Arvestatud 16.03.15. M.Kreen 2.2 Karotenoidide identifitseerimine ja sisalduse määramine Taimede fotosünteesivate kudede rakud sisaldavad fotosünteesi põhipigmente – klorofülle ja abipigmente – karotenoide ja fikobiliine, mis on kas kollased, punased või purpursed. Karotenoidid on loomsetes organismides vitamiin A eelühendiks. Enamus toiduga seedekulglasse sattunud karotenoididest allub soole mikrofloora poolt produtseeritava ensüümi karoteeni oksügenaasi toimele ja neist moodustub vitamiin A. Karotenoidide kaks põhigruppi on: Karoteenid –hapnikku mittesisaldavad molekulid, koosnevad ainult süsinikust ja vesinikust, esindajateks on karoteeni isomeerid, samuti lükopeen Ksantofüllid – hapnikku sisaldavad molekulid, esindajateks luteiin, zeaksantiin Karoteeni α-, β- ja γ-isomeeridest omab suurimat tähtsust β-karoteen (punakasoranž), mille
Haavandi esinemisel on oluline seda ravida. Ravi korral: - tunnete vähem valu; - teie haavand paraneb; - ennetatakse teisi probleeme, mida haavand võib põhjustada, ja hoitakse ära haavandi taasteke. Arsti korraldusel peate lõpetama selliste ravimite nagu aspiriin, ibuprofeen ja naprokseen võtmise. Teie arst võib määrata teile: - antibiootikume H. pylori raviks; - antatsiide ehk maohappevastaseid ravimeid; - ravimi, mis vähendab mao poolt produtseeritava happe kogust; - ravimi, mis kaitseb haavandit ümbritsevat piirkonda. Võimalik, et peate ravimeid võtma pikka aega ning muutma oma söömisharjumusi, samuti pöörama suuremat tähelepanu oma tervise eest hoolitsemisele. Paranemine Nimetatud tüüpi haavandid paranevad ravimisel, kuid nende tekkimine võib korduda. Määratud ravimit tuleb tarvitada regulaarselt. Sellega vähendate haavandi taastekke võimalust. Kui haavandit ei ravita, võivad teil esineda järgmised probleemid:
03. M. K. (2.5.) TEOORIA Taimede fotosünteesivate kudede rakud sisaldavad fotosünteesi põhipigmente klorofülle ja abipigmente karotenoide ja fikobiliine, mis on kas kollased, punased või purpursed. Karotenoidid on loomsetes organismides vitamiin A provitamