Tasuta kõrgharidus (0)

Tasuta kõrgharidus .
Tasuta kõrgharidus Eestis tähendab seda, et üliõpilase eest maksab õppetasu riik. Samas kaasneb õppimisega palju teisi kulutusi, nagu õppematerjalide, ühistranspordi jmt peale vajaminev raha. Selleks otstarbeks saavad parimad üliõpilased õppetoetust, mis pole paraku piisavalt suur nende kulutuste katmiseks.
Tasuta õppimine kehtib ainult eestikeelsetel õppekavadel.
Kui varem oli akadeemilise puhkuse ajal õppimise lubamine ja selle maht kõrgkoolide enda otsustada. Siis keelates arvestuste ja eksamite tegemise akadeemilise puhkuse ajal suureneb mahajäävus ja väljalangevus , mistõttu on meil veel rohkem lõpetama
kõrgharidusega inimesi.
Tasuta koha plussid üliõpilase jaoks on ilmselged: noorel õppival inimesel pole raha kuskil võtta, seega isegi osaline kulutuste katmine on justkui päästerõngas. Üliõpilane võib rohkem keskenduda õppimisele ning töötamise vajadus väheneb. Kuid tasuta kohti on vähe ning seda on raske saada! Mõned üliõpilased lähevad õppima eriala, mis
neid ei huvita, sest sinna sai tasuta. Seepärast võidakse kiiresti välja kukkuda või siis minnakse pärast ülikooli lihttööliseks. Tasulise kõrghariduse puhul maksab üliõpilane ise oma õppetasu. Selle plussiks on kindlasti fakt, et tasulist kohta on kergem säilitada ja minnakse enamasti õppima just seda eriala, mis inimest huvitab , seega on ka tõenäosus, et ülikool lõpetatakse ja minnakse erialatööle, suurem. Oma raha eest saab õppida erandkorras eksternina, kuid sellisel puhul ei käsitleta õppurit üliõpilasena. Need, kes ei täida õpet etteantud mahus , peavad tegemata jäänud ainepunktide eest maksma. Olen seisukohal, et kindlasti peab säilima võimalus oma õpingute eest soovi korral täismahus ise maksta, kaotamata seejuures üliõpilase staatust.
Tasuta kõrgharidust saavad 2013/2014. õppeaastal õpinguid alustanud noored, kes täidavad õppekava ettenähtud mahus. Iga semestri jooksul peab üliõpilane omandama kindla arvu ainepunkte. Kui tudeng ei ole seda teinud, on ülikoolil õigus nõuda puuduolevate EAPde (Euroopa ainepunktide) hüvitamist . Igal semestril peab koguma 30 EAPd, kuid ülikoolid võivad teha erandeid. Kõrgkoolides ja erialade lõikes võivad tingimused olla erinevad. Kindlasti tänu sellele suureneb väljalangevus, kui probleemide tekkimisel hakatakse õppemaksu nõudma . Eks see võib olla ka mõningatele motiveeriv pingutamaks rohkem kuis see on muutnud tudengitele pigem olulisemaks EAP-d kui õpitulemused. Paremini kindlustatud peredest pärit noortel on paremad võimalused ülikoolis püsimiseks ja see vähendab kõrgharidusele ligipääsu. Alates 2016 / 2017 . õppeaastast kohaldatakse kõikidele samad reeglid.
Kõrgharidusreform ühtlustab kõigi sisseastujate jaoks tasuta kõrghariduse omandamise võimalused. Reform kaotab tasuta ja tasulised õppekohad ning kõik eestikeelsel õppekaval täiskoormusega õppima asuvad üliõpilased saavad õpinguid alustada tasuta ja seda nii päevases õppes kui avatud ülikooli õppes. Tasuta õpingute jätkamise tingimuseks on eestikeelse õppekava täitmine maksimaalses mahus (30 EAP semestris).Kui varem pidi riigieelarvevälisel (REV) kohal õppiv üliõpilane maksma oma õpingute eest täies mahus, siis uued sisseastujad maksavad vaid juhul, kui nad ei õpi ettenähtud mahus. Riigieelarvevälisel kohal õppiv tudeng ei saa üldjuhul minna üle tasuta õppele, sest kõrgkoolil on õigus nõuda õppekulude hüvitamist üliõpilaselt, kes on kahe eelnenud õppeaasta jooksul oma õpingud katkestanud ja samale õppekavale uuesti õppima asunud .(Hainas, K. & Puhm, E. 2013)
Varem ülikoolis õppinud inimene saab samuti ülikooli astuda. Samal õppeastmel uuesti õppimiseks on mitmeid tingimusi. Põhiline on ajaline piirang, varem bakalaureuseõppe lõpetanud inimene peab alates ülikooli lõpetamisest ootama kuus aastat, et uuesti tasuta bakalaureusekraadi omandama hakata. Sellest õppeaastast kõrgkooli astuvad tudengid võivad akadeemilisel puhkusel viibides õppetöös osaleda ja eksameid sooritada ainult juhtudel, kui õppur on keskmise, raske või sügava puudega, alla kolmeaastase või puudega lapse eestkostja või viibib kaitseväeteenistuse tõttu akadeemilisel puhkusel. .(Hainas, K. & Puhm, E. 2013)
Kõikidel huvilistel, kes ei saa mingil põhjusel õppida ülikoolis üliõpilasena, säilib võimalus, nii nagu see on ka seni olnud, õppida eksternina. Eksternile ei laiene küll kõik üliõpilaste sotsiaalsed garantiid , küll aga on eksternil üliõpilastega samasugused õigused õppetöös osalemiseks. Samuti on eksternidel õigus taotleda tööandjalt õppepuhkust. Kuna ekstern hüvitab ise oma õppekulud, siis on ta vaba valima ise endale kõige sobivamat õppekoormust. Mitte miski ei piira eksterni kasvõi 10 aastaga samm-sammult diplomini jõuda.
Hulluks teeb asja see, et edukaks õppimiseks peab noor inimene sööma ja kusagil elama. Seni võis tasuta õppiv tudeng käia rahulikult osakoormusega tööl ja ots otsaga kokku tulla. Sajaprotsendilise õppekoormuse kõrvalt (praegustest õppuritest suudab seda täita 25 protsenti) aga eriti tööl ei käi. Vajaduspõhist õppetoetust hakkavad saama ainult 30 ainepunkti kogujad ja need tudengid, kes on pärit perest , kus sissetulek iga liikme kohta on väiksem kui 280 eurot kuus. Vallaline või lapseta üliõpilane arvatakse oma vanemate leibkonda kuni 24 eluaastani. ( Allik , J.2013)
Uurisin siia teema juurde veel pisut ka Hiina haridussüsteemi (keskendudes pigem siis teemakohaselt kõrgharidusele):
Et elanikkonnale haridus tagada on Hiinas laiuv ja mitmekesine haridussüsteem . Seal on eelkoolid, lasteajad, koolid pimedatele ja kurtidele, ettevalmistuskoolid, põhikoolid, teisejärgu koolid (kus on koos noorte ja vanemate keskkool, teisejärgu põllumajandus- ja kutsekoolid , tavaline teisejärgu kool, õpetajate kool, tehnikakool ja kutsekool) ja mitmesugused kõrghariduse asutused (ülikooli ja kõrgkool , kutsekõrgkool ja lühiajalisest kutseülikoolist).
Haridussüsteem (üldmudel) muutumatul kujul alates 1977-80 reformist, enne seda hulga reforme. Anglo-ameerika mudelil baseeruv. Muudetud on pidevalt õppekavade sisu. Tugevalt tsentraliseeritud. Õppima asumiseks ranged valikukriteeriumid. ( Vaht , G. )
Hariduse saamiseks on Hiina süsteemil olemas püramiid; ressursside nappuse tõttu on
kõrgharidus raske saada, õpilaste arv kõrgemal tasemel kahaneb tunduvalt. Kuigi
pärast 1949-dat aastat toimus oluline areng põhihariduses, saavutused teiseastme- ja
kõrghariduses ei olnud nii head.
2006 aastaks oli Estonian Business Schoolist (EBS-ist) magistrikraadi saanud ligi 90 hiina päritolu tudengit, kelle haridus polnud bakalaureusetasemele vastav, mis on magistriõppesse astumise eelduseks . EBS-is õppinud hiinlaste haridustaset uurinud keskuse ENIC/NARIC hinnang oli karm – nende haridus on kutsekeskkooli tasemel ja vaid mõni ligi 90 hiinlasest on piisavalt haritud, et õppida magistritasemel. ( Ansip 2006)
Eesti areneb jõudsalt ning ma arvan, et tulevikus toimub kindlasti veel palju häid ja vajalikke muutusi haridussüsteemis .
Kasutatud kirjandus:

• Allik, J. Ettevaatust : tasuta kõrgharidus!– Pärnu Postimees , 17.01.2013
  
• Hainas, K. & Puhm, E. Mida tähendab tasuta kõrgharidus? – Maaleht , 27.06.2013
  
• Trasberg , K. & Tiit, E.-M. (2009). Hariduse arengusuunad Eestis.
  
• Praxise (2009) poliitikaanalüüsi „Eesti kõrghariduspoliitika: julge või juhuslik?“ http://www.praxis.ee/fileadmin/tarmo/Projektid/Valitsemine_ja_kodanike%C3%BChiskond/Kodanike_ja_poliitikakujundajate_dialoog__V%C3%9CF_/praxis_12_06a.pdf
  
• Kõrgharidusreform ja vajaduspõhine õppetoetus http://www.hm.ee/index.php?0513078
  
• Vaht, G. Eesti ENIC/NARIC Keskus „Kõrgharidussüsteemid ja mudelid“ Erinevused kõrgharidussüsteemides.
  
• Overview of Education in China - China Education Center http://www.chinaeducenter.com/en/cedu.php
  
• Ansip, A. „EBS-i hiinlaste juhtum võib kahjustada Eesti hariduse mainet“ – Eesti Päevaleht 19.09.2006
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Education_in_the_People's_Republic_of_China