Rehepapp (1)

Kuressaare Ametikool
Toitlustuse õppesuund
Kokk
Märt Aulik
REHEPAPP
A.Kivirähk
Referaat
Koostas:Märt Aulik
Juhendaja :Anne Rand
Kuressaare 2012
Millest raamat räägib
Tegevus toimub ühe novembrikuu jooksul 19. sajandil. Põhiline käsitletav teema on eestlaste iseloom ja olemus, külasisesed suhted ja ka suhted mõisaga. Suur rõhk on üksteise tagant näppamisel ja varanduse kokkukandmisel. Selle juures olid igas kodus abiks kratid , kes olid inimeste igapäevaelu iseenesestmõistetav osa. Aeg-ajalt võis kohata ka teisigi mütoloogilisi olendeid nagu tonte, libahunte, Katku ja Vanapaganat. Romaan on lugedes küll mõneti naljakas, kuid põhiline nali tuleb sellest millised me eestlased tegelikult oleme.
Romaani alguses saab kohe selgeks mõne inimese rumalus – Koera - Kaarli sulane Jaan on söönud mõisa sahvris seepi, mida viimane pidas ekslikult Idamaiseks maiuspalaks. Mõisnikke pidasid eestlased rumalateks, seepärast oli ka lihtne nende tagant varastada. Armu ei antud isegi vanuritele. Näppas ju toatüdruk Luise 100-aastase parunessi tagant tema surivoodi kleidi. Varandust riisuti kokku ka üksteise tagant, milles kasutati ära üksteise rumalust ja nõrkusi. Kelmustes olid abiks kratid. Kratid olid olemas igal endast lugupidaval taluperemehel. Et neile hing sisse saada, pidi selle eest Vanapaganale kolm tilka verd andma. Ka siin ei hoitud end tagasi: lepinguraamatusse tilgutati hoopis kolm tilka sõstramahla. Tüssamine, vassimine ja näppamine ongi need põhilised asjad, millega igapäevaselt tegeletakse. Elatakse moto järgi, et võidab see, kellel surres kõige rohkem asju.
PEAMISED PROBLEEMID
1. Külarahvas saab teada peatselt lähenevast ja halastamatust katkust, mille vastu otsitakse pääseteed. Naaberküla Villu teatab rehepapile teel olevast katkust, mis oli just palju inimesi maha murdnud. Õnneks jagu rehepapil piisaval hulgal kavalust, et katk ära petta .
2. Räägu Liina armub mõisa kupjasse Hansu, kes omakorda on armunud parunipreilisse, kellega tal on aga vähe lootust kokku saada. Hans meisterdab lumest krati , et too talle parunipreili rööviks. Lumekratt osutub aga romantikuks mitte varavedajaks, kuid kahjuks sulab ta ära. Vanapagan keerab Hansu kaela kahekorra ning Liina tahab end selle peale ära uputada.
3. Sulane Jaan ei oska talle osaks saanud võimuga õigesti ümber käia, mis viib lausa traagiliste tagajärgedeni. Rumal sulane Jaan tulistab kirikuukse pihta, millest ta saab üheks päevaks tohutu võimu ja väe. Kahjuks ei oska ta selle jõuga oma lolli aru juures midagi tarka peale hakata. Esmalt peksab ta läbi oma peremehe Koera Kaarli, siis vägistab Luise, sööb veel seepi (nagu raamatu alguseski) ning jääb siis magama.
TEGELASED

Rehepapp e. Sander - tark ja kaval, ravitseja

Kose Kaarel - Rehepapi sôber, talumees

Jaan - Kaarli sulane, loll ja labane, talle meeldib hirmsasti Luise

Joosep - Rehepapi kratt

Kupja-Hans - môisa kubjas , varastab palju jôuab

Aidamees Oskar - môisa aidamees, vôistleb môisast varastamises Hansuga

Räänu Rein - talumees, vihkab môisa, ahne

Liina - Reinu tütar

Luise - on môisas teenija

Imbi ja Ärni - vanapaar, kes tahab kogu aeg tohutult varastada

Moosel – kirikuôpetaja
Mida autor õelda tahtis
A.Kivirähk tahab minu arvades oma teosega seda lugejatele õelda millised me eestlased tegelikult oleme. Kogu see jutt mis antud teosest lugesin vastab kohe täitsa tõele. Tegelt ju ongi niimodi ,et iga üks üritab teisest võimalikult parem olla.
Kogu teoses oli see teema kui lollid me eestlased tegelt oleme ja kui ahne tegelt keegi meist ikka on.
Suhtumise eestlastesse, kes ei oskagi elult midagi enamat tahta, vôtab kôige paremini kokku raamatu üks viimastest lôikudest:”Mida edasi teha? Peremeest oli ta peksnud, Luiset keppinud, seepi söönud. Kôik tema unistused olid täitunud. Mis veel?
HINNANG

Romaani lugedes saab hea ülevaate eestlaste põhilistest iseloomujoontes. Igas tegelases on midagi eestlaslikku, mis kokku pannes annavad „täiusliku“ kompoti. Arvan, et iga eestlane peaks seda teost lugema ja selle üle pisut mõtlema. Lugedes saab küll palju naerda, kuid see on naermine iseenda üle. Kõik need halvad iseloomujooned, mis raamatus esile tulevad, käivad ju meie kohta. Kindlasti on meil, eestlastel ka häid külgi, kuid need negatiivsed jooned tahavad lihvimist.

Soovitaksin seda raamatut igal oma tuttav lugeda. Ja ma usun ,et peale seda raamatut lugedes hakkavad paljud teisiti mõtlema.