Raamatututvustus - ,,Keha'' (0)

[Type the company name]
Raamatututvustus - ,,Keha’’
Stephenie Meyer

Sisukord

Sissejuhatus 3
Lühikirjeldus raamatu sisust 4
Minu arvamus 10
Veidike Stephenie Meyerist 11

Sissejuhatus

Raamatututvustuse tegin raamatust nimega ,,Keha’’. Autoriks on paljudele tuntud ka Videviku saaga autor Stephenie Meyer. ,,Keha’’ ei kuulu Videviku saaga juurde , vaid on täiesti eraldi kirjutatud põnevik-romaan. Raamatu ilmumisaasta on 2010. Raamatut lugesin umbes nädal või kaks ning see pani mind paljudele asjadele mõtlema. ,,Keha ’’ on kirjutatud väga teistmoodi ja paeluvalt...

Lühikirjeldus raamatu sisust

Raamat räägib sõjast maalesaabunud Hingede ja Inimeste vahel. Nimelt on olemas Hinged , kes ühe oma kesta eluaja lõppedes teistele planeetidele edasi rändavad. Hinged ei valeta, on soojad ja südamlikud, neis puudub kurjus või mingi pahe , vastupidiselt inimestele. Alguse said Hinged algtähelt. Ka selle raamatu peategelane Rändaja (hiljem Wanda ) sai alguse algtähelt. Rändaja oli eriline sellepoolest, et kui teised hinged olid olnud umbes kahel või kolmel planeedil enne sinna paika kindlaks jäämist, oli rändaja rännanud juba kaua, paljude erinevate planeetide vahel, sellest ka tema nimetus.
Hinged sattusid planeedile Maa, soovist muuta see paremaks ja turvalisemaks. Paremaks muutmine käis nii: Iga inimene koosneb kestast ehk kehast ja hingest, kui võtta kesta seest ära halb hing ja panna sinna sisse hea hing, ja teha seda nii paljude inimestega, loodetavasti kõikidega, olekski maa turvalisem ja õnnelikum. Samas kustutab see jäädavalt ära selle inimese, tema emotsioonid , mälestused ja tunded kaovad. Sellepärast sõdisidki inimesed hoolega vastu.
Oma nn. Ohvreid - inimesi otsisid Otsijad. Hingi uute kehade sisse asetasid aga Ravitsejad . Rändaja hinge pani Otsija leitud keha sisse Ravitseja , nimega Jõgi Sügava Veega. Mõte oli, et Rändaja hing leiab ülesse selle keha - Melanie mälestused ja juhatab otsijad uute inimesteni. Juhtus aga hoopis midagi muud.
Lk 25: ,,Aga meie hulgas ringlesid kuulujutud inimkestadest, kes olid nii tugevad, et hinged olid sunnitud neist loobuma . Kestadest , kelle meeli polnud võimalik täielikult alla suruda. Hingedest, kes võtsid omaks keha isiku, mitte vastupidi..’’
Ka Rändaja hakkas peatselt kuulma Melanie mõtteid ja viha tema vastu. See viha oli nii suur ja võimas ning Rändaja tundis seda esimest korda. See oli liiga palju ühele heale hingele . Ning ta peas keerles mõte vahetada kesta. Nii hakkaski ta sõitma San Diegost kus ta hetkel elas, Chicagosse ravitseja juurde.
Ka Melanie mälestused leidsid tee Rändajani. Millegi pärast hakkas Melanie järjest rohkem usaldama Rändajat ja ka vastupidi. Poolel teel näitas Melanie Rändajale mälestust paigast kus tema arust, peaksid viibima hetkel temale kallid inimesed. Väikevend Jamie ja armastatud mees Jared . Rändaja otsustas, et koos Melaniega lähevad nad Jamiet ja Jaredit otsima , lõppegu see kasvõi tema enda surmaga. Vähemalt niipalju sai ta Melanie heaks teha. Rändaja tundis ennast tohutult halvasti, võttes ära Melanie hinge. See tegi talle haiget ja Rändaja tundis end nagu parasiidina kellegi teise kehas.
Paik kuhu nad jõudma pidid asus keset kõrbe. Tegelikult polnud Melanie mõttetes selget pilti sellest, küll aga jooned - tema onu joonistused, mis pidid juhatama peidukohani. Nad varustasid end matkamiseks suure koti vee - pudelitega, ja veidikese toiduga. Sellest ei jätkunud aga kauaks . Kõrb oli väga kuum ja kuiv ning neil ei olnud enam vett.
LK 138: ,,M: Mis sa arvad , mis edasi tuleb? Küsis ta, kui me lõpule vastu marssisime. Mida sa siis näed, kui me surnud oleme?
R:Mitte midagi. Need kaks sõna olid tühjad, karmid ja kindlad. Ega seda niisama lõplikuks surmaks nimetata.
M:Hinged ei usu hauatagusesse ellu?
R:Meil on nii palju elusid. Veel rohkem oleks...liiga palju tahta. Me sureme pisut iga kord, kui kestast lahkume. Me elame jälle edasi järgmises. Kui ma siin suren, siis on see lõpp.
Pikka aega valitses vaikus , sellal kui meie jalad järjest aeglasemalt ja aeglasemalt liikusid.
R: Aga sina? Küsisin ma viimaks. Kas sina usud ikka veel millegisse enamasse, isegi pärast kõike seda? Mu mõtted libisesid üle tema mälestuste inimmaailma lõpust .
M:Mulle tundub, et on asju, mis ei saa surra.
Nende näod olid meie meeltes lähedal ja selged. Armastus, mida me tundsime Jaredi ja Jamie vastu tundus tõesti igikestev..’’
Rändaja oli läbi Melanie mälestuste hakanud armastama nii Jaredit kui Jamiet. Ning nad olid mõlemad valmis surema, surema nende nimel, surema inimeseks olemise nimel.
Viimasel hetkel, leidis neid üles siiski onu Jeb, ja tema rahvas nad viisid Rändaja enda peidukohta. See oli suur maa-alune koobas, paljude tunnelite ja saalidega. Inimesi oli seal kokku veidi üle kolmekümne. Peale onu Jebi ei olnud ühtegi inimest, kes ei oleks tahtnud Rändaja hävitamist. Viha hingede vastu oli nii suur.
Onu Jeb ei lubanud kellegil Rändajat puutuda, Jeb küll ei usaldanud täielikult teda, kuid tundis suurt uudishimu, mis sai tema ettevaatlikusest ja raevust võitu . Otsuse Rändja hinge ja Melanie keha tapmise kohta pidi langetama aga Jared. Nad armastasid Jaredid meeletult, kuid Jaredi pilgust võis tunda umbusku ja ebameeldivust hinge vastu. Jared suhtus neisse kalgimalt ja külmemalt kui keegi teine. Siiski tahtis ta isiklikult neid valvata. Usaldamatus oli nii suur.
Inimesed pidid tegema retki, et hankida toitu, hügieenitarbeid, riideid ja muud säärast. Järgmisele retkele läksid kuus inimest, nende seas ka Jared. Onu Jeb oli hakanud Rändajat usaldama ja pani talle ka nime Wanda. Jeb nõudis et Wanda läheks temaga ekskursioonile, ta tahtis et inimesed hakkaksid Wandasse suhtuma nagu pereliikmesse. Seda ei juhtunud, kuid temasse suhtumine leebus. Tal olid tekkinud sõbrad. Onu Jeb - tark ja usaldusväärne, õigust taganõudev vanamees , selle koopa ehitaja ja peremees . Jamie – Melanie väikevend, 14 aastane, tohutult sõbralik ja ta armastas nii Wandat kui ka Melaniet tervikuna . Tohter- Alguses arvas Wanda et tohter on ohtlik ja vägivaldne, kuid ta muutis oma arvamust üsnapea. Tohter kaitses teda ja pidas tast lugu, nii oli see ka vastupidi. Ja Ian- Ian hoolis Wandast teistmoodi, ja Wanda hoolis Ianist, see aga ei meeldinud Melaniele, kes jäi alati armastama ainult Jaredit.
Kui Jared retkelt saabus ei suutnud ta kuidagi uskuda, et Wanda on sisse sulandunud . Ta rääkis inimestele õhtul lugusid , teiste planeetide elust ja kiigutas Jamie õhtul unne, aitas Jebil põldu harida ja Trudyl pesu pesta. Mingi aja jooksul mõistis Jared, tegelikult mõistsid seda kõik, et Melanie on kusagil Wanda sees veel olemas. Ning ka Jared uskus Wandat.
Melanie tundis ennast koobastes inimeste seas koduselt, ta oli rahulik ja ei rääkinud nii palju enam Wandaga. Wanda seevastu tundis ennast tohutu reeturina hingede vastu, ta ei teadnud , kes ta on on , kuhu kuulub või kas ta üldse kuhugi kuulub. Siin oleks pidanud olema Melanie, üleni tema. Asja ei teinud paremaks ei Jared ega Ian.
Lk 475: W:Rahune, palusin ma Melaniet. Ian ei puuduta mind.
M:Kas tal on meelest läinud, et ma siin olen? Kas see ei huvita teda? See siin olen mina, mina!
W:Ma püüdsin talle seda selgitada.
M:Ja sa ise? Kas sa oled Jaredi unustanud ?
Ta pommitas mind mälestustega nagu alguspäevil, ainult et nüüd meenutasid need hoope. Tuhat hoopi Jaredi naeratuse, tema silmade, minu huuli puudutavate huulte ja nahka silitavate kätega...
W:Muidugi mitte. Kas sul on meelest läinud, et sa ei taha, et ma teda armastan ?
Need tunded ja kõhklused säilisid veel pikalt. Saabudes koos Wandaga ühelt järjekordselt retkelt, olid Jeb ja teised kinni võtnud koopa lähedalt leitud Otsija. Teda taheti tappa, kuna vabadusse lastes oleks ta tagasi tulnud ja siis poleks enam kellelgi pääsu olnud. Jeb mõtles, et äkki tahab Wanda Otsijaga ennem tapmist rääkida. Wanda vihkas Otsijat, samuti ka Melanie, kuid siiski ei leidnud Wanda endas sellist jõudu, mis oleks lasknud Otsijat tappa, ta tahtis seda hinge kaitsta ja keha kaitsta. Ta oli nõus ennast Otsija nimel ohverdama. Wanda rääkis Tohrtile kõige suurema saladuse , mis temas oli. Kuidas võtta kehast hing, ilma kehale või hingele haiget tegematta.
Lk 619: ,,M: Ei, Wanda!
W: Kas sa ei taha vabaks saada?
Pikk vaikus.
M: Ma ei paluks sinult seda, ütles ta viimaks. Ja mina ise seda sinu heaks ei teeks . Ja kohe paganama kindlasti ei teeks ma seda Otsija heaks!
W: Sa ei peagi paluma. Ma arvan, et oleksin seda vabatahtlikult pakkunud...kunagi.
M:Miks sa seda arvad? Nõudis ta, hääletoon nuuksumisele väga lähedal. See liigutas mind. Eeldasin, et ta oleks ülevas tujus.
W: Osalt nende pärast. Jaredi ja Jamie pärast. Ma saan anda neile kogu maailma, kõik, mida nad tahavad. Ma saan anda neile sinu. Arvatavasti oleksin ma selle peale ka ise tulnud...kunagi. Kes teab? Võib-olla oleks Jared seda minult palunud. Sa ju tead, et ma poleks ei öelnud .
M: Ianil on õigus. Sa oled liiga ennastohverdav. Ei tunnista mingeid piire . Sa pead endale mingid piirid seadma, Wanda!
W: Ah Ian, oigasin ma. Uus valu sähvatas minust läbi, südamele hämmastavalt lähedalt.
M: Temalt röövid sa kogu maailma. Kõik, mida ta tahab.
W: Ianiga ei tuleks sellest kunagi midagi välja. Mitte selles kehas, kuigi ta seda armastab. See keha ei armasta teda.’’
Jah Wanda oli nõus ohverdama ennast, et Otsija hing saaks minna kuskile kaunile planeedile, et Jared saaks tagasi oma Melanie. Tal olid omad tingimused, kuid ta usaldas tohtrit ja tohter lubas neist kinni pidada. Wanda üks tingimustest oli, et kui ta hing on Melanie keha seest võetud, maetaks ta mulda. Ta ei tahtnud rännata mööda planeete, tundes igatsust kalliks saanud inimeste vastu, või elada järjekordse parasiidina kellegi teise kehas. Ta tundis, et oli leidnud kodu.
Tohtri lauale pikali heites ei tundud Wanda enam hirmu, ta teadis et oli teinud kõik et tema pere ja sõbrad oleksid õnnelikud. Ta sulges silmad...
Ta ärkas uuesti! Tohter oli andnud lubaduse, kuid teised mitte. Inimesed olid otsinud Wandale teise keha.
Keha kus oli enne elanud teine hing nii, et suuri mälestusi või tundeid sellega kaasas ei olnud. Selle kehaga sai ta armastada Ianit, hoolida Jamiest ja teistest. Ta tundis ennast veidike kõhklevalt, kuid ta jäi siiski koju.
Nad läksid järjekordsele retkele. Olid jõudnud just autodeni kui neile valgusvihud näkkusuunati. Kõik kartsid. Kuid polnud vaja, uus grupp vastusõdivaid inimesi oli leidnud tee nendeni .

Minu arvamus

See raamat haaras mind täielikult endasse. Kui olin lugemise lõpetanud ootasin juba järgmist vaba hetke, et saaks raamatu jälle kätte võtta.
Raamatus on palju kohti, kus kirjutatakse otse, et inimesed ongi vägivaldsed, metsikud, võitlejad või sõdijad, sõdides tihti peale just endaga või ligimestega.
Samas on seal nii hästi kirjeldatud tundeid. Tundeid, mis kuuluvad inimloomuse juurde. Tundeid mis muudavad nii õnnelikuks ja kurvaks, ülevaks ja õnnetuks, kaitstuks ja hirmunuks, armastatuks ja äratõugatuks, kannatlikuks ja vihaseks, täielikuks ja tühjaks... kõike korraga.
Mulle meeldis ka väga, kuidas autor oskas kirjeldada nii tõetruult, nagu sa viibiksid ise seal sees. S.Meyer kasutab väga kauneid ja oskamatuid võrdlusi ja see muutis ka ,,Keha’’ hämmastavaks ja mõtlemapanevaks.

Veidike Stephenie Meyerist

Stephenie Meyer on tuntud Ameerika kirjanik. Tema kuulsamad teosed on Videviku Saaga raamatud ja eraldi seised romma nimega ,,Keha’’. Meyer oli aastate 2008 ja 2009 kõige enam ostetud raamatute autor. Meyer sündis linnas nimega Hartford, Connecticutis.