EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kristo Tikk ÕHUSAASTE MÕJU UURIMINE PUUDE KASVULE KIRDE EESTI RABADES AIR POLLUTION INFLUENCE TO GROWTH OF PINES IN BOGS OF NORTH-EAST ESTONIA Magistritöö Maastikukaitse ja –hoolduse õppekava Juhendaja: vanemteadur Veljo Kimmel, PhD Tartu 2015 Eesti Maaülikool Kreutzwaldi 1, Tartu Magistritöö lühikokkuvõte 51014 Autor: Kristo Tikk Õppekava: Maastikukaitse ja –hooldus
.................................................. 1 SISUKORD......................................................................................................................................... 2 ÜLDISELOOMUSTUS.......................................................................................................................... 2 ABIOOTILISED TEGURID.................................................................................................................. 3 BIOOTILISED TEGURID RABADES.................................................................................................... 4 SÜMBIOOS.......................................................................................................................................... 4 PARASITISM....................................................................................................................................... 5 KISKLUS............................................................................................
rabast välja. Rabade elustik on liigivaene. Taimedest on rabadele iseloomulikud turbasamblad. Üks hektar looduslikus seisundis olevat sood akumuleerib aastas keskmiselt umbes 2 tonni süsinikdioksiidi. Kõik praegused Eesti rabad on kujunema hakanud pärast viimast jääaega. Raba pinnaseks on turvas ja pinnamood seega kumer. Valgus · Madala taimestiku tõttu on rabad avatud maastikud, kus peaaegu kõigil taimedel on piisav hulk valgust. · Rabades ei kasva varjulembelisi taimi. · Valguselembelised taimed on männid, sookased ja kanarbik. · Rabades on nii päeva-kui ööloomi. · Suvekuude jooksul soojendab päike raba üsna halvasti taimede maapealsed osad kuumenevad tugevalt, aga juured jäävad jahedamasse keskkonda. Madala soojusjuhtivuse tõttu toimub temperatuuride võrdsustumine turba ülemiste ja alumiste kihtide vahel aeglaselt. Niiskus Liigniiske. Kasvada suudavad vaid niiskuslembelised taimed.
Kask Pealkirjas pole mitte taimenimetused, vaid soo ja raba märgivad siin kaskede elupaika. Nojah, aga raba on ju ka soo - selle viimane arenguaste, pealegi kasutatakse murdeti neid sõnu sageli risti vastupidises tähenduses: kohanime - raba kannab tegelikult madalsoo, mingi raba nimes on aga - soo. Ja mis seal ikka arutada, on ju ammu teada, et madalsoodes kasvavad sookask ja madalkask, rabades enamasti vaevakask. Kui raba südames siiski asja hoolikamalt uurida, tuleb välja, et seal kasvavate üksikute igerike sookaskede hulgas leidub sageli ka mõni arukask. Ja need kaks liiki on siin aasta ringi väga hästi eristatavad: arukase viimaste aastate võrsed on tihedalt kaetud vahatäppidega ja katsumisel karedad; sookaskede võrsed seevastu on tavaliselt selgelt karvased. Metsas saab neid kahe kase parimaid eristamistunnuseid kasutada vaid noortel, kuni mõnemeetristel puudel või
Rabad Raba On taimekooslus, kus puurinne on väga hõre või puudub hoopis. Puude arvu järgi eristatakse rabamännikuid,puis- ja lagerabasid. Raba tekkeviisi järgi jaotatakse :nõmmraba,siirderaba ja kõrgraba. Saab vett ainult sademetest. On kujunenud metsade soostumisel või kinnikasvanud järvedest. Rabavesi on happeline. Ida-Eesti rabades on vee äravool hea. Lääne-Eesti rabades vesi liigub raba servas. Eesti rabad on kujunema hakanud pärast jääaega. Ei ole haruldane . Jagunevad Eestis keskelt tasaseks ja kumeraks. Elustik Taimestik on liigivaene. Üheaastaseid taimi ei kasva. Iseloomulikud rabadele on turbasamblad. On palju loomi (mägrad, rebased, karihiir jne). Esinevad peamiselt mänd, sookask, pohl, mustikas jne. Pildid Click to edit Master text styles Second level Third level
Looduslikud kooslused 1) Madalsoo ja raba erinevused ja sarnasused Erinevused: Raba on liigivaesem kui madalsoo. Raba niiskustase oleneb sademetest, madalsoo sademetest ja põhjaveest. Enamus rabasid looduskaitse all. Rabade kuivendamisel ei saada harimiskõlbliku põllumaad, madalsoo kuivendamisel saadakse. Rabades elab kalu, madalsoodes mitte. Madalsoo vesi on hapnikurikkam kui raba vesi. Madalsoo turvas rohkem lagunenud kui raba turvas. Rabades laukad. Sarnasused: Lindude ja putukate liike palju, tekivad niisketes kohtades, vajavad palju vett, turba tekkimine. 2) Lamminiidu ja looniidu sarnasused ja erinevused Erinevused: Lamminiite leidub järvede, jõgede ja ojade üleujutatavatel madalatel kallastel, looniitu asub ordoviitsiumi ja siluri paekivi avamusaladel. Lamminiidud on kujunenud lammimetsadest. Looniidu reljeef on tasane või veidi lainjas, lamedate nõgudega, kohati on maapind karstunud. Sarnasused: Mullad viljakad
