Raamjutustus (0)

Raamjutustus
Noormees ja neiu istusid laeval, mis suundus Soome poole. Kolm ja pool tundi sõitmist ja nad jõuavadki Soome. Igavuse peletamiseks aga otsustavad nad, et kumbki jutustab ühe loo. Mõeldud tehtud. Alaustada otsustas neiu.
See juhtus ühel päikesepaistelisel südasuvisel hommikul . Ma olin siis umbes kümne aastane juba. Me läksime varakult kodu külas asuvasse poodi kuna mu ema seal praktikant oli. Poe lähedal oli maja, kus elas kolm peret. Kaks nendest olid noored inimesed ja neil olid lapsed. Kõik väiksemad ku mina. Kuid millegi pärast ma siiski seal olin. Ma arvan, et igavuse peletamiseks. Mängisin nendega seal ja mingi hetk nägin oma vanaema jalgrattaga tulemas. Otsustasime minna ema juurde poodi. Jalutasime kahekesi poe poole ja kuuleme järsku kassi mjäugumist. Kuulatame korraks ja kuuleme seda uuesti. Otsustan asja uurida ja märkan, et suure tamme tüve juures on oksa hunnik , milles on pisikene kiisupoeg. Kassike väriseb ja kardab . Võtan ta sülle ja panen põue. Kiisu hakkab kohe nurruma ja vaatab tänulikult mulle otsa. Otsustan, et viin kassi emale näidata ja lootuses, et ta poest natkene piima ja vorsti meile jagaks. Ema, südamlik nagu ta on, armub ka kohe kassikesse ja me kostitame teda vorsti ja piimaga . Kiisu sööb rahus ja mina arutan niikaua emaga, mis me kassiga edasi teeme. Otsustame, et võtame ta endale. Mõned päevad hiljem saame teada kuidas kiisu sinna oksa hunnikusse sattus. Tuli välja, et üks vanem naisterahvas andis kassipoja ühele napsumehele, et teine ta ära uputaks, aga mehel läks süda häredaks ja ei suutnud seda teha. Kindlasti mängis asjale kaasa ka töö eest saadud tasu, milleks oli natuke märjukest. Tuli välja, et minu kiisul on ka õde ja kuna mina oma kiisule nime võisin panna sai ta samasuguse nime nagu ta õde. Selleks oli Kitty . Kitty elas väärikalt oma 7 aastat ja suri vanadus surma.
Noormees alustas oma jutuga . Oli suvine õhtu, päike oli parasjagu loojumas ja mina istusin oma toas ningu kuulasin muusikat. Järsku heliseb telefon. Seirasin uudishimuliku pilguga telefoni ja märkasin, et Toomas helistab. Otsustasin sellele kõnele vastata. Peale tervitamist rääkis ta, et on võimalus 4000.- eest BMW 316 soetada ja pakkus välja vaatama minemise. Sellest hetkest läks mu õhtu tunduvalt huvitavamaks. Otsustasin, siis sündmusest osa saada. Ei läinudki kaua aega kui ta oma ema musta audiga mulle maja ette veeres. Jõudsin ise ka enamvähem samal ajal välja. Ta tuli autost välja ja kirjeldas natuke autot. Selgus, et auto on pool aastat varju all seisnud ja ilmselt käima ei lähe. Samuti puudusid kindlustus ja ülevaatus. Sellest järeldasin, et on vaja akut, pukseerimis köit ja lubadega juhti. Asusime siis asju otsima . Kõigepealt läksime Toomase isa firma töökotta lootusega leida sealt üks laetud auto aku. See ka õnnestus. Lahkusime sealt aku võrra rikkamalt. Kuna oli veel vaja ka köit ja juhti otsustasn helistada Priidule. Uurisin siis, et kas tal köit on ja kas ta vend on nõus rooli istuma. Ta soovitas meil kohale ilmuda , et asja koha peal arutada. Kuna nad elavad firma töökojale küllaltki lähedal, siis olime me hetke pärast seal. Kohale jõudes leidsime eest Priidu kellel oli kollane pukseerimisköis käes ning tema kõrval seisis ta vend. Kutsusime nad autosse ja asusime teele. Sihtpunktiks pidi olema Turu tänaval asuva endise Säästumarketi kõrval olev garaažiboks. Ma olin enne kohale jõudmist ette kujutanud, et tegu on punast värvi kupeega. Kohale jõudes sai mu ettekujutus kinnitust. Auto juures seisi palju noori. Toomas teadis ühte neist ning see andiski meile võimaluse selle auto ära osta. Peale väikest uurimist sai kaup kokku lepitud. Tõime audi pakiruumist välja aku ja otsustasime proovida kas äsjasoetatud BMW ka käima läheb. Üllatuslikult käivitus ta esimesel katsel. Me olime selle üle küllaltki rõõmsad. Ennekõike Priit, kelle rahakott nüüd veidi õhem oli. Rääkisime sealse seltskonnaga veel veidi juttu ja seadsime BMW valmis teele asumiseks . Pukseerimisköis sai paigaldatud kahe auto vahele ja sai ka sisse lülitatud ohutuled . Kojusõit kulges probleemideta. Ma vaikselt piilusin tahavaate peeglisse kuna ma olin audis. Ja nägin, et ma pean selle auto veel endale saama. Jõudes koju sai tagastatud laenatud asjad õigetele omanikele. Köis Priidule, tema vend ta tüdrukule ja aku leidis samuti tee töökotta. Mina jäin veel Toomasega värsket ostu imetlema ning justkui nagu ühest suust ristisime selle auto Stacyks. Tekkis ka mõte auto puhtaks pesta. Peale pesu tekkis mul selle auto vastu veel suurem kiindumus. Loo lõpu võib endajaoks igaüks välja mõelda, aga järgmise päeva õhtuks olin auto omanik mina ja olen seda autot omanud umbes 3 aastat ning nüüd otsustasin anda ta edasi järgmisele entusiastile. Teemantid ei ole kõigile!