teoreetikute probleemsituatsiooni. Epistemoloogiline relativism. Kõige tuntumaks filosofeerivatest sofistidest on PROTAGORAS ( u. 480-410). Allikmaterjal tema kohta on äärmiselt napp. Meil on kasutada ainult üksikuid autentseiks peetavaid fragmente. Kõige tuntum nendest kõlab järgmiselt: Kõigi asjade mõõt on inimene, olevate – et/kuidas need on, olematute – et/kuidas need ei ole (DK 80 B 1) Selle lausega olevat alanud Protagorase teos, mis hilisemate autorite tunnistuste järgi olevat kandnud pealkirja “Tõde” ja kujutanud endast programmilist vastulauset Parmenidese õpetusluuletuses arendatud arusaamale. Antud loengus eelistatud interpretatsiooni kohaselt tuleks aga sedagi Protagorase seisukohta mõista 5. sajandi kreeka elu mõistelise üldistusena, mis pretendeeris sellele, et sõnastada antud elukorraldust määrav printsiip.
Väidete "räägin tõtt" ja " tõele vastavus" vahel on oluline teha vahet. Väite " tõele vastavus" kohaselt on tõde absoluutne, see mida ma väidan, on vastavuses tegelikkusega. Kuid väite "räägin tõtt" kohaselt on tõde suhteline. Näiteks, kui räägin teadlikult midagi, mis minu arvates vastab tegelikkusele, kuid see ei pruugi tõsi olla. Seetõttu tuleks mõningate asjade juures üle kontrollida, et kas see on tõele vastav või see on ainult minu enda arvates tõsi. Protagorase arusaama kohaselt on kõik tõde see tähendab kõik on tõde, mida tõeks peetakse. Arvan, et see tõde on suhteline, minu arvates on jumal olemas, kuid sõbrad arvavad teisiti ning seda on võimatu üle kontrollida. Siin tekib küsimus mida peetakse tõeks? Inimesed on erinevad,nii ka nende tõekspidamised, uskumused ja teadmised,mida on neile sisendatud ja õpetatud. Alfred Tarski sõnastas tõesuse tingimuse, mille kohaselt: väide p on tõene siis ja ainult siis kui p...(Näiteks
silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ning sihikindla harjutamise teel. Tal puudusid igasugused eeldused edukaks kõnemehetegevuseks. Demosthenes Philippose- vastaste kõnede järgi hakati teravaid poliitilisi väljaastumisi kutsuma filipikateks. Ta kõnesid iseloomustab retooriliste väljendusvahendite osav kasutamine, hea stiil, loogilisus ning argumenteerimisoskus. Isokrates Isokrates Ateenast oli sofistide Protagorase ja Gorgiase õpilane. Poliitiliselt vaadetelt oli ta Demosthenese vastane, kuna esindas Makedooia-meelsete parteid. Ta kõne ,,Panegyrikos" järgi kujunes pangeüürikast Kreekas üldmõiste, mis tähendas tervituskõnet pidulikel kokkutulekutel. Et need kõned olid oma laadilt ülistuskõned, hakati Rooma keisriigi ajal panegüürikaks nimetama kõiki kiidukõnesid. 4.saj lõpul eKr tekkis kreeka filosoofias suund, mida nim skeptitsismiks. Skeptikute
Oletatakse, et Sappho kirjutas ühtekokku 12 000 värssi, neist säilinud aga umbes 193 fragmenti, tervikuna ka luuletus "Palve Aphroditele", mida loetakse maailma vanimaks säilinud luuletuseks. Tema luuletustes kajastatakse sageli sügavaid tundeid ja elamusi. Tänapäeva luules kasutatakse ka Sappho stroofi. Perikles(495 eKr 429 eKr) oli Ateena riigimees.Perikles oli mitmete toonaste Vana-Kreeka suurkujude, näiteks Sophoklese, Sokratese ja Protagorase sõber. Aristophanes (445 eKr 385 eKr) oli vanakreeka (Atika) komöödiakirjanik, kes elas Peloponnesose sõja ajal. Ta oli sõja äge vastane ja pilkas oma näidendites poliitikuid, kes ei tahtnud rahu sõlmida."Ahharnlased"," Ratsanikud"," Pilved"," Herilased"," Rahu"," Lysistrate"," Linnud"," Naiste pidu"," Konnad"," Naised rahvakoosolekul"," Plutos". Herodotos(u 484 eKr u 425 eKr) Halikarnassosest oli kreeka ajaloolane. Sõbrer Periklese ja Sophoklesega
õppijaile teadmisi ja oskusi, mis oleksid kasulikud selleks, et ühiskondlikus avalikkuses edukalt osaleda, mitte aga kõlbelise karakteri kujundamisele. Sofistid käsitasid teadmisi ja oskusi, mida nad õpetasid, niiöelda kõlbeliselt neutraalsetena. Need pidid aitama inimesel endale ühiskonnaelus seatud eesmärke saavutada. Kuid sofistide õpetus ei paistnud püüdvat määratleda seda, millised eesmärgid on head ja millised on halvad. Protagorase järgi paistavad ju kõik väärtushinnangud relatiivsed olevat, sest iga indiviid on enda jaoks kõigi asjade mõõt. Ning indiviidid võivad asju muidugi erinevalt hinnata. Sofistide poolt õpetatavad teadmised ja oskused pidid aga olema kõigi poolt rakendatavad sõltumatult sellest, mida konkreetne indiviid heaks või halvaks pidas. 2. Sokratese käsituse kohaselt polnud tema poolt pakutava hariduse sisuks mitte mingi lõplik,
Mis on hüve? Mis on õiglus? Need on tema jaoks elu ja surma küsimused. Inimmõistus on väljakutsuvalt suveräänne. Platon pooldab Sokratese intellektuaalset eetikat, mille järgi ei toimi keegi tahtlikult vääralt. Pürgimus korra ja seaduspärasuse poole. Platoni õpetus ideaalsest riigist on utoopiline. Tema seisukohti on põhjust nimetada absolutistlikeks. Platoni ideeõpetus Õpetus ideedest seostub Platoni teiste teemadega. Asjadele tuleb läheneda vaid ainult mõtlemise abil. Protagorase relativism Protagorase kuulsa õpetuse järgi on inimene kõigi asjade mõõt. Relativistlik seisukoht seob teadmise teadja endaga. Igaüks vaatab asju lähtuvalt oma seisukohast, kõik teadmised on subjektiivsed. Teadmiste vältimatu subjektiivsuse tõttu ei ole üldkehtiv teadmine võimalik. Platon on selle õpetuse vastu. Tema õpetuse põhitelg on, et teadmine on üldine ega sõltu vaatleja nägemisnurgast. Tõeline teadmine puudutab ideid, mis on inimteadvusest sõltumatud
nurjatusest ja alatusest sotsiaalsete ebatavaliste võimete inimeste käsitlemisest. Vaid see raamat käsitleb hoopis ühte konktreetselt kvantifitseeritud vormis argumenti inimgruppide järjestamisest; väiteid, et intelligentsust võib põhjendamatult mõnda tunnust mõtteliselt eraldada üheks arvuks, mille abil saab kõiki inimesi järjestada lineaarselt, neile olemasliku ja muutumatu vaimse väärtuse skaalal. Raamatu pealkiri teeb maha või pilkab Protagorase mõttetera inimese kohta ja märgib ära meie tõsisest soolisest diskrimineerimisest ajaloos. Raamatus saab välja lugeda kuidas mehed võeti inimese standardiks ja kuidas selle kaudu mõõdeti inimesi valesti . Ära jäetakse tegelikult väga oluline sugupool , naised. Põhiline mille umber jutt raamatus käib on ,et rõhutud ja ebasoodsas olukorras olevad inimesed ; grupid,rassid , klassid või sugupooled on sünnipäraselt alaväärtuslikud ja väärivad seda staatust.
