Regionaalpoliitika ettekanne (0)

Regionaalpoliitika
Regionaalpoliitika on riigivõimu sihipärane tegevus regioonide arengueelduste parandamiseks ja riigi regionaalarengu suunamiseks. Regionaalpoliitika hõlmab endas nii teadlikku harupoliitikate regionaalse mõju suunamist kui ka täiendavaid regioonide arendamisele suunatud tegevusi.
Regionaalpoliitikale pandi alus 1920ndate aastate lõpus Suurbritannias. Tänu sellisele ettevõtmisele hakati 1930ndatel aastatel soodustama ettevõtete ümberkolimist kõrge tööpuudusega aladele , et parandada sealset olukorda ning ühtlustada piirkondade vahelisi majanduslikke erinevusi. Tulemuseks oli arusaam, et regionaalpoliitika on kasulik kogu riigi arengule ning majandusele.
Heaolulõhe ületamine
EL võib olla üks maailma rikkamaid piirkondi, kuid nii ELi liikmesriikide vahel kui ka nende siseselt esineb jõukuse osas suuri erinevusi. Kõige jõukam riik – Luksemburg – on enam kui seitse korda rikkam kui Rumeenia ja Bulgaaria, kes on kõige vaesemad ja uuemad ELi liikmesriigid.
ELi liikmelisuse dünaamiline mõju ühendatuna tarmuka ja sihipärase regionaalpoliitikaga võib siiski anda häid tulemusi.
Solidaarsus ja ühtekuuluvus
ELi regionaalpoliitika eesmärk on:

• aidata kõikidel piirkondadel saavutada oma kogupotentsiaali;
  
• luua piirkondlikul tasandil rohkem konkurentsi ja parandada tööhõivet, investeerides suure kasvupotentsiaaliga piirkondadesse;
  
• viia pärast 2004. aastat ELiga ühinenud riikides elatustase võimalikult kiiresti ELi keskmisele tasemele .
  

Ebavõrdsuse põhjused
Piirkondlik ebavõrdsus võib olla põhjustatud mitmetest teguritest, sealhulgas järmisest:

• geograafilisest eraldatusest tulenevad pikaajalised takistused;
  
• hiljutised sotsiaalsed ja majanduslikud muutused;
  
• eelnevalt kesksete majandussüsteemide pärand;
  
• nende ja veel muude tegurite kombinatsioonid.
  

Asjaomaste ebasoodsate tingimuste mõju on selgelt nähtav järgmise puhul:

• sotsiaalne tõrjutus;
  
• madala kvaliteediga koolid;
  
• suurem tööpuudus;
  
• ebapiisav infrastruktuur .
  

Majanduskasv ja töökohtade loomine
Regionaalpoliitika tähendab investeerimist inimestesse.
Regionaalpoliitika põhimõte on järgida ELi tegevuskava majanduskasvu saavutamiseks ja töökohtade loomiseks ning:

• muuta riigid ja piirkonnad investeeringutele atraktiivsemateks, parandades neile juurdepääsu, pakkudes kvaliteetseid teenuseid (nt kiire Internetiühindus) ja säilitades keskkonnapotentsiaali;
  
• toetada uuendusi, ettevõtlust ja teadmistepõhist majandust, arendades info- ja sidetehnoloogiat;
  
• luua rohkem ja paremaid töökohti, haarates rohkem inimesi tööga, parandades töötajate kohanemist ja suurendades investeeringuid inimkapitali .
  

