, et kaasaeg on uue ajastu algus. Kogu keskaja vältel oli mingil määral kasutatud antiikaja kultuuripärandit kuid alati seda madamalt hinnatud. 15sajandil aga hakati kreeka ja rooma kultuuri pidama oluliselt väärtuslikumaks. Sellele järgnenud 1000 aasta pikkune ajajärk – keskaeg.
Antiigi tundmaõppimine. Rinascita – taassünd. Suure õhinaga õoiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevast elu. 1453 kui vallutati Konstantinoopol vahendasid põgenenud haritlased Itaaliasse kreeka kultuuripärandit. Loodeti luua midagi samaväärset või isegi paremat.

• Humanism – veendumus, et suurim väärtus on inimese vaba areng. Inimesi ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui nende isiklike omaduste – tarkuse , ilu, julguse jms järgi. Ideaaliks polnud enam liha suretav munk, vaid üksikisik kes teostab ennast iseseisvalt ja edukalt.
  

Maailm muutus ühtseks ja ühemõõtmeliseks.
Renessanslik moraal - Eesmärgi ja vahendite suhe. Rüütlimoraal: ainult õigete vahenditega ja õigel viisil saavutatud eesmärk on midagi väärt.
Renessansimoraal: kalduti saavutama oma eesmärke vahendeid valimata. Eesmärk pühitseb abinõu. Katoliku kiriku tegelased olid enamasti ka renessansi inimesed aga esines ka teravaid konflikte.

• Uusplatonism – 15 sajandi II poolel tugevnes uuesti Platoni ja uusplatoonikute filosoofia mõju. Selle järgi on meelelise maailma taga ideede maailm, mis on olulisem ja väärtuslikum ning kättesaadav ainult jumalikus ilmutuses või mõistuse abiga aga mitte kunagi tavalise kogemuse kaudu.
  

Reegleid ehk jumalikke proportsioone olevat arveastatud juba antiikkunstis. Tuntust kogusid peamiselt need kujurid ja maalijad kes oskasid kasutada matemaatilisi reegleid ning tundsid antiikkunsti, kirjandist, filosoofiat ja mütoloogiat. Visuaalses kunstis hakati nägema vaimset loomingut, kunstnikud hakkasid kuuluma poeetide ja teadlaste seltskonda.

14. sajand – trecento e. eelrenessanss

15. sajand – quattrocento e. vararenessanss

16. sajand – cinquecento e. kõrgrenessanss
Itaalia arhidektuur 15 sajandil: Euroopa tähtsaimaks kunstikeskuseks sel ajal Firenze .
Filippo Brunelleschi (1377-1446) Arhidektuuri esimene suurmeister . 1419 hakati tema uuendusliku ja julge kava järgi ehitama Firenze toomkiriku kaheksatahulist kuplit, mis tegi ta kuulsaks arhidektina. Veel enne seda oli jõudnud kavandada tõeliselt renessansliku hoone – Firenze Leidlaste Kodu. 1421 hakkas mõjuka perekonna tellimusel ehitama San Lorenzo kirikut.

• Tsentraalperspektiivi õpetus – Brunelleschi oli veendunud, et hea arhidektuur peab kasutama õigeid proportsioone ja numbrites väljendatavaid mooduleid.
  
• Pallazod – Firenxe patriitsiperekondade paleed. Kolmekorruselised , neljas tiivas nelinurkne siseõu. Katus nii madal, et tänavale ei paistnud. Kasutati proportsioonireegleid, mis on vastandlikud gootika päevil kehtinuile. Neil on väljaspoolt selgelt eristatavad korrused. Pallazo oli just neile, kes ei tahtnud oma rikkust varjata.
  

Leon Battista Alberti (1404-1472) – Selle kuulsa arhitekti ja kunstiteoreetiku nimega on seotud uue pallazotüübi levik, kus iga korruse vahele paigutati pilastrid. Pilastrite ja akende vaheldumine tegi hoone harmoonilisemaks. Alberti oli mitmekülgselt haritud, ta tundis antiikfilosoofiat, kirjandust, õigusteadust ja kõiki kunste . Tema kirjutised skuptuurist, maalikunstist ja arhitektuurist olid suure mõjuga. Alberti arvates oli täiuslikuimaks vormis ring ning kõik sellesse mahtuvad kujundid . Ideaaliks olid tsentraalehitised.

Skultuur 15. sajandil.

Lorenzo Ghiberti(1378-1455). 1401 . aastal korraldati uuelaadne üritus – võistlus selleks, et leida parim kunstnik Firenze toomikiriku ees seisva väikese ristimiskiriku(baptisteeriumi) põhjapoolse pronksukse valmistajaks. Võitjaks osutus Ghiberti. Järgnenud paarikümne aasta jooksul tegi ta 28 kullatud pronksist reljeefi, mis kujutasid Vanas Testamendis kirjeldatud sündmusi, inimeste kujud on realistlikumad kui gootikas. Seejärel valmistas veel 10 suuremat reljeefi, mille raamid on juba nelinurksed ja neis on järjekindlalt kasutatud Alberti ideaali – tsentraalperspektiivi.

• Kullatud pronksuks äratas üldist imetlust ja Michelangelo nimetas seda Paradiisi väravaks; nime kasutatakse tänini.
  

Donatello(1386-1466) Oli vararenessansi kuulsaim skulptuurimeister, kelle looming erineb järsult gootikast ja ühendab antiigi traditsioonid realismiga. 1417 valmis tal Püha Jüri e Püha Georgios; kujutav üle 2m kõrgune marmorkuju. Kuju paigaldati kiriku seinas olevase ümarkaarelisse nišši ja oli esmakordselt pärast antiikaega praktiliselt sõltumatu arhitektuurist.

• Kontrapost – muudab kuju seisaku anatoomiliselt loomulikuks ja veenvaks.
  

1430. aastal valmis Donatellol peaaegu elusuurune pronksist „Taavet.”(võitis legendi järgi võimsa sõjamehe Koljati) See on esimene vabalt seisev alastifiguur pärast antiikaega, teravalt vastandlik keskaja kunstile. Padovas püstitas ta Gattamelata ratsamonumendi – esimese uusajal.
Andrea del Verrocchio (1435-1488). Nagu Donatellogi valmistas võiduka Taaveti pronkskuju ja kavandas Veneetsiasse Colleoni ratsamonumendi.
15. sajandil levis Itaalias ilmalik portreekunst. Skulptorid lõid realitslikke, individualiseeritud portreebüste.
Väga populaarsed olid madonnareljeefid – olid muutunud üpris ilmaliku emaarmastuse ülistuseks.

• Majoolikatehnika – põletatud savireljeef on kaetud värvilise glasuuriga.
  

Taaselustus medalikunst, komme vormida medaleid tähtsate sündmuste või isikute auks.

Maalikunst 15. sajandil.

15. sajandil töötas Itaalias sadu maalikunstnikke. Teoste temaatika oli enamasti usulise, kuid piiblitegelased olid muudetud kaasaegsete inimeste taoliseks. Sajandi teisel poolel hakkasid levima õlivärvid, mis olid kasutusele võetud Madalmaades. Maalikunsti uuenemise tähtsaimaks keskuseks oli Firenze.
Masaccio(1401-1428). Freskol „Püha Kolmainsus” lõi ta tsentraalperspektiivi järjekindla rakendamisega lõi ta ruumilisuse. Mõjurikkad olid ka Brancacci kabeli freskod , kus ta kasutas valguse suunamist ja tugevate varjude tekitamist. Näiteks nagu „ Paradiisist väljaajamine”
Piedro della Francesca (1416-1492) Oli vamustunud matemaatilistest reeglitest. Loodue, sealhulgas inimkeha, vorme püüdis ta lähendada geomeetrilistele kujunditele.
Sandro Botticelli (1445- 1510 ) 15 sajandi teise poole kuulsaim kunstnik Firenzes. Sai linna rikaste ja luksust armastavate perekondade käest palju tellimusi.
Tuntuimad teosed: „Veenuse sünd” ja „Kevad”
Giovanni Bellini(1430-1516) Tähtsaim kunstnik Veneetsias, kes maalis lüürilise meeleoluga usulisi õlimaale, näiteks madoonasid looduses. Erinevalt teistest, olid Bellinile värvid tähtsamad kui jonistus ja mahud.
15sajandi lõpus tellisid paavstid rohkesti kunsti ja Rooma suundus kunstnikke ka mujalt itaaliast . Sixtuse kabeli freskod on Ghirlandajo, Botticelli ja Petro Perugino maalitud.