Perikles: Ateena riigimees, keda peetakse Ateena kõige edukamaks juhiks, kes kindlustas lõplikult demokraatia võidu polises ning kelle ajal oli Ateena oma õitsengu tipul. Teda peeti väga heaks demagoogiks, kes oskas rahvast end poolele kallutada. Seetõttu valiti ta 461429 igal aastal esimeseks strateegiks ning tal õnnestus oma poliitilised vastased tavaliselt ostrakismiga pagendada. Perikles oli mitmete toonaste Vana-Kreeka suurkujude, näiteks Sophoklese, Sokratese ja Protagorase sõber. Periklese ajal pidas Ateena maha mitu enamasti edukat sõda. Kuid Peloponnesose sõja algul laastas Ateenat tüüfuseepideemia, mille ohvriks langes ka Perikles.
>> c. objektiivselt eksisteeriva täisnurkse kolmnurga kui sellise omadustest 23rd of February 12:47 matis Sokratese arvates seisnes tema tarkus selles, et >> a. Ta ei arva, et teab seda, mida ta tegelikult ei tea. b. Ta ei arva, et ei tea seda, mida tegelikult teab. c. Ta arvab, et ei tea seda, mida ta tegelikult teab. -------------------------------------------------------------------------------- 23rd of February 12:47 matis Protagorase seisukoht oli, et >> a. ei saa kindlalt väita, kas jumalad on olemas või ei ole. b. jumalaid ei ole olemas. c. on vaid üks Jumal. -------------------------------------------------------------------------------- 23rd of February 12:49 matis Millise väite paikapidavuse üle saab otsustada kogemuse põhjal? a. Kui ühes grupis on 12 tudengit ja teises 11 tudengit, siis kokku on neis 23 tudengit. b
meelelise taju kui tunnetusvahendi vastu. Pärast seda, kui kreeklastel oli olnud võimalik võidukalt kaitsta oma vabadust sõdades Pärsia vastu(500 - 499 e.Kr.). Sellele vajadusele vastasid sofistid. Kreeka sõna "SOPHISTAI" tähendab "TARKUSE ÕPETAJA". Alul oli sellel sõnal ilma igasuguse kõrvalmaitseta vaid see tähendus. Protagoras Abderast Milleks inimene üldse püüab maailma ette kujutada? - Iseenda jaos. Ta kujutlused teenivad puhtal kujul ta erirahvusi. Siit ja Protagorase põhiline järeldus, kõige mõõdupuuks on üksnes inimene ise. "Inimene on mõõduks küigile asjadele: eksisteerivatele, et nad eksisteerivad ja mitteeksisteerivatele, et nad ei eksisteeri." Ei ole olemas mingit absoluutset tõde, vaid üksnes suhteline, mitteobjektiivne, subjektiivne tõde üksnes inimeste jaoks. Protagoras kaldub arvama, et "mateeria on voolav" ja kõikide asjade peapõhjused(logosed) asuvad mateerias.
-------------------------------------------------------------------------------- 23rd of February 12:47 matis Sokratese arvates seisnes tema tarkus selles, et >> a. Ta ei arva, et teab seda, mida ta tegelikult ei tea. b. Ta ei arva, et ei tea seda, mida tegelikult teab. c. Ta arvab, et ei tea seda, mida ta tegelikult teab. -------------------------------------------------------------------------------- 23rd of February 12:47 matis Protagorase seisukoht oli, et >> a. ei saa kindlalt väita, kas jumalad on olemas või ei ole. b. jumalaid ei ole olemas. c. on vaid üks Jumal. -------------------------------------------------------------------------------- 23rd of February 12:49 matis Millise väite paikapidavuse üle saab otsustada kogemuse põhjal? a. Kui ühes grupis on 12 tudengit ja teises 11 tudengit, siis kokku on neis 23 tudengit. b. Kui ühel planeedil elab miljon olendit ning teisel 2 miljonit olendit,