rohketest horisontaalsetest külgjuurtest.(2)Mänd paljuneb tavaliselt seemnetest.(1) Seemned on munajad, tumehallid kuni pruunid, lendtiivaga. Levivad tuule abil.(2) Noortel mändidel hakkavad alumised oksad kuivama 8-10 aastat vanuselt, umbes 40-aastaselt hakkavad okste armid kinni kasvama. (1) Kiirekasvuline puuliik.(1) Kõrguse juurdekasvu maksimum on 10-25m (40.) aasta piires, viljakamatel muldadel on harilik mänd 7080-aastaselt juba 30 m kõrge; rabades kasvab aga ainult mõni meeter kõrgeks.(1) Harilik mänd kasvab sageli puhtpuistuna, eeskätt kuivematel liivmuldadel, looaladel, rabades, kuid küllalt sageli moodustab ka segapuistusid: põhja pool on kaaslasteks tavaliselt harilik kuusk ja kask, lõuna pool aga laialehelised lehtpuuliigid (tamm).(1)
arengu keskmine järk; üleminek madalsoolt kõrgsooks; siirdesoo on ümbruskonnaga enam-vähem samal tasapinnal See on soo, kus kasvab nii madalsoole kui ka rabale omaseid taimi. Kõrgsoo ehk raba Raba ehk kõrgsoo on ombrotroofne ehk üksnes sademeist toituv soo, milles ladestub kasvav turbakiht. Raba on soo arengu toitevaene (oligotroofne) järk. Raba kummub ümbruse vete tasemest kõrgemale, seetõttu voolavad ojad alati rabast välja. Järsku rabaserva nimetatakse rabarinnaks. Suurtes rabades koguneb vesi rohkeisse pisiveekogudesse (älvestesse ja laugastesse), mis koos mätaste ja rabapeenardega moodustavad rabale iseloomuliku maastiku. Kõik praegused Eesti rabad on kujunema hakanud pärast viimast jääaega. Rabataimede juured ei ulatu enam viljakasse mulda. Rabataimed saavad toitaineid sademetest. Taimed Tupp-villpea Vaevakask Jõhvikas Linnud Rüüt Mudatilder Sookiur Sood Eestis Meie vanemad sood on umbes 7000 - 8000-aastased.
Ulukid Soo/Raba loomad Taimed EESTI ULUKID · välimuselt võib kergesti pidada suureks koeraks HUNT · lihaseline keha, jõulised jalgad, võimsad lõuad Canis lupus L. · sarnaneb idaeuroopa lambakoeraga · kiskja · hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem · tark, julge, vastupidav, kiire, tugev · hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel · tüvepikkus 100...160 cm. Saba pikkus 35...50 cm. Turja kõrgus 80...85 cm (harva üle 100 cm). · 32...50 kg (Eestis kütitud huntide maksimumkaaluks on olnud 62 kg) · 1997. aasta loendusandmete põhjal on Eestis hunte 150 ja 200 isendi vahel. KARU Ursus arctos L.
rikas toiteelementide poolest põhjavesi ulatub turbahorisondini või selle alla, kevadel ja sügisel ka maapinnani Puurinne - Sookask kõrgus kuni 20 m mitmeaastane heitlehine lehtpuu, ühekojaline lehed on munajad, saagja servaga, rootsulised õitseb mais, on tuultolmleja vili on piklik pähkel, mille seemned valmivad suve lõpus hästi arenenud pinnapealne sammasjuurestik kasvab enamasti segametsades või puisniitudel, soodes, rabades pungad, lehed ja tõrv on levinud ravimitena Põõsarinne - Paakspuu rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas kasvab enamasti 1-7 m kõrguseks terveservalised lihtlehed õitseb kaks korda aastas marjad on väga mürgised, toorelt rohekas-punased, küpselt mustad külma- ja põuakindel, mullastiku suhtes vähenõudlik kasvab kõigis sookooslustes, niitudel, eelkõige laanemetsas Punmarinne - Kanarbik kasvab 10-60 cm kõrguseks, võib saada 20-22 a vanaks
rikas toiteelementide poolest põhjavesi ulatub turbahorisondini või selle alla, kevadel ja sügisel ka maapinnani Puurinne - Sookask kõrgus kuni 20 m mitmeaastane heitlehine lehtpuu, ühekojaline lehed on munajad, saagja servaga, rootsulised õitseb mais, on tuultolmleja vili on piklik pähkel, mille seemned valmivad suve lõpus hästi arenenud pinnapealne sammasjuurestik kasvab enamasti segametsades või puisniitudel, soodes, rabades pungad, lehed ja tõrv on levinud ravimitena Põõsarinne - Paakspuu rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas kasvab enamasti 1-7 m kõrguseks terveservalised lihtlehed õitseb kaks korda aastas marjad on väga mürgised, toorelt rohekas-punased, küpselt mustad külma- ja põuakindel, mullastiku suhtes vähenõudlik kasvab kõigis sookooslustes, niitudel, eelkõige laanemetsas Punmarinne - Kanarbik kasvab 10-60 cm kõrguseks, võib saada 20-22 a vanaks
turbahorisont on hästi lagunenud rikas toiteelementide poolest põhjavesi ulatub turbahorisondini või selle alla, kevadel ja sügisel ka maapinnani Puurinne - Sookask kõrgus kuni 20 m mitmeaastane heitlehine lehtpuu, ühekojaline lehed on munajad, saagja servaga, rootsulised õitseb mais, on tuultolmleja vili on piklik pähkel, mille seemned valmivad suve lõpus hästi arenenud pinnapealne sammasjuurestik kasvab enamasti segametsades või puisniitudel, soodes, rabades pungad, lehed ja tõrv on levinud ravimitena Põõsarinne - Paakspuu rohkesti haruneva võraga madal puu või põõsas kasvab enamasti 1-7 m kõrguseks terveservalised lihtlehed õitseb kaks korda aastas marjad on väga mürgised, toorelt rohekas-punased, küpselt mustad külma- ja põuakindel, mullastiku suhtes vähenõudlik kasvab kõigis sookooslustes, niitudel, eelkõige laanemetsas Punmarinne - Kanarbik kasvab 10-60 cm kõrguseks, võib saada 20-22 a vanaks
Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse liig või vähesus ei ole aga kanarbikule kõige tähtsamad. Nii näiteks kasvab ta ülikuivadel nõmmedel, kuid ka päris rabades. Peale tuntuse meetaimena on kanarbik ka laialt kasutatav mitmesugustes kimbukestes. Iluaeda tuues peab aga enne mõtlema, et kas see koht on ikka täpselt samasugune kui taime looduslik elupaik. Kui ta seda ei ole, siis läheb meie ilupõõsas ilmselt välja. Seda seepärast, et kanarbikujuured peavad kasvamiseks leidma endale appi seeneniidistiku. Seda aga igal pool ei ole. Kindlasti läheb kanarbiku jaoks sobivatel seentel vaja happelist pinnast. Kanarbikku on kasutatud ka ravimtaimena
HUNT Leviala · Elutseb põhjapoolkeral · Alates 17. sajandist hävitati nad peaaegu kõikjal Lääne-Euroopast · Jäid elama vaid mägedesse ja Ida-Euroopasse Elupaik Eelistab avamaastikku Koobas rajatakse veekogude äärde ja varjulisse paika Eestis enamasti võsastikes ja rabades Eluviis Elavad perekondlike karjadena (tavaliselt on karjas 7-9 isendit) Kari koosneb dominantsest eluaegsest paarist ja nende mitmes vanuses kutsikatest Karjas liiguvad nad sügisest kevadeni Hunt moodustab paari terveks eluks Hundid peavad pulmi südatalvel Märtsiks on nad tagasi oma pesitsuspaigas Suhtlemisviisid ja kord karjas Karja liikmed alluvad juhile vanale isashundile Karjale kuuluvaid jahiala piire märgitakse uriiniga
Suurem osa turbamaid leidub vaid Soomes. Mõned rabad on üle 10 000 aasta vanad. Enamik Eesti rabadest sai alguse järvedest, mis umbes 6500 aastat tagasi rannataimestiku vohamise tagajärjel järk-järgult mülgasteks muutusid. Mõned rabad on aga tekkinud vastupidise protsessi põhjavee tõusu ja mineraalirikka maa vettimise tagajärjel. Rabad moodustavad ühe huvitavama elupaiga lindudele, eriti tundraliikidele, nagu Euroopa rüüt ja väikekoovitaja. Eesti rabades kasvavatest metsa- ja tundrataimedest on levinuimad põõsalaadsed kääbuskased ja murakataimed. Ligikaudu pooled Eesti taimeliikidest kasvavad rabades. Eesti rabad sobivad suurepäraselt matkamiseks ja marjade korjamiseks, kuid võivad kogenematutele ka ohtlikeks osutuda. Ära matka rabas kunagi üksi ning kaalu giiditeenuse kasutamist. Parim võimalus raba külastamiseks avaneb Soomaa rahvuspargis, mille territooriumist enamuse moodustab raba.
ja soodustab järve eutrofeerumist. Organiline aine settib põhja ning tulemusena hakkavad veekogu põhjas kasvama taimekooslused. Sood võivad tekkida ka siis, kui inimesed madaldavad põhjavee taset sedavõrd, et järv jääb kuivemaks või näiteks sulgevad mõne järve voolava jõe teekonna. 12. Milline on soode keskkonnakaitseline ja majanduslik tähtsus? Rabad on tähtsad puhta vee reservuaarid. Rabad on paljude haruldaste taimede kasvukohad ja loomad elupaigad. Rabades saab marju korjata. Rabades saab matkata ja kaunist loodust nautida. Lisaks on need turismipaigad sooturism pildistamine, olulised hapniku tootjad, hoiavad õhu puhtana, turba tootmine- küte, loomadele aluspanu 13. Tunne ära piltidelt tähtsamad sootaimed? (murakas, soovõhk, huulhein, mätastarn, sinikas, pohl, leesikas, kukemari, jõhvikas, küüvits, sookail, ubaleht, soopihl). Murakas: , soovõhk:
Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammalt. Turbasamblal pole lehti aga tal on harunev vars. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid pakseneb aastast aastasse. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski kolm kuni neli meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et maailma kõige paksem turbakiht on teada Kreekast, kus selle paksuseks on mõõdetud umbes kakssada meetrit. Eesti märgalad sood ja rabad Kuna Eesti maastik on tasane, tungivad märgalad kõikjale.
