"Quo Vadis" raamatukirjeldus/ kokkuvõte (0)

„QUO VADIS ?“
„Quo Vadis“ on ajalooline ilukirjanduslik teos, kirjutatud Poola kirjaniku Henryk Sienkiewiczi poolt. Henryk Sienkiewicz oli üks silmapaistvamaid kirjanikke 19. Sajandi ja 20. Sajandi vahetusel. Ta pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1905. Poolas on ta kuulsaim ajaloolise triloogia tõttu („Tule ja mõõgaga“, „ Uputus “, „Tulekahju Steppe’is“), ent rahvusvaheliselt tuntuim on tema ajalooline romaan „Quo Vadis?“, kirjutatud aastail 1893-96. Raamatu edu tõi talle rahvusvahelise kuulsuse, ning teosest loodi mitmeid teatritükke, oopereid ning filme (esimest korda jõudis kinolinale 1913 aastal).
„Quo Vadis?“ jutustab Püha Peetruse loo Roomasse kristliku koguduse loomisest Nero valitsuse ajal. Teose peategelaseks on Marcus Vinitius, väljamõeldud tegelane, ajaloolise tegelase Marcus Vinitiuse poeg. Lugu keskendub Vinitiuse ja noore kristlase Lygia armuloole, jutustades seeläbi Nero hirmuvalitsusest, kristlaste ja Püha Peetruse tagakiusamisest ja Rooma suurest tulekahjust 63 pKr.
Teos algab Vinitiuse onu, Petroniuse tutvustamisega. Petronius (ajalooline isik) on teose läbiv tegelane, Nero lähikondlane, ning usaldusisik. Ta on Rooma rahva poolt armastatud , ning kasutab igal võimalusel keisri malbet mahategemist ja meelitamist, et Nerot manipuleerida , ning seeläbi oma tahtmine saavutada. Petronius hoiab, kaitseb, aitab ja annab nõu Vinitiusele igal teemal. Petronius isikuna on laisk , ning tunneb mõnu rikkuse hüvedest, ning ei kasuta oma potentsiaali riigimehena ära pelgalt mitte viitsimise tõttu. Teose põhiaines saabki alguse Petroniuse heateost Vinitiusele.
Vinitus armub Lygiasse (väljamõeldud tegelane), kes on lüüglaste surnud kuninga tütar, ning seaduse järgi Senati ja Rooma rahva pantvang. Lygia on pöördunud kristlusesse - usku, mis on Vinitiusele tundmatu. Pomponia Graecina (ajalooline isik) oli Lygia kasuema , ning Aulus Platius tema kasuisa (ajalooline isik). Ta oli Nero õukonna pensionile läinud väepealik, kes keeldus uskumast, et ta tütar ja naine on astunud Kristuse usku.
Vinitius pöördus nõu pärima oma onu, Petroniuse käest – tema kasutas oma mõjuvõimu keisri üle, mille tulemusena hoiti teda veidi aega keisri õukonnas. Sealt edasi pidi ta minema Vinitiuse koju, ent teekonnal sinna ta rööviti, ning ta kadus . Edasi hakkas Vinitius teda meeleheitlikult otsima , ning palkas endale Petroniuse naise ja orja Eunice’i abil erauurija Chilo (väljamõeldud tegelane). Chilo on kahepalgeline reetur , kes sellele vaatamata täitis oma kohustusi ja leidis mitmel korral Lygia asukoha. Tema on see, kes tutvustab Vinitiusele kristlust ning viib ta Lygia peidupaikadesse. Chilo tegelaskuju on inspireeritud Püha Dismasest.
Kui Vinitius läheb Lygiat leidma, koos Chilo ja ebamaiselt tugeva orja Kronosega, satuvad nad võitlusesse Lygia kaitsja, tema orja Ursusega, ning Kronos sureb . ( Ursus on lüüglane, Lygia kaitsjaks määratud ta sünniema poolt, ning veel ebamaisema jõuga, kui Kronos). Vinitius pääseb kaklusest eluga, ent äärmiselt haigena. Lygia kaaslased võtavad Vinitiuse enda juurde ja põetavad teda. Lygia aitajate hulka kuuluvad kristluse Roomasse toojad – Püha Peetrus , kes õpetab Kristuse sõnu edasi ja püüab luua kristlaste kogukonda Roomas, Püha Paulus , kes raamatu edenedes võtab isiklikuks huviks Vinitiuse kristlusesse pööramises. (Püha Peetrus ja Püha Paulus on mõlemad ajaloolised isikud). Hiljem ilmub nende väikesesse seltskonda Crispus – kristlane , kelle kunagi ammu Chilo oli reetnud, ning surema jätnud. See on Chilo reeturlikkuse avalikustajaks.