-------------------------------------------------------------------------------- 23rd of February 12:47 matis Sokratese arvates seisnes tema tarkus selles, et >> a. Ta ei arva, et teab seda, mida ta tegelikult ei tea. b. Ta ei arva, et ei tea seda, mida tegelikult teab. c. Ta arvab, et ei tea seda, mida ta tegelikult teab. -------------------------------------------------------------------------------- 23rd of February 12:47 matis Protagorase seisukoht oli, et >> a. ei saa kindlalt väita, kas jumalad on olemas või ei ole. b. jumalaid ei ole olemas. c. on vaid üks Jumal. -------------------------------------------------------------------------------- 23rd of February 12:49 matis Millise väite paikapidavuse üle saab otsustada kogemuse põhjal? a. Kui ühes grupis on 12 tudengit ja teises 11 tudengit, siis kokku on neis 23 tudengit. b. Kui ühel planeedil elab miljon olendit ning teisel 2 miljonit olendit,
Millisega neist on kooskõlas väide: "Usk ja mõistus käivad käsikäes, kuid usk on see, mis juhib mõistust, mitte vastupidi." · See väide on kooskõlas arusaamaga: "Credo quia absurdum." · See väide on kooskõlas arusaamaga: "Credo ut intellegam." · See väide on kooskõlas arusaamaga: "Intellego ut credam." Ei, selle seisukoha järgi käivad usk ja mõistus küll käsikäes, kuid mitte usk ei juhi mõistust, vaid vastupidi: mõistus juhib usku. Protagorase seisukoht oli, et · ei saa kindlalt väita, kas jumalad on olemas või ei ole. · jumalaid ei ole olemas. · on vaid üks Jumal. Gorgias väitis, et olemine ei saa tekkida olemisest, sest · Siis peaksime eeldama, et olemine oli olemas juba enne olemise tekkimist. · Olemise tekkimisel olemisest tuleks eeldada mitteolemise olemasolu; viimast aga ei ole. · Olemine on igavene ning ei saagi ju tekkida. Kuni 17
mistuslikule elule. Paraku pole niisuguseid eeldusi mitte kigil inimestel, ja ka neil, kes seda potentsiaali siiski omavad, mitte samal mral. Seetttu tuleb enamikul maailmas orienteeruda meeltetunnetuse kaudu kujunenud arvamustele toetudes. Viimased on Platoni epistemoloogia kohaselt muutlikud ja relatiivsed kige suhtes, mis vljendub samade asjade kohta kujunevate arvamuste paljususes ja vastandlikkuses. Niisuguste inimeste maailmamistmise suhtes peab paika Protagorase tlus, et iga asja kohta saab vita kahel vastandlikul viisil. Platoni eetika nagu antiikne eetika ldiselt on petus sellest, kuidas saavutada nnelikkust, mida iga inimene paratamatult pdleb. Sokrateselt pritud eetiline intellektualism kujunes Platoni mtlemises veendumuseks, et too inimese loomulik-paratamatu pdlus olla nnelik, saab teostuda ksnes lbi tarkuse.Niisuguseks tunnetuseks ja tarkuseks on aga suuteline vaid vike osa inimestest, intellektuaalne eliit. lejnutel puuduvad vastavad
Epikuros valis teise. Et oma positsiooni toestada, püüab Epikuros näidata, et see, mida tavaliselt käsitleti “eksliku tajuna”, s.t. meelepetted, ei kujutagi endast õigupoolest taju ning et arvatavad vastuolud erinevate tajude vahel on tegelikult näivvastuolud. Kui tajud näivad üksteisele vastu rääkivat, nagu siis kui seesama tuul tundub ühele külm ja teisele soe – näide millega Platon mäletatavasti illustreeris Protagorase positsiooni – siis saab vastuolu kõrvaldada, kui selgitada, et sooja- või külmaaisting ei sõltu üksnes tajutud nähtusest, vaid ka tajuva isiku seisundist. Soojus ja külmus on selles tähenduses relatiivsed, ja täielike tajuotsustuste – “Tuul on külm isiku A jaoks” ja “Tuul on soe isiku B jaoks” – on sama vähe vastuolu kui lausete “A on suurem kui B” ja “A on väiksem kui C” vahel. Eksimused tekivad tajude puhul siis, kui aru
kogutõlgitsus selles, et ta oleks varasemate mõtlejate arutluskäike valmiskujul üle võtnud, vaid kujunes kriitilises dialoogis oma eelkäijatega. Nii võib Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks pidada kogu kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageeris ta oma õpetusega aga sellele intellektuaalsele väljakutsele, mida esitasid talle sofistid ja Sokratese ning sofistide poleemika. Protagorase õpetus paistab olevat põhjendanud positsiooni, mille kohaselt on nii epistemoloogilistes kui normatiivsetes küsimustes otsuste langetamise aluseks see, kuidas kellelegi kunagi paistab. Paistab aga erinevatele inimestele, ja isegi samale inimesele erinevates situatsioonides, erinevalt. Millest näis tulenevat järeldus, et pole võimalik leida absoluutse kehtivusega tõdesid, väärtuseid ega norme. Pole objektiivset ning
Paraku pole niisuguseid eeldusi mitte kõigil inimestel, ja ka neil, kes seda potentsiaali siiski omavad, mitte samal määral. Seetõttu tuleb enamikul maailmas orienteeruda toetudes meeltetunnetuse kaudu kujunenud “arvamustele”. Viimased on Platoni epistemoloogia kohaselt muutlikud ja relatiivsed konkreetse kogemussituatsiooni suhtes, mis väljendub selles, et samade asjade kohta kujuneb välja arvamuste paljusus ja vastandlikkus. Niisuguste inimeste maailmamõistmise suhtes peab paika Protagorase ütlus, et iga asja kohta saab väita kahel vastandlikul viisil. Seevastu konsensuslike väärtusorientatsioonide kujunemine – selle kohta, mis “ühele polis`ele paistab õiglane ja ilus” – on “arvamuste” tasandil alati problemaatiline. Platoni eetika – nagu antiikne eetika üldiselt – on õpetus sellest, kuidas saavutada õnnelikkust, mida iga inimene paratamatult püüdleb. Sokrateselt päritud eetiline
Nende vaatenurgast polnud enam objektiivset õigust, vaid tugevaima õigus. Lõpuks said halva nime, Platon võitles nende vastu. Esindajad: Protagoras arvas, et inimesele ei lähe korda, kas maailm on teistsugune sellest, mida ta ise arvab ja tajub, kuna inimene püüab maailma ette kujutada vaid iseenda jaoks. Järeldus: Inimene on mõõdupuuks kõikidele asjadele. Seega võib ka öelda, et tõde pole olemas, on vaid suhteline, subjektiivne tõde üksnes inimeste jaoks. Protagorase jaoks on mõõdupuuks just see inimene, mitte inimene üldiselt. Üks ja sama lause võib siis olla nii õige kui vale, oleneb isikust ja olukorrast. Põhjenduseks võttis Herakleitose ,,igavese voolamise" ta arvab, et mateeria on voolav ja kõigi asjade peapõhjused asuvad mateerias. Jumalate suhtes ei saa teada, kas nad on olemas või mitte. Ta järeldab ka, et nõrk allub seadustele, tugev ei lase end seadustest aga segada, ta järgib enda loomuse tungi.
positsiooni saavutamisel. Sofistid õpetasid soliidse tasu eest ja said rikkaks. Lisaks kõnekunstile esitasid filosoofilisi tõdesid. Sofiste ei huvita maailma algpõhjus või üldkehtiv tõde. Rahvakoosolekutel võitis see, kes veenvamalt oma seisukohti esitas. Protagoras - Ateena esimesi silmapaistvaid filosoofe. Inimene on kõigi asjade mõõt. See seisukoht on: subjektiivne, lähtub indiviidist ja viib relativismile, seisukohta võib iga päev muuta, kuna pole ühtset tõde. Protagorase seisukohta nimet. võib-olla-seisukohaks. Jumalad on ka võib-olla olemas. See on agnostitsism. Kui pole üldkehtivat tõde, pole ka üldkehtivaid seadusi. Nooremad sofistid astusid välja seaduste vastu. Gorgias V saj. e. Kr. Sitsiilia saarel elanud tuntud kõnemees. Arvas, et mitte midagi pole olemas. Kui olekski, siis meie ei teaks sellest midagi. Kui saavutaks teadmise olemisest, ei suudaks iialgi seda edasi anda. Hiljem nimetati sofistide kõnekunsti eristikaks
annaabi.ee 