Viimased hävitavad eelkõige haigeid ning vähemelujõulisi isendeid. Mink Linnud Linnud on esimesed elusolendid, kes saabusid Eesti alale. Üle Eesti kulgeb oluline lindude rändetee. Seetõttu võib sügisel ja kevadel LääneEesti rannikul ja saartel kohata palju läbirändavaid aule, sinikaelparte, valgepõsklaglesid ja rabahanesid. Linde võib Eestis kohata kõikjal: nii asulates kui ka inimtühjades rabades, nii lagedal mererannikul kui ka tihedas põlismetsas. Lindude elupaigad on mitmekesised: puistulinnud metsis, laanepüü, kakud, rähnid, kägu; veekogudel ja nende kallastel elavad kurvitsalised, partlased; avamaastikul pesitsejad kiivitaja, koovitajad, rukkirääk, lõokesed; inimasulas ja mujal kodutuvi, kuldnokk jne. Linnud väga olulised nii Eesti maastike kui kogu ümbritseva keskkonna mitmekesistajad.
Liisa-Lotte Pehter & Grete Anete Karpov · Valged õied · Tugevasti lõhnavad ja rohke nektarilised · 20-30 õit · Varre läbimõõt on 1,5 cm · Roostepruunid näärmekarvad · Pikkus 25-120 cm · 5 valge kroonlehega · Püstine ja tugev vars · Taim on mürgine · Harjunud liigniiske ja happelise mullaga · Kasvab:Alaskal,Põhja-ja Kesk-Euroopas,Venemaal · Sookail asetseb tundras,soometsades ja samblasoodes. · Eelkõige elab ta rabades. · Teda on kasutatud köha ja teiste hingamisteede haigustel · Ravimiks tuleb sookailu ülemisi varretippe koguda suve lõpul ja sügisel. · Taime mürgisust kasutatakse kahjurite võitlemiseks. · Sookail on kääbuspõõsas · Taimest tehakse ka õlut. · Sookael, sookaer, sookikas, päävalurohi, kaljud. · http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/sookail.htm · http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/sookai l_evelinviks.htm
Nele T. Lotu kõ Tupp-villpea (Eriophorum vaginatum) on lõikheinaliste sugukonda villpea perekonda kuuluv taimeliik.Ta kasvab enamasti mätastena. Õitseb aprillis ja mais. Õiekattekarvad on 1,53 cm pikad, valkjad.Ta on neljast Eestis kasvavast villpea liigist ainus, kellel varre tipus on vaid üks pähik.Ta kasvab rabades. Älved, laugaste ääred ja teised vesised kohad on tupp-villpea lemmikpaigad.Tupp-villpea on oluline komponent turba moodustumisel.Tupp-villpea on üks esimesi taimi, kes asustab kasutatud turbaväljasid või põlenud rabasid. Kõdunenud turvas on ideaalne keskkond tupp-villpea seemnete idanemiseks.Rahvasuus on villpead nimetatud Sooema juusteks. Vanasti lisati selle taime turbaslaagerdunud tupekiude kraasitavale villale saadud lõng ja vilt oli vastupidav ning tervislik
Andrese plussid: · Ei käinud nii tihti kõrtsis joomas kui Pearu · Soovis lastele paremat tulevikku, rabades võimalikult palju tööd · Suutis andestada (ka Pearule lk. 142) · Polnud nii kiuslik · Sai sulastega küllalt hästi läbi · Sundis Krõõta palju tööd tegema, kui tegelikult hoolis temast väga (lk. 149-150) Miinused: · Kodus oli (peale Krõõda surma) liialt tõsine õhkkond · Otsis tõde piiblist, mis muutis teda karmiks Pearu plussid: · Ei võtnud elu nii tõsiselt · Ei sundinud oma lapsi rasket tööd tegema · Kodus oli rõõmsam elu kui Eesperes
KANARBIK Roger Matthias Laas ja Manfred Sumberg Iseloomulikud tunnused Kanarbik kasvab 20–50 cm kõrguseks. Vars on rohkete peavarrest eemalehoiduvate tõusvate harudega. Õitseb juuli lõpust oktoobri alguseni. Õied on roosad või helelillad. See kuulub õistaimede hulka. Kasvukoht Kanarbik kasvab valgusrikastel nõmmedel, palumetsades ja rabades Euro opas ja Väike-Aasias. Ta on sisse viidud Uus-Meremaale, kus on muutunud ohtlikuks võõrliigiks, sest on hakanud kõrvale tõrjuma pärismaiseid taimi. Kanarbikupuhmad kasvavad hulgakesi koos, kasvukohas on kogu maapind tihedalt kanarbikku täis ja see teeb kanarbiku kasvukohas liikumise raskeks. Kanarbik ravimtaimena Ravimtaimena kasutatakse kanarbikku tee valmistamiseks. Kanarbikuteel on rahustav ja undsoodustav toime.