Vinitius hakkab mõistma oma endise elu tühisust, ning järjest rohkem hindama kristlaste eluviisi. Pärast Lygia leidmist, pidi ta siiski olema ettevaatlik ja elama paguluses, sest Nero naine Poppea Sabina (ajalooline isik) oli oma lapse surma tema süüks ajanud, kinnitades, et Lygia oli talle nõiduse peale pannud . Hiljem suudab Petronius keisri seda meelt ajada, et Lygia on süütu ja ta lubab Vinitiusel ja Lygial abielluda. Raamatu vältel käib Nero mitmeid kordi oma kaaskonnaga reisidel, millest viimasele võttis ta kogu Rooma ülemkihi, sealhulgas Vinitiuse, kaasa. Selle reisi ajal oli Tigellinus (ajalooline isik), Nero lähikondlane ja prefekt, keisri soovil pannud tule otsa Rooma linnale . Kogu raamatu vältel Nero vihjab oma luules ja mõtisklustes, et ta sooviks näha tules linna, et sellest siis luuletada. Vinitius läheb tagasi Rooma, Lygiat leidma, ent leiab enda eest suure tulekahju ja kannatavad inimesed. Oma armastatut otsides ta lämbub Rooma tänavatel suitsu kätte, tema päästjaks satub olema Crispus, ning nad satuvad Lygiaga taas kokku.
Nero kaaskond ajab tulekahju kristlaste süüks, ning algab kristlaste suur tagakiusamine, kus kõik kristlased vangistati. Nero lõi suured teatrid , kus kristlaseid karistada, ning Rooma rahvast nende rämedate roimadega rõõmustada. Ka Lygia satub vangi, kust Vinitius teda meeleheitlikult vabastada püüab, ent asjatult . Ka Lygia saadetakse surma, ent tema ustav ori Ursus kaitseb teda oma metslasliku jõuga, ning rahvas hakkab talle kaasa elama. Nad paluvad keisri käest armu , ning nad jäävad ellu. Hiljem tõusis Roomas mäss, sest tuli avalikuks, et tulekahjus on süüdi keiser ise, ning ta on tapnud tuhandeid süütuid inimesi. Nero lahkus Roomast ja kaotas oma võimu. Raamatu viimastel lehtedel ta sooritas enesetapu, millega ta üksi hakkama ei saanud, surmava torke tegi tema kaaskondlane.
Enne seda oli Petronius kaotanud oma täieliku usaldusväärsuse Nero silmis , ning teose lõpus, kui on tõusnud Roomas mäss, tegi ta enesetapu, võttes mürki, ennetades seega riigi poolt surmamõistmist. Teda ainiti armastanud ori Eunice tegi seda koos temaga.
Mässu arenedes palusid Peetruse jüngrid, et ta kaitseks end ja kaoks Roomast, kuni rahu on jälle maa peal, ning seda ta tegi. Kõndides Roomast välja, ilmutas talle end Jeesus Kristus. Peetrus küsis talt: „Quo Vadis, Domine?“, ning kuuldes, et läheb end teistkordselt risti lööma laskma , sest Peetrus jättis oma koguduse, pöördus Peetrus tagasi Rooma. (See juhtus enne Nero surma, ning apostlid mõisteti surma).
Vinitius ja Lygia pääsesid kogu õudusest, teose vältel mitmeid kordi mainitud Vinitiuse Sitsiilia mõisasse, kus neil oli rahulik ja hea elu.
Kristlik kogudus, millele aluse oli pannud Püha Peetrus on tänaseks levinud üle terve maailma, ning Roomas seisab ja valitseb tänini Peetri kirik .