Kas ülikool või kutseõppeasutus (1)

Kas ülikool või kutseõppeasutus
Austatud siinviibijad! Tahaksin teile avaldada oma mõtteid õppimisvõimaluste ja nende praktilise kasutamise võimaluste üle edaspidises elus.
Viimasel ajal on hakatud diskuteerima teemal, kas ülikool või kutseõppeasutus. Meie vanemate kooli lõpetamise ajal läksid kõik paremad õpilased iseenesest mõistetavalt gümnaasiumi ja seejärel ülikooli. Ainult eriti kehvad õppijad asusid õppima kutsekooli. Ja tulemused on praegu meie ühiskonnas näha.
Nüüd aga on seisukohad muutunud. Meie riigis on praegu väga palju kõrgharidusega inimesi, kes peale ülikooli lähvad tööle paremal juhul panga telleriks, halvemal Iirimaale seeni korjama või kanu kitkuma. Samas on puudu spetsialistidest. Niivõrd erudeeritud inimesi, kes ei oska praktilist ja vajalikku tööd teha, on liiga palju.
Tööturg vajab 25% akadeemilise, 25% rakendkõrgharidusliku ja 50% kutseharidusliku ettevalmistusega töötajaid.
Eestlastel on põhjust olla uhke oma kõrgelt haritud rahva üle. Paraku on tegemist vaid särava fassaadiga.
Paljude kõrgkoolide kvaliteet on kehv ning tasulise kõrghariduse pakkumisest on saanud tulus äri. Kutsehariduse maine on null ning näha pole, et asi lähiajal paraneks.
Haridusseaduse kohaselt jaguneb haridus üldhariduseks, kutsehariduseks ja huvialahariduseks. Kutseharidus on teatud erialal töötamiseks või kutse saamiseks vajalike teadmiste ja oskuste süsteem, mille omandamine ja täiendamine loob eeldused tulemusrikkaks professionaalseks tegevuseks. Kutsehariduse üks osa on seega ka kõrgharidus. Paraku on välja kujunenud, et kõrgharidus nagu polekski tööeluks vajalike teadmiste omandamine, vaid enesearendamise kursus , et jõuda kõrgema intellekti tasandile . Kõrgkoolis õppimine pole kutseoskuste omandamine, vaid elustiil. Majanduses vajame filosoofide asemel aga ka praktilisema väljaõppega töötajaid.
Võib-olla tuleks lõpetada kesk-ja kõrghariduse eelistamine kutseharidusele. Vaja oleks rajada kogu haridussüsteemi kattev sõltumatu kutse-ja karjäärinõustamine, integreerida eri haridusliigid, tagada hariduslikud jätkuvõimalused. Need teemad on kirjas ka kutseharidussüsteemi arengukavas 2005-2008. Allpool toon vaid mõned ettepanekud, mille ellurakendamisega tuleks alustada kohe.
Esiteks tuleb kutseharidus-süsteem integreerida tihedamalt haridussüsteemi teiste osadega. Põhimõtteline valik kutseõppes ning akadeemilises õppes haridustee jätkajate vahel peaks toimuma kohe pärast põhikooli lõppu. Suurendamaks kutseõppe populaarsust peab gümnaasiumides peale humanitaar - ja reaalklasside looma kutseklassid, kus suurem rõhk praktiliste kutseoskuste omandamisel. Gümnasistid peavad mõistma, et karjääri on võimalik teha ka kutseõppesüsteemis.
Ühtlasi tuleks ülikoolidesse pürgijatele seada kõrgem latt . Et tudengeid värvatakse sõltumata nende intellektuaalsetest võimetest, pääsevad tänasel päeval akadeemilisse õppesse raha eest ka tudengid , kelle eeldused on alla keskmise. Tööturul neid n-ö kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste vaja ei lähe. Jaak Aaviksoo on avaldanud arvamust, et need gümnasistid, kelle riigieksamite tulemused jäävad alla keskmise, ei tohiks akadeemilisse õppesse kandideeridagi ja peaksid jätkama õpinguid kutsekoolis või tehnikumis. Üldjoontes õige lähenemine! Olen veendunud, et korralik kutseharidus tagab tööturul suurema konkurentsieelise kui kesine ülikooliharidus. Kokkuvõttes on vaja selekteerida valdkonnad, mida on üldse otstarbekas ja põhjendatud õpetada. Kunagise haridusministri Väino Rajangu sõnutsi ei tea ettevõtjad, kui palju ja millise ettevalmistusega spetsialiste meil 10 aasta pärast täpselt vaja läheb. Tal võib isegi õigus olla, kuid julgen väita, et üsna hästi teame neid valdkondi, mida meil 10 aasta pärast praeguses mahus kindlalt vaja ei lähe. Lõpetada tuleb olukord, kus iga koolipapa üritab koolitada enda arvates kõige populaarsemate erialade inimesi: ärimehi, rahvusvahelisi ärimehi, suhtekorraldajaid ja juriste. Piiranguteta valikute võimaldamine noortele on loonud olukorra, kus sinikraede ametikohtadele peab hakkama kohandama valgekraelise ettevalmistusega töötuid. Ühiskond vajab ka lihtsama teoreetilise hariduse, kuid heade praktiliste kutseoskustega töötajate panust.
Kutsehariduse maine on null ning pole näha, et see lähiajal paraneks, kurtis Eesti Päevalehes tööandjate keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi. Ta nõudis jõulist kutsehariduse reformi – riik peab kutseõppe rahastamist kahekordistama. Ning kui noored ei taha omal soovil kutsekooli minna, tuleb neid sundida , vähendades vastuvõttu ülikoolidesse.
Kummalisel kombel jätavad aga kutsehariduse kehvast mainest jutlustavad tööandjad ühe osapoole mängust välja. Nende nägemuse järgi on süüdi vaid rumalad noored, kes selle asemel, et õppida treialiks-santehnikuks, tahavad saada hoopis ärijuhiks-suhtekorraldajaks. Ning teiseks pahategijaks on muidugi laisk ja lohakas riik, kes sel kõigel sündida laseb . Keda aga tööandjad probleemi põhjusena ei maini, on nad ise.
Sest olgem ausad – kutsehariduse kehv maine ei tulene eeskätt mitte kutsekoolide kahvatust imagost, vaid ikkagi seal õpetatavate ametite viletsast reputatsioonist. Riik võib ju kutsehariduse rahastamist kahekordistada ja korraldada kutsekoolidele kalleid PR-kampaaniaid, ent kui pingutusi ei tee ka tööandjad ise, pole sellest suurt kasu.
Praegu on ju koolilõpetajale selge, et kui ta hakkab õppima ärijuhiks või suhtekorraldajaks, hoiab ta peos vähemalt lotopiletit ilusasse ellu. Ent kes suundub kutsekooli, on justkui ette alla andnud. Statistika ju näitab, et käärid sinikraede ja valgekraede palkade vahel on üüratult suured.
Selle asemel, et muretseda kutsehariduse maine pärast, peaksid tööandjad mõtlema hoopis sellele, kuidas parandada kutsekoolides õpetatavate erialade – lihtsate tööde – prestiiĻi. Ja nad võiksid näkku vaadata tõsiasjale, et paljuski tuleneb töölise ameti kehv maine viletsast palgast. Milline noor unistab sellest, et töötada 3500 - kroonise kuupalga eest ehitaja, koka või tislerina? Või koostada 3000-kroonise brutopalga eest elektroonikaseadmeid? Just sellised olid Tallinna tööhõive-ameti eilsed pakkumised .
Seejuures pole raha ainus, mille abil lihtsate tööde tegijate eneseväärikust tõsta saab. Üks abinõu oleks ka demokraatlikum juhtimine – paraku on aga Eesti tööandjad tuliselt vastu sõdinud ametiühingute soovile seada ettevõtetes sisse üksikasjalik töötajate informeerimise kohustus ning kaasata töötajaid otsustamisse.
Tööandjad võivad ju praegu noori hirmutada, et tulevikus ootab valgekraesid tööpuudus. Ent see hoiatus on mõeldud kurtidele kõrvadele. Tulevik on veel mägede taga, raudteelaste ja Kreenholmi tööliste koondamisest on aga kõik kuulnud . Tänapäeva noored teavad – kaasaegses kiirelt muutuvas ühiskonnas ei saa enam kindel olla, et pead kuni pensionipõlveni üht ja sama ametit. Ning laiapõhjaline ja akadeemiline haridus võimaldab tööturu muutustele kiiremini reageerida kui kitsas kutseharidus.
Üld, - kutse-ja kõrgharidus on planeeritud , rahastatud ja juhitud erinevatel alustel. „ Pearaha hariduses on turumajanduslik mõtlemine“, on öelnud Peeter Kreitzberg. Kui Eesti on võtnud suuna kutsehariduse kontsentreerumisele, siis Rootsis on mindud hariduse hajutamise teed ja see on viinud tööpuuduse vähenemisele. Hariduskorralduse paindumatus on üks kutsehariduse ebapopulaarsuse põhjusi. Paindlik kutseharidus aitaks olukorda lahendada.
Väidetakse, et kutseõppeasutused ei suuda pakkuda õpet, mis vastaks tööandja ootustele. Kas on alust mitte uskuda EMOR-i uurimusi, mis näitavad, et kutseõppeasutuste maine ei ole tööandjate hinnangul halb. Kooli lõpetajate kaudu saadav tagasiside räägib sellest, et peamine on leida vaba töökoht. Töökoha ootusele vastamine ei ole peaaegu kunagi probleem.
Ent arvestataval hulgal noortel ei ole võimalust valida kooli eriala järgi, nad peavad arvestama olmeprobleemide või isiksusega seotud asjaolusid (kooli asukoht kodu ja transpordi suhtes, õpilaskodude olemasolu, üüri suurus, õpiraskused eelmises koolis, konfliktid koolis või perekonnas). Kui populaarseid erialasid on võimalik õppida samas regioonis mitmes koolis, siis valitakse kool just eelkõige turvalisemate tingimuste järgi. Eriala meeldivus tähendab sageli tõenäosust leida sel alal tööd.
Suureks probleemiks on Eestis puuduv organisatsioonilise struktuuri kogemus ning kogu riigis ega ka regionaalselt pole teada, milliseid erialasid vajab riik perspektiivis. Terje Otsa on viidanud koolide vähesele koostööle erialade planeerimisel. Koolid alluvad ju haridusministeeriumile. On loomulik, et info sellest, milliseid eriala spetsialiste regiooniti vajatakse, koondub õppeasutuste tööde koordineerivasse keskusesse, s.t. ministeeriumi. Võib-olla peaksime ka põhjanaabrite eeskujul mõtlema võimaluste loomisele eri ametialadest koosnevaks kokkuvõtteks õppes või lubama (võimaldama) omandada kaks või enam ametit eri koolitustest samal ajal.
Täna on nii mitmeidki probleeme ja vastuseid ootavaid küsimusi selles vallas. Loodan, et teema pakkus teile huvi ja mõtteainet oma haridustee jätkamise üle. Usun siiralt, et kui meie seisame reaalselt valiku ees kas ülikool või kutseõppeasutus, on paljud praegustest probleemidest lahenduse leidnud, seda nii olmeliste, sotsiaalsete, kui ka reaalsete riigi vajaduste osas. Ja, et lõpetades kooli on igal inimesel võimalik leida meelepärane ja sobilik töökoht.
Oma ettekandes tuginesin Õptajate Lehest ja Eesti Päevalehest saadud andmetele.
Tänan tähelepanu eest!