HUNT Välisehitus Hunt on sarnane koeraga. Tal on lihaline keha, jõulised jalad ja võimsad lõuad. Hundi jälg on koera omast kitsam ja pikem. Hunt on ka kiire ning tugev. Hundil on hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad. Eluviis Hundid elavad enamasti varjulistes metsades, rabades ja võsastikes. Talvel on nad hulkuvaeluviisiga. Suvel elavad nad paariti ning pesa rajatakse veekogu äärde. Hunt võib elada tehistingimustes 17 aastat. Paljunemine Jooksuaeg on jaanuaris ja veebruaris. Ema- ja isashunt moodustavad paari, mis enamasti jäävad kokku kogu eluks. Huntidel on sisemine viljastamine. Enamasti sünnib 1- 12 poega. Tiinus kestab 61-63 päeva. Järglased ja nende eest hoolitsemine Pojad sünnivad märtsis või aprillis.
METSASERVADEL. KARVASTIK SUVEL PEALTPOOLT PRUUNIKASHALL JA KÕHT VALGE. TALVEKARV HELEHALL. KAALUB 3 -7 KILO. HAAVIKUEMAND PIKK-KÕRV NUDISABA HALLJÄNES TOITUB TAIMEDEST, TALVEL KA PUUOKSTEST JA –KOOREST SIGIVAD 2-3 KORDA AASTAS, PESAKONNAS TAVALISELT 3 POEGA TEMA VAENLASTEKS ON KISKJAD JA RÖÖVLINNUD VALGEJÄNES ELAB METSADES JA RABADES, ERITI MEELDIVAB TALLE OKASPUUDE LÄHEDUS. VALGEJÄNES VAHETAB SUVISE PRUUNI KASUKA TALVEL VALGE VASTU. TAL ON MUSTAD KÕRVATIPUD. SUVEL VALGEJÄNES SÖÖB ROHTTAIMI, PUUOKSI JA PUUKOORT. AASTAS SÜNNIB 2 VÕI 3 PESAKONDA, POEGADE ARV 1...6. PEAMISTEKS VAENLASTEKS ILVES, REBANE,NUGIS JA SUURED RÖÖVLINNUD. TALVEL SIIL ELAB METSASERVADEL,
METSASERVADEL. KARVASTIK SUVEL PEALTPOOLT PRUUNIKASHALL JA KÕHT VALGE. TALVEKARV HELEHALL. KAALUB 3 -7 KILO. HAAVIKUEMAND PIKK-KÕRV NUDISABA HALLJÄNES TOITUB TAIMEDEST, TALVEL KA PUUOKSTEST JA KOOREST SIGIVAD 2-3 KORDA AASTAS, PESAKONNAS TAVALISELT 3 POEGA TEMA VAENLASTEKS ON KISKJAD JA RÖÖVLINNUD VALGEJÄNES ELAB METSADES JA RABADES, ERITI MEELDIVAB TALLE OKASPUUDE LÄHEDUS. VALGEJÄNES VAHETAB SUVISE PRUUNI KASUKA TALVEL VALGE VASTU. TAL ON MUSTAD KÕRVATIPUD. SUVEL VALGEJÄNES SÖÖB ROHTTAIMI, PUUOKSI JA PUUKOORT. AASTAS SÜNNIB 2 VÕI 3 PESAKONDA, POEGADE ARV 1...6. PEAMISTEKS VAENLASTEKS ILVES, REBANE,NUGIS JA SUURED RÖÖVLINNUD. TALVEL SIIL ELAB METSASERVADEL,
kui suvised. Kohtumine võimsa põdraga metsaserval on elamus igaühele. Pilt nr 1. 2 VALGEJÄNES Valgejänese rahvapärased nimed on haavikuemand, haavikuisand, pikkkõrv, välejalg ja kikkkõrv. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias. Lastesaadetest võib näha, et jänes on hästi palju jooksev loom. Tegelikult liigub valgejänes väga vähe. Ta elab üksikult ilma sõpradeta oma vaikset elu oma pisikeses metsatukas. Toiduks on talle mitmesugused rohttaimed ja peenikesed puuoksad ning jämedamate okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta
Valgejänes · Kes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat - jänkut. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast - halljänesest, pisut väiksem ja kergem. · Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias. Lastesaadetest võib näha, et jänes on hästi palju jooksev loom. Tegelikult liigub valgejänes väga vähe. Ta elab üksikult ilma sõpradeta oma vaikset elu oma pisikeses metsatukas. · Toiduks on talle mitmesugused rohttaimed ja peenikesed puuoksad ning jämedamate okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte
Jahipistriku sulestiku värvus varieerub heledast (valgest) tumedani (tumepruun või -hall). Heleda tüübi jahipistriku sulestiku üldine värvus on valge, ülapoolel on laiguline või vöödiline pruunikashall muster. Alapool on valge ja mõnikord kahkja hallikaspruuni triibustusega. Tumeda tüübi sulestik on hallikaspruun, ülapoolel sinihalli või valkja vöödistusega , alapool valge tumeda mustriga. Jahipistrik on suurim pistrikulane, Eestis võib jahipistriku kohata haruharva rabades, soodes ja avamaastikel. Jahipistriku eluiga on keskmiselt 9-12 aastat. Jahipistrik pesitseb tundras ja taigas. Ta on erakliku eluviisiga lind ning pesapaigana eelistab ta raskesti ligipääsetavaid kohti. Pesa rajab ta kaljudele ja veekogude kallastel olevatele rannajärsakutele. Harvem pesitseb ta puude otsas, kasutades selleks teiste lindude, peamiselt kaljukotka ja ronga, pesa. Ise ta puu otsa pesa ei ehita. Saaki
Kllap ka vhesed hundid hoiavad meie pdra, kitse ja seakarju degradeerumast ja peletavad metsast hulkuvad koerad, kes laastavad loomapopulatsioone, teostamata seejuures iget looduslikku valikut. Arvukus 1997. aasta loendusandmete phjal on Eestis hunte 150 ja 200 isendi vahel. Elupaik ja -viis Elupaigana vldib lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed kttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti vib rohkem kohata vsastikes ja rabades. Talvel on hundid seoses toiduhankimisega karjalise ja hulkuva eluviisiga, suvel aga elatakse paariti ning pesa rajatakse veekogu rde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse pesa ise. Hundi kodu ja kodupaik ei saa olla midagi vga selgelt piiritletavat, kuid tal on vgagi kindlad nudlused elupaigale. Hunt vajab varjevimalusi, mida saavad pakkuda Eestis vaid raba servaala siirdemetsad ja suuremad metsamassiivid: seal leidub pidevalt ka sobivat toitu. Toiduks on neil
sugukondadesse. Nende liikide isendite arvu ei suuda aga keegi täpselt määratleda. Osa imetajaliike on ka lennuvõimeised. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Linnud Linde võib Eestis kohata kõikjal: nii asulates kui ka inimtühjades rabades, nii lagedal mererannikul kui ka tihedas põlismetsas. Lindude elupaigad on mitmekesised: puistulinnud metsis, laanepüü, kakud, rähnid, kägu; veekogudel ja nende kallastel elavad kurvitsalised, partlased; avamaastikul pesitsejad kiivitaja, koovitajad, rukkirääk , lõokesed; inimasulas ja mujal kodutuvi, kuldnokk jne. Linnud on väga olulised nii Eesti maastike kui kogu ümbritseva keskkonna mitmekesistajad.
Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult
taime katvad roostepruunid näärmekarvad. Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama, ongi ta rahva seas saanud endale nime "päävalurohi". Kuid peavalu on vaid asja väline külg. Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist, mis sookailul on kergemini lenduv kui ilmselt ühelgi teisel meie taimel.Sookail kasvab eelkõige rabades ja rabametsades, kuid ka kõikides teistes metsades, kus vaid leidub piisava niiskusega lohukesi. Kui ta õitseb, on sageli terve metsaalune valge, loomulikult ka sookailu lõhna täis. Sobivatel kasvukohtadel on sookail nii tavaline, et temast on püütud juba ammustest aegadest midagi kasulikku saada. Tal on tugev baktereid hävitav toime ja nii on teda kasutatud köha ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Kuid sookailust on abi saadud ka liigeste ja lihaste valu korral, kergesti
erinevatel aegadel. Toidunappusel söövad suuremad lumekaku pojad ära väiksemad. Emane muneb 3-12 muna. Tihti ei õnnestu lindudel pesitseda. 43 - 50 päeva möödudes on linnupojad lennuvõimelised, kahekuuselt hangivad ise toitu. Pojad langevad tihti kiskjate ohvriks. Lumekakk liigub lõunapoole karmides oludes . Nende populatsioon oleneb suuresti lemmingute arvukusest . Eestis on lumekakk aeg-ajalt talikülaline, viibib enamasti mererannikutel, rabades, soodes ja luhtadel. Lumekaku eluea pikkus on vabas looduses kuni 15 aastat, vangistuses kuni 28 aastat.
Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal varjub kivide, kändude või puukoore alla või poeb sambla sisse peitu. Talve veedavad sisalikud talveunes - hiireurgudes või sambla alla pugenult. Kevadel
Kumer turbakiht on rabas nii paks, et taimede juured enam põhjaveeni ei ulatu Rabad jaotatakse rohu- ja puhmarabaks o Rohurabad on märjemad ja lagedamad o Puhmarabad kasvavad kuivematel aladel Taimed Raba taimed jagunevad kolme erinevasse gruppi o Sambla- samblikkurinne o Rohu- ja puhmarinne o Puurinne Kõik nad moodustavad alustaimestiku Sambla- samblikkurinne koosneb sammaldest ja samblikest Kõige sagedasemad taimed Eesti rabades on turbasamblad o Pruun, lillakas, Balti, teravleheline turbasammal o Raba- karusammal, palusammal Taimed Rohu- ja puhmarinne o Kanarbik(kasvab niisketes kohtades), sookail (kasvab kuivemates kohtades) o Pohl, sinikas, mustikas, hanevits, kukemari, jõhvikas, küüvits, porss, tupp- villpea, raba-jänesvill, rabamurakas Puurinne Tänu madalale mullaviljakusele rabas kasvab seal vähe puu- ja põõsaliike o Harilik mänd (kõige levinum), sookaske
HUNT Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel. Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud
Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba. Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel. Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa
kitsad ja tumerohelised. Kuna lehed asetsevad risti neid kandvate vartega, siis meenutavad need suuresti pisikesi okaspuude okkaid. Kukemarja lehed on tegelikult hoopis laiemad, kuid need on Kukemari alati kokku rullunud. Nii oleksid lehed nagu seest (Empetrum nigrum) õõnsad. Hanevits esineb eelkõige rabades ja rabametsades, harvem siirdesoodes. Lehtedel on keskkoht kõige jämedam, otsad muutuvad sujuvalt ümarateks tippudeks, värvuselt läikivrohelised, leheserv on alla käändunud. Lehe teisel küljel võime näha tihedaid roostevärvi plekke, just nagu oleks mõni seenhaigus kallale tulnud
.......6 Erinevad raied männikutes..........................................................................................................7 2 Sissejuhatus Mänd on Eesti kõige tavalisem metsapuu. Teda võib kohata kõikjal, ka seal, kus enamik teisi puid kasvada ei suuda. Nii on mänd peaaegu ainuke puu kuivades nõmme- ja palumetsades ning rabades. Ainukeseks piiravaks teguriks võib tema kasvule saada valgusepuudus. Seetõttu me ei kohta mändi hämara kuuse- või lehtmetsa all. Äärmuslikes tingimustes suudab mänd kasvada seepärast, et tema juurestik võib ulatuda nii hästi sügavale maa sisse kui ka laiuti tüvest väga kaugele. 3 Hariliku männi bioloogilised ja ökoloogilised iseärasused Harilik mänd on valgusnõudlik puuliik
B *HUNT Välimus 110160 cm pikk ja 85 cm kõrge Kaalub 3050 kg Saba 3550 cm pikk Enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas Terav haistmine ning kuulmine Näevad paremini kui teised koerlased Peamiselt ööloom Eluviis Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad Eesti aladel võib hunti kohata võsastikes ja rabades Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise Hunt võib elada tehistingimustes 16 aastat Looduses ei ela nad kunagi nii kaua Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või pasaridena Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni Kari moodustub vanast isas- ja emashundist ning nende eelmise ja sama aasta poegadest
järgi sai 1994. a loodud kaitseala ka nime Alam-Pedja. Alam-Pedja looduskaitseala on rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimistus ning kaitseala on ka rahvusvahelise tähtsusega linnuala. Suurepindalaline terviklik loodusmaastik annab eluvõimaluse paljudele seene-, taime- ja loomaliikidele. Alam-Pedja suurimaks väärtuseks on tema suured kuivendamata soomassiivid. Soid on siin eriilmelisi ja eri tüüpi. Valdavad rabad, vähem on siirdesoid ja madalsoid. Laukaid on Alam-Pedja rabades loendatud üle 2000. Laugastikud on tihti labürinditaolised, nii et mõnigi inimene võib siit väljapääsu otsides hätta jääda. Metsaga rabasaartel pesitsevad või varjuvad inimpelglikud linnud ja loomad. Alam-Pedjal on Eestis teadaolevast viiest kotkaliigist esindatud neli: merikotkas, kalakotkas, kaljukotkas ja suur-konnakotkas, viimane Eesti madukotka pesapaik leiti samuti Alam-Pedjalt. Soosaartel pesitsevad hundid ja karud.
Hunt on suur loom. Hundi pea on piklik. Hundil on väikesed kikkis kõrvad, pikk koon. Huntidel on suur kere ja päris pikad jalad. Karvastiku põhivärvus on hall. Hunt on Eesti metsade kõige kardetuim kiskja. Hundi lähim sugulane Eestis on kodukoer. Teda peetakse ka kodukoera üheks esivanemaks. Hunt eelistab elada avamaastikul, sest sealsed jahtimistingimused on paremad. Hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Talvel on hundid karjas ja hulkuvad, suvel aga elatakse paariti. Pesa ehitatakse veekogu äärde looduslikku paika. Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Perekonda kuulub 6-9 isendit, Eestis on tavalise karja suuruseks aga 2-11 isendit. Tiinus kestab 4 kuni 5 kuud. Pojad sünnivad aprillis või mais pimedate ja suletud kõrvaavadega ning kaaluvad 300 kuni 500 g. Silmad avanevad hundilastel 10 kuni12 päevaselt. Hundi kutsikas hakkab iseseisvalt tahket toitu sööma alles 6kuu vanuselt
tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel. Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja
hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas. · Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Allar Kadai ELUPAI K · Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna seal on paremad küttimistingimused · Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. · Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise. Allar Kadai ELUVII S · Hunt võib elada tehistingimustes 17 aastat. Looduses ei ela nad kunagi nii kaua. · Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või paaridena. · Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse
Turbasammal Turbasammal on niisketes kasvukohtades eelkõige aga rabades kasvav, roheline, punakas või pruun juurteta sammal. Turbsambla kõdunemisel moodustub turvas, keskmise kiirusega 1 mm aastas. Turbasamblal on väga suur veeimamisvõime ja ta on praktiliselt steriilne. Vars on püstine ja rohkete mitteharunenud okstega kuni 50 cm pikkune. Oksad on 25 kaupa kimbus. Viimased aitavad taimel vett koguda ja säilitada. Varre tipus moodustub okstest iseloomulik tihe "pea". Lehed on roota, koosnevad ühest rakukihist
Need on rähnid, kes nokaga imekiirelt vastu kuivanud puuoksa lüües oma pesitsusterritooriumeid tähistavad. Tuulevaiksetel õhtutundidel võib aga metsaveerelt kostuda salapärast huikamist. Öisteks häälitsejateks on kakud, kes päevavalguses on end varjanud ning hämaruse saabudes aktiivseks muutuvad. Ka nende jaoks tähistab varakevad pesitsemise algust. Aprill Millal Te käisite rabas kudrutavaid tedrekukki kuulamas? Kas olete kunagi vaadanud kui imeline on päikesetõus rabades? Või millal kohtasite viimati sookurge? Aprillikuu varahommikuid ei tasu maha magada. Sel ajal võime kuulda meie looduses erakordselt rikkalikku helipilti. Üksteise võidu laulvad laululinnud tähistavad oma häälitsustega naabritele pesakohtade hõivatusest ning loomulikult püüavad kaasade tähelepanu. Varahommikune metsa- või rabaretk pole mitte üksnes kustumatu looduselamus, vaid ka väga hariva sisuga
üleujutuste esinemine Kasari jõe alamjooksul, väga lauge reljeefiga orundis ja deltad. 2. Abiootiliste tegurite iseloomustus a) Valgus Kanarbik vajab rohkelt kõrvetavat päikest. Kanarbik on sellega harjunud ja suudab sellistes kohtades teisi taimi välja tõrjuda. Samas võib varjulisemas kohas kanarbik teistele taimedele alla jääda ja hukkuda. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Nii näiteks kasvab ta ülikuivadel nõmmedel, kuid ka päris rabades. Konnad on aga öise eluviisiga, seega võib neid kõige sagedamini kohata õhtuvidevikus. Jaheda ilmaga ning kuumadel selgetel päevadel varjuvad konnad põõsastesse, kivide alla ning mujale päikese eest varjatud rõsketesse kohtadesse. b) Ultraviolett kiirgus Suur osa Päikeselt Maale suunduvast ultraviolettkiirgusest hajub või neeldub Maad ümbritsevas atmosfääri. Kui osa sellest kiirgusest jõuab ka maapinnale. Suures koguses on ultraviolettkiirgus kahjlik
CO2 hulk atmosfääris on viimase 100 aasta jooksul kasvanud umbes 17%, seega tuleks selle stabiliseerimiseks kahandada süsinikuheidet 60-80%. Metaan CH4 värvusetu lõhnatu õhust kergem gaas - maagaasi põhikomponent, mida kasutatakse kütusena. Suur osa metaani eraldub märgaladest, eriti riisikasvatustest, teda paiskub õhku koduloomade (nt veiste) väljaheidetest ning prügilatest. Metaani moodustub rohkesti ka soodes ja rabades. Enamasti toodavad seda gaasi bakterid ja teised mikroorganismid vesinikust ja süsihappegaasist. Metaani soojustneelav ja Maale tagasipeegeldav toime on tugevam kui süsihappegaasil. Lämmastikoksiidid NOx - moodustuvad peamiselt sisepõlemismootorites (autoheitgaasid), samuti tekivad lämmastikväetiste lagunemisel mullas, kust nad õhku lenduvad. NO paiskub atmosfääri ka reaktiivlennukite düüsidest. NO2 eraldub biomassist vastavate bakterite elutegevuse tulemusena
aasta andmed). Eestis kasvavad boniteedilt parimad männimetsad Kagu-Eestis Põlvamaal ja Võrumaal. Männi levinud rahvapärased nimetused on pedajas, pedakas, pettäi ja pedak. Harilik mänd levinud Euroopas ja Aasias, Hispaania ja Sotimaa rannikust kuni Venemaa kaguosani, Ohoota mereni. Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Kasvab nii happelisel mullal, kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja leviala ulatub 1000...1200 m kõrguseni. Oma areaali lõunaosas, Kaukaasias kasvab isegi kuni 2500 m kõrgusel mägedes. Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200...300 (400) aastat olles mõnevõrra kuusest pikaealisem. Põhja-Soomest on leitud isegi 810-aastane elus mänd ja isegi 1029-aastane surnud puu
ei ulatu. Happeline turvas. Mineraalaineid on rabaturbas vaid 24%. turbahorisont 30 cm100 cm ABIOOTILISED TEGURID JA ELUTINGIMUSED Nii rasketes tingimustes saavad kasvada vaid teatud taimeliigid. Seepärast ongi rabataimestik väga spetsiifiline ja muudes kooslustes leidub neid liike harva. Raba on üks liigivaesemaid ökosüsteeme. Enamik rabataimi on mükoriisataimed toitainetevaeses keskkonnas hangivad nad kasvuks vajalikku seensümbiontide abiga. Rabades kasvab ka putuktoidulisi taimi, kes sel viisil hangivad kasvuks vajalikke lämmastikühendeid. TAIMED TAIMED II ROHURINNE alpi jänesevill pikalehine huulhein ahtalehine põdrakanep luhtkastevars tuppvillpea pikalehine huulhein rabamurakas SAMBLARINNE harilik karusammal rabakarusammal turbasammal harilik palusammal turbasammal LOOMAD LINNUD mudatilder sookurg
annaabi.ee 