Olemasolevad rahalised vahendid
Regionaalvaldkonna kulud ajavahemikuks 2007–2013 moodustavad üle ühe kolmandiku ELi eelarvest ehk ligikaudu 350 miljardit eurot.
Sõltuvalt sellest, mida rahastatakse ning millises riigis või piirkonnas, tuleb raha kolmest eri allikast:
Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) – hõlmab üldist infrastruktuuri, innovatsiooni ja investeeringuid;
Euroopa Sotsiaalfond (ESF) rahastab kutseharidusprojekte ning teisi tööhõivet toetavaid ja töökohti loovaid programme ;
Ühtekuuluvusfond hõlmab keskkonna ja transpordiinfrastruktuuri valdkonna projekte ning taastuvate energiaallikate väljatöötamist. Asjaomased rahalised vahendid on ette nähtud 15 riigi jaoks, kus elatustase on vähem kui 90% ELi keskmisest (12 kõige uuemat ELi liikmesriiki ning lisaks neile ka Portugal , Kreeka ja Hispaania ).
Kus ja kuidas kulutatakse
Regionaalpoliitika raames tehakse investeeringuid kõigisse ELi piirkondadesse, ning see on kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidega.
Eelkõige tehakse jõupingutusi Kesk- ja Ida-Euroopas asuvates ELi liikmesriikides ning erivajadustega piirkondades teistes ELi liikmesriikides.
Vähemsoodsates piirkondades keskendutakse innovatsiooni ja teadusuuringute toetamisele, jätkusuutlikule arengule ja tööpraktikale. Osa rahalisi vahendeid eraldatakse ka piiriülestele ja piirkondadevahelistele koostööprojektidele.
Euroopa Liidu regionaalpoliitika sihiks on vähendada ELi piirkondade vahelisi struktuurilisi erinevusi, toetada kogu ELi tasakaalustatud arengut ja edendada kõigile tõepoolest võrdsete võimaluste tagamist. Solidaarsuse ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse põhimõtetele tugineva regionaalpoliitika raames püütakse seda reaalselt saavutada mitmesuguste rahastamisvahendite kaudu, peamiselt struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi kaudu. Ajavahemikul 2007–2013 on Euroopa Liidu regionaalpoliitika ELi suuruselt teine eelarvepunkt, millega seotud eraldiste kogusumma on 348 miljardit eurot. Majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärk seati 1986. aastal, kui võeti vastu ühtne Euroopa akt. Maastrichti lepinguga (1992) kaasati regionaalpoliitika lõpuks otse EÜ asutamislepingusse
Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) (2007−2013)
Et ühtlustada Euroopa regioonide arengutaset ning vähendada mahajäämust kõige ebasoodsamates piirkondades, määratakse käesoleva määrusega kindlaks meetmete liigid, mida võib rahastada Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF). Määrusega kehtestatakse samuti ERFi ülesanded ja ERFist antava abi ulatus ajavahemikuks 2007−2013 muudetud ühtekuuluvuspoliitika lähenemise, piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive ning Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi alusel.
KOKKUVÕTE
Käesoleva määrusega kehtestatakse ja määratakse kindlaks ka ERFi ülesanded ja ERFist antava abi ulatus. ERFist antava abi kohaldamisala on sätestatud Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi käsitlevate üldsätetega määratletud lähenemise, piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive ning Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi kontekstis.
Eesmärk
ERFi eesmärk on aidata kaasa majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele, vähendades piirkondlikke erinevusi. See kaasaaitamine põhineb arengu ja piirkondade majandusliku arengu struktuurilise kohandamise − sealhulgas taandarenevate tööstuspiirkondade ümberkorraldamise − toetamisel.
Kohaldamisala
ERF koondab oma toetuse mitmetele valdkondlikele prioriteetidele, mis peegeldavad lähenemise, piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive ning Euroopa territoriaalse koostöö eesmärke. Tegemist on eelkõige järgmiste rahastamisvaldkondadega:

• investeeringud , mis aitavad kaasa püsivate töökohtade loomisele;
  
• investeeringud infrastruktuuri;
  
• toetusmeetmed piirkondlikule ja ja kohalikule arengule, mis hõlmab toetust ja teenuseid ettevõtetele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKEdele);
  

tehniline abi.
Lähenemine
Lähenemise eesmärgi raames koondab ERF abi ühtse jätkusuutliku majanduse toetamisele ja ka püsivate töökohtade loomisele. Liikmesriikide tegevusprogrammide eesmärk on ajakohastada piirkondlikke majandusstruktuure, muu hulgas järgmistes valdkondades:

• teadusuuringud ja tehnoloogia arendamine (TTA), innovatsioon ja ettevõtlus;
  
• infoühiskond;
  
• keskkond;
  
• riskide ennetamine;
  
• turism ;
  
• kultuuriinvesteeringud;
  
• investeeringud transporti;
  
• energia;
  
• investeeringud hariduse toetuseks;
  
• investeeringud tervise ja sotsiaalsesse infrastruktuuri;
  
• otsetoetused investeeringutele väikese ja keskmise suurusega ettevõtetesse (VKEd).
  

Piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive
Seoses piirkondliku koostöö ja tööhõive eesmärgiga jagunevad prioriteedid kolme keskse valdkonna ümber:
innovatsioon ja teadmistepõhine majandus, eriti teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse ning innovatsiooni alase piirkondliku suutlikkuse suurendamise ning ettevõtluse ja ettevõtete jaoks uute rahaliste vahendite loomise valdkonnas;
keskkond ja riskide ennetamine, mis hõlmab saastatud alade tervendamist, energiakasutuse tõhususe stimuleerimist, keskkonnasäästliku ühiskondliku linnatranspordi edendamist ning tegevusalade väljatöötamist looduslike ja tehnoloogiliste ohtude ärahoidmiseks;
juurdepääs üldist majanduslikku huvi pakkuvatele transpordi- ja telekommunikatsiooniteenustele, eelkõige teiseste võrkude tugevdamine ning VKEde juurdepääsu toetamine info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele (IKT).
Euroopa territoriaalne koostöö
Seoses Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgiga koondab ERF oma abi kolmele teljele:
piiriülese majandus- ja sotsiaalvaldkonna tegevuse arendamine säästva territoriaalse arengu ühisstrateegiate abil. See seisneb näiteks ettevõtluse, loodus- ja kultuurivarade ühise kaitse ja haldamise ning ka koostöö-, suutlikkuse ja ühiskasutuse võimaluste toetamises ;
riikidevahelise koostöö loomine ja arendamine, sealhulgas meresõidupiirkondade vaheline kahepoolne koostöö. Prioriteedid on seotud innovatsiooni, keskkonna, juurdepääsu parandamise ja linnade jätkusuutliku arenguga;
regionaalpoliitika tugevdamine ja tõhusus. See seisneb võrgustike loomise ja kogemuste vahetamise edendamises piirkondlike ja kohalike asutuste vahel.
Liikmesriikide taotluse korral võib komisjon teha ettepanekuid eeskirjade kehtestamiseks teatavate kulutuste kategooriate jaoks riigisiseste eeskirjade asemel.
Liikmesriikide määrata jääb üks korraldusasutus, üks sertifitseerimisasutus ja üks auditeerimisasutus.
Vastavalt üldsätetele võivad liikmesriigid kasutada õiguslikku koostöövahendit − Euroopa territoriaalse koostöö rühmitust −, et delegeerida talle korraldusasutuse ja ühise tehnilise sekretariaadi volitused.
Et projekt välja valitaks, peab see hõlmama abisaajaid vähemalt kahest riigist, kes peavad tegutsema ühiselt vähemalt kahes järgmisest neljast valdkonnast: arendustegevus, rakendustegevus, meeskonnatöö ja rahastamine. Riikidevahelise koostöö raames tohib programmi ellu viia ühes liikmesriigis tingimusel, et selle esitasid vähemalt kaks riiki. Kui tegemist on koostöövõrgustiku ja kogemuste vahetamisega, peab projekt hõlmama vähemalt kolme abisaajat vähemalt kahe liikmesriigi kolmest piirkonnast, kes peavad tegutsema ühiselt neljas eespool nimetatud valdkonnas.
Tegevusprogramm peab sisaldama eelkõige järgmist teavet:

• koostööpiirkonna tugevate ja nõrkade külgede analüüs;
  
• valitud prioriteetide põhjendus;
  
• teave prioriteetsete suundade ja nende konkreetsete eesmärkide kohta;
  
• sekkumisvaldkondade jaotus kategooriate kaupa;
  
• rahastamiskava;
  
• rakendussätted;
  
• suurprojektide soovituslik loetelu .
  

Rahastamisvaldkonnas esineb asukohaga seotud eripärasid. Kaasrahastamine võib ulatuda :

• 20 protsendini riikidevahelise koostöö puhul NUTS III tasandi piirkondades, mis külgnevad liidu piirialadega;
  
• 20 protsendini riikidevahelise koostöö puhul toimingute jaoks, mille hulka kuuluvad asjaomase ala välised partnerlused;
  
• 10 protsendini piiriülese ja riikidevahelise koostöö puhul kulutuste jaoks tegevuste elluviimiseks liitu mittekuuluvate kolmandate riikide territooriumil tingimusel, et nad ühenduse piirkondadele kasu toovad.
  

Territoriaalne eripära
ERF pöörab erilist tähelepanu territoriaalsele eripärale. Linnamõõtmega seotud tegevus on integreeritud tegevuskavades, põhinedes algatuse URBAN kogemusel . ERFi tegevuse eesmärk on lahendada linnade majandus-, keskkonna- ja sotsiaalprobleeme.
Seoses maapiirkondade ja kalandusest sõltuvate piirkondadega peab ERFist antav abi keskenduma majanduslikule mitmekesistamisele, eriti:

• infrastruktuuridele, et parandada juurdepääsu;
  
• telekommunikatsioonivõrkudele ja -teenustele maapiirkondades;
  
• uute majandustegevuste arendamisele;
  
• linna- ja maapiirkondade vaheliste sidemete tugevdamisele;
  
• turismi ja planeerimise arendamisele maakeskkonnas.
  

Seoses looduslikult ebasoodsamate piirkondadega aitab ERF kaasa investeeringute rahastamisele juurdepääsetavuse, kultuuripärandiga seotud majandustegevuse, ressursside säästliku kasutamise ja turismisektori stimuleerimise edendamiseks.
Samuti aitab ERF rahastada äärepoolseimate piirkondade geograafilise asendiga seotud ülekulusid, nt:

• toetust kaubaveoteenustele ja tegevuse alustamiseks veoteenuste puhul;
  
• toetust, mis on seotud tootmisvahendite ladustamise piirangute, nende hoolduse ning inimkapitali ebapiisavusega kohalikul tööturul.
  

Lõppsätted
Määrus ei mõjuta enne jõustumist heaks kiidetud toetuste andmist. Määruses (EÜ) nr 1783/99 esitatud nõuded jäävad kehtima, kuid nimetatud määrus tunnistati kehtetuks alates 1. jaanuarist 2007. Käesolevat määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2007 ja see tuleks uuesti läbi vaadata hiljemalt 31. detsembril 2013.