Referaat - Landeswehr'i sõda (2)

Eesti XX sajandil
Referaat –
Landeswehr ’i sõda
Tallinn
2009
Tagamaad ja olukord Lätis Esimese maailmasõja ajal
Landeswehr, lihtsas eesti keeles ‘maakaitse’ ning Balti Maavägi, oli Balti Hertsogiriigi sõjavägi. Landeswehr loodi Saksa okupatsioonivägede nõusolekul ja toetusel kaitseks Venemaa enamlaste vastu, kuigi algselt oli selle loomise eesmärgiks Balti Hertsogiriigi rajamine. Landeswehr’i formeerimine algas Läti baltisakslaste algatusel. Selle loomisel ei lähtutud rahvusprintsiibist ning sinna võis astuda iga baltisakslastele lojaalne isik. 1919. aasta maikuuks kuulus sõjaväe ridadesse üle kuue tuhande mehe, kellest kolm ja pool tuhat olid baltisakslased, ülejäänud lätlased.
Balti Landeswehr kehastas seega baltisaksa aadelkonda, kes oli eestlasi 13. sajandist peale valitsenud, mistõttu teda käsitati "ajaloolise vaenlasena". Pärast esialgset halvavat hirmu ülivõimsa vastase ees, mis peegeldub tolleaegsete sõdurite kirjades, vallandas võit eufoorilise sõjavaimustuse, mis tipnes kujutelmas, et Vabadussõda ongi nüüd võidetud. Sest kas polnud juba võidetud Eesti vabaduse igipõline vastane?
Ka Laidoner kasutas sõdurite motiveerimiseks populaarset pilti 700-aastasest orjapõlvest Balti parunite all. Võimalik hädaoht sütitas vägedes erakordse vastupanutahte, millele veel pool aastat tagasi, 1918. aasta detsembris, mõeldagi ei võinud. Tookord seisis Punaarmee peaaegu Tallinna all ja vaid eestlaste edukas vastupealetung hoidis elus eliidiprojekti nimega "Eesti". Landeswehr’il oli ka oma n-ö. “eliitüksus”, saksakeelse nimetusega “Stosstruppe” (löögivägi), mis koosnes Saksa sõjaväes vabatahtlikena teeninud baltlastest. Lätis paikneva Saksa väekoondise ja Eesti Vabariigi vahelist sõjalist konflikti nimetatakse Eesti ajalookäsitluses Landesveeri sõjaks, teise nimetusega Võnnu lahing, ent lugu oli juba eos kurjakuulutav.
Kasutades ära Saksa okupatsioonivägede paiknemist Läti territooriumil, tuli 12. aprillil 1918 Riias kokku baltisakslaste Maanõukogu, mis kuulutas välja Balti hertsogiriigi. Kogu tegelik võim selles riigis pidi minema baltisakslastele. 18. oktoobril tunnustas Balti hertsogiriiki Saksamaa ning 5. novembril kuulutas Maanõukogu end kõrgeimaks võimuks. Kui Saksamaa Esimeses maailmasõjas kapituleerus, jäi Balti hertsogiriik ilma oma põhilisest toest. Samal päeval alustas Balti hertsogiriigi valitsus (Regentnõukogu) Balti maakaitseväe ehk Landeswehr'i loomist.
Kui 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik, seisis see aga äärmiselt ahtal alusel sest kuna Läti rahvusüksused ühinesid peamiselt Punaarmeega, puudus Läti ajutisel valitsusel praktiliselt relvastatud jõud. Seepärast ei olnud Läti ajutisel valitsusel muud võimalust, kui tunnustada Landeswehr’i Läti riigi sõjaväena. Läti ajutise valitsuse ja Saksa peavoliniku August Winnigi vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Landeswehris olema lätlaste enamus. Kuna aga lätlasi polnud kuskilt võtta, kujunes Landeswehrist baltisaksa armee , mis oli Läti Vabariigi suhtes vaenulikult meelestatud. 29. detsembril kirjutas Läti valitus Winnigiga alla leppe, mille kohaselt said Läti kodakondsuse ja kõik õigused ( muuhulgas ka õiguse maad saada) kõik Saksa kodanikud, kes neli nädalat olid Läti riigi teenistuses sõdinud. Samal ajal liikusid Nõukoduge väed Läti territooriumil kiiresti edasi.
Jaanuaris 1919 langesid Nõukogude vägede kätte Riia ja Jelgava. Läti ajutine valitsus eesotsas peaminister Karlis Ulmanisega oli sunnitud siirduma Liepajasse. Compiegne’I vaherahu , millega lõppes Esimene maailmasõda üheks tingimuseks Saksamaale oli Baltikumi kaitsmine seni, kuni kohalikud rahvad organiseeruvad. Seda ning Läti ajutise valitsusega sõlmitud leppeid kasutades alustas Saksa väejuhatus tegutsemist ning tugevdas Raudbrigaadi. Veebruaris 1919 saabus Liepājasse kindral krahv Rüdiger vond der Goltz , kes varem oli Saksa vägesid juhtinud Soomes. Temast sai kõikide Kuramaal asunud vägede, kaasaarvatud Landeswehr’i ülemjuhataja, kes küll formaalselt pidi abistama Läti ajutist valitsust, kuid kes reaalselt asus ellu viima Balti hertsogiriigi sälitamise ideed ning unistas Vene enamlusele surmahoobi andmisest. Märtsiks 1919 koondas Goltz Lätis relvile 13500 meest, kellest 5000 kuulus 1. kaardiväe reservdiviisi, 4000 Rauddiviisi, ning 4500 Landeswehr’i.
Ulmanise valitsus pöördus abi saamiseks ka Eesti poole. Kaaluti ka valituse evakueerimist Tallinna, kuid hiljem sellest siiski loobuti. 20. jaanuaril andis Eesti valitsus loa Läti relvastatud jõudude loomiseks Eesti pinnal. Eestlaste plaaniks oli neid vägesid kasutada puhvri loomiseks lõunapiiril ning 28. veebruaril mobiliseeriti kõik Eestis elavad lätlased Eesti vägede kontrolli all olevatel Põhja-Läti aladel ning moodustati Läti brigaad. Märtsis 1919 võttis Goltz ette kolm piiratud ulatusega pealetungioperatsiooni, mille tulemusena võeti Punaarmeelt tagasi Tukums ja Jelgava. Punaarmee vastupealetungikatsed tõrjuti. Olukorra stabiliseerumisel hakkasid Ulmanise suhted sakslastega halvenema. Saksa väed takistasid üldmobilisatsiooni ning viisid 16. aprillil läbi riigipöörde, mille tulemusena seati võimule uus valitsus.
Mai alguseks oli von der Goltzil armees 28000 meest kelle abil vallutati 22. mail Riia. Hävitavalt purustatud Punaarmee, keda ründas põhjast ka Eesti jättis seejärel kiiresti maha kogu Läti territooriumi.
Konflikti algus
Olgugi, et Saksa väejuhatus oli von der Goltzile andnud Antandi survel korralduse, millega keelati riigisaksa vägede nihutamine Riiast kaugemale ning Landeswehri edasiliikumine üle Jugla järvede joone, andis major Fletcher 29. mail 1919 käsu pealetungi jätkamiseks Daugavast põhja. Landeswehri edasimarss põhja suunas algaski 31. mail kolmes kolonnis . 2. juuni õhtul jõudis kolonn Jērikisse ning võttis kontakti Läti brigaadi staabiga Cēsises. Edasise tegevuse arutamiseks lepiti kokku poolte kohtumine . Hinnates olukorda andis eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner 3. juunil käsu Eesti vägedel võtta enda kontrolli alla Jēriki-Gulbene raudtee . Paiknemisala piiriks määrati joon Gauja jõe suudmest piki jõge Siguldani. Samuti käskis Laidoner viivitamatult soomusrongide valve alla võtta Valga-Gulbene raudtee.
Kokkulepitud ajaks Landeswehri esindaja Cēsisesse ei saabunud, küll saabus teateid Landeswehri vägede asetumisest rünnakusihiga Eesti vägede vastu. Sellises situatsioonis esitati Landeswehri juhatajale telegraafi teel ultimatum sakslaste tagasitõmbumiseks. Ultimaatumi tähtaeg möödus 5. juunil ning pärast seda asusid Jēriki poole teele Eesti soomusrongid eesmärgiga kontrollida ultimaatumi täitmist. Amata jõe silla lähedal ründasid Landeswehri väeüksused soomusronge. Sellega oli sõjategevus faktiliselt alanud.
6. juunil vallutas Landeswehr üsna vähese vaevaga Cesise , mida olid seni kaitsnud lahingukogemusteta polgud.

Landeswehri pealetung

Läbirääkimised ebaõnnestusid ning vaherahu lõppes 19. juuni pealelõunal, mil Rauddiviisi osad alustasid edasitungi järgmiste linnade suunas. Tõsisem lahingutegevus algas 20. juunil, kui Rauddiviisi üksused ründasid eestlaseid. Sakslaste rünnak peatati ja eestlaste vasturünnakuga löödi nende väed tagasi. Sakslaste üldpealetung algas 21. juuni varahommikul. Suurtükitule toetusel ründas Landeswehr Eesti ja Läti vägesid. Hoolimata ägedast suurtüki ja miinipildujatulest suutsid Eesti väed siiski oma positsioone kaitsta, paljuski tänu kriitilisel hetkel appi saabunud soomusautodele. Cesise juures algas pealetung hommikul ning sellele järgnes ulatuslik rünnak kogu rinde idalõigus. Rindest läbi tunginud Landeswehri väed jagunesid kaheks, kellest üks osa suundus edasi põhja Valmiera poole, kus ta ilma suurema vastupanuta vallutas kaks linna.
Lode jaamas, linnade lähedal, mille Landeswehr oli just vallutanud, paiknesid kaks Eesti laiarööpalist soomusrongi oma üksustega ning muidki vägesid, kellel õnnestus Landeswehri rünnak paari kilomeetri kaugusel jaamast seisma panna. Keskpäevaks saabus piirkonda ka lisavägesid ning nende abiga õnnestus Landeswehr linnadest välja tõrjuda ja suruda tagasi üle Rauna jõe.
Eesti vägede pealetung
Eesti vägede vastupealetung algas 22. juunil. Limbaži piirkonnas alustasid kolm roodu liikumist oma positsioonidelt lõuna suunas ning surudes Rauddiviisi üksused tagasi. Ülejäänud roodud liikusid kagu suunal ning hõivasid õhtuks Jugla mõisa ähvardades nii põhjas paiknevaid Rauddiviisi jõude selja tagant. Samal ajal jätkasid Rauddiviisi üksused rünnakuid Stalbe vallutamiseks arvestades lisajõududega, kes olid juba eelmisel päeval viidud Cesisesse ja keda polnud enam võimalik appi saata. Eesti vägedest oli seevastu Stalbesse toodud üks rügement, mistõttu sakslaste rünnakuid suudeti edukalt tõrjuda. Saades päeval teada polkude edenemisest ja õhtupoolikul ka sellest, et abivägesid ei saabu, otsustati õhtul taanduda. Eestlased said sellest teada alles järgmisel hommikul jättes nii sakslastele võimaluse rahulikuks taganemiseks. Cesise alla olid samuti saabunud eestlaste lisajõud. Nimelt jõudis varahommikul raudteejaama lähedale Kalevlaste pataljon, kes koheselt suunati eelmisel päeval rindest läbi tunginud paiknevate Landeswehri üksuste vastu. Keskpäeval alanud lahingus mängis tähtsat osa just soomusauto, mille ilmumine pani Landeswehri oma positsioonidelt taganema. Õhtuks jõudsid väed Rauskasse ning sakslased taganesid. Need rünnakud parandasid ka väeosade olukorda Rauna all, kes pidas Landeswehri rünnakuile reservide rindele tootmisega vastu. Samuti aitas asjaolu, et purustatud tee tõttu ei saanud sakslased täiel määral kasutada oma kahte piirkonnas paiknenud soomusautot.
Eesti vägede võit Cesise all
Seoses Rauddiviisi taganemisega ning eestlaste eduga ka teistel rinnetel, oli Landeswehri olukord Cesises 22. juuni õhtuks muutunud üsna halvaks. Seetõttu otsustatigi taganeda ning järgmise päeva hommikul vallutasid eesti väed nii Straupe kui Cesise kohtades vaid vähest, järelvägede poolt osutatud vastupanu. Seega olid Eesti väed Cesise all saavutanud võidu, ida tänapäeval tähistataksegi Võidupühana. Nähes sakslaste kiiret taandumist, asusid Eesti väed neid jälitama. Olgugi, et sakslased suutsid eestlaste rünnaku korduvalt tagasi tõrjuda, otsustasid sakslased oma vägedega õhtul Riia poole taganeda. 24. juunil jätkus sakslaste jälitamine ilma suuremate lahinguteta ning järgmisel päeval ründasid Eesti väeüksused sakslasi, kus nad paiknesid headel positsioonidel Esimese maailmasõja kaevikutes. Lahing kestis hilise ööni, mil sakslased positsioonid maha jätsid ja taganesid.
26. juuniks jõudsid Eesti väed Ropaži alla. Landeswehr püüdis vaherahu teha, kuid eestlased ei võtnud pakkumist vastu vaid ründasid järgmise päeva hommikul surudes Landeswehri ja Rauddiviisi edasi läände, kus need õhtuks asusid headele looduslikele kaitsepositsioonidele umber Riia. Rauddiviis oli asunud positsioonidele Daugava jõe lähedale, jäädes väikeste, kuid kõrgete looduslike kallastega jõe läänekaldale. Lisaks olid väeüksused saanud täiendust Riias ja Ogres reservis olnud vägede arvelt. Hoolimata headest positsioonidest, mis pakkusid eeskätt ideaalseid looduslikke veetakistusi, oli sakslaste moraal väga madalale langenud. Kuigi ka Eesti väed said täiendusi, oli neil probleeme varustusega, kuna rinne oli väga kiiresti liikunud ning peamine varustuskanal, raudtee, oli Amata silla juures purustatud.
Lahingud Riia ümbruses
28. ja 29. juunil ründasid Eesti väed edutult sakslaste kaitsepositsioone ning 29. juunil saabusid kolm laiarööpmelist soomusrongi, mis seni olid pidanud ootama Amata silla parandamist. Üldine pealetung planeeriti järgmise päeva keskpäevaks. Kuigi polgud tungisid Landeswehrile vastu, suruti ta peagi tagasi üle Gauja jõe. Samal ajal üritasid sakslased järvede vahelise raudtee piirkonnas ise vasturünnakut alustada toetades seda tugeva kahuritule, gaasi ja lennukitega. Rünnakud tõrjuti küll Eesti vägede poolt tagasi, kuid vasturünnakule ei suudetud asuda . Samuti ei suutnud edasi tungide 3. polk Salaspilsi piirkonnas, kes alles oli positsioonidele jõudnud. Daugava suudmesse jõudis ka Eesti mereväeeskaader, kuid taandus saades infot teiste polkude taganemisest üle Gauja jõe. 2. juulil andsid Eesti vägedele alla umbes 600 lätlast ning õhtuks vallutati kogu Daugavast põhja poole java ala ning valmistus järgmisel päeval ületama Daugava kanalit. Taas Daugava suudmesse ilmunud Eesti mereväele alistusid kolm lätlastest meeskondadega suurtükipaati, lisaks neile vallutati üks paat. Suurem lahing toimus 3. polgu vägede ja Rauddiviisi üksuste vahel ning seal olid mõlemad vaenupooled plaanitsenud pealetungi ning seepärast koondanud sinna suured väeüksused, mis lahingus suuri kaotusi kandsid.
Sõjategevuse lõpp
Vaherahu läbirääkimised algasid 2. juuli õhtul ja nende tulemusena sõlmiti järgmisel päeval poolte vahel vaherahu, tingimustel, et sakslased tõmbuvad tagasi ja eestlased lõpetavad pealetungi.
Landeswehr’i sõja tagajärjed ja kokkuvõte
Sõja üheks oluliseks tagajärjeks Eesti ja Läti jaoks oli baltisakslaste rolli vähenemine äsjaloodud Eesti ja Läti vabariigis ning baltisakslaste maine teatav langus nendes riikides. Just Landesweri soda pani viimase piisa karikasse, mis põhjustas baltisaksa mõisaomanduse sedavõrd radikaalse riigistamise, nagu see läbi viidi. Eestis varjutas Landeswehri puutuv näiteks suures osas eestlastega koos võidelnud Balti (tegelikult baltlaste) Rügemendi tegevuse, mis väljendub nendel aastatel avaldatud trükisõnas. Globaalsemas mastaabis põhjustas Landeswehri sõda aga bolševike vastase sõjalise tegevuse killustamist. Nimetatud killustatust võib pidada üheks teguriks, miks Venemaal jäid võimuli 1917. aasta oktoobris võimu haaranud bolševikud eesotsas Leniniga, vaatamata Antandi pidevatele katsetele neid kukutada.
Võidule Võnnu all oli aga eelnenud kõhkluste aeg, mis osaliselt seletab ka järgnenud eufooriat. Et oma väljendustes muidu äärmiselt asjalik Laidoner tõi mainitud emotsionaalses üleskutses mängu Eesti ajaloo ja ei peljanud võrdlust müütilise "muistse vabadussõjaga", näitab küllap samuti närvilisust Eesti leeris. Ehkki tagasi vaadates leiab vähe sellist, mis räägiks võimsa Eesti-vastase vandenõu olemasolust, kergitas kujunev konfrontatsioon Landeswehriga Läti pinnal küsimuse Eesti armee ridades tegutseva Balti rügemendi lojaalsusest. Valitsus kaalus väikese üksuse arreteerimist, Laidoner aga otsustas allutada selle juba Vene territooriumil asuvale Põhjakorpusele. Niiviisi tahtis ta üksust esiteks eemal hoida võitlustest lõunas ja teiseks kaitsta teda saksavastase meelsuse eest Eestis endas.
Kasutatud allikad

http://et.wikipedia.org/wiki/Landeswehr

http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%B5nnu_lahing

http://www.eurozine.com/articles/2004-03-09-brueggemann-et.html

http://et.wikipedia.org/wiki/Landesveeri_s%C3%B5da

http://www.kool.ee/?5765

http://www.tg.tln.edu.ee/oppematerjalid/350/Eesti_Vabaduss%C3%B5da.doc

Hannes Walter Ausalt ja avameelselt Landeswehri sõjast. Tallinn. Perioodika 1989. ISBN 5-7979-0275-3

August Traksmaa. Lühike Vabadussõja ajalugu, Tallinn, Oliio 199. ISBN 5-450-01325-6.

Karise, J. " Lemsalu , Roopa, Võnnu, Ronneburgi lahing (19. – 23. 06. 1919) operatiivse ja taktikalise juhtimise seisukohalt". Tallinn, 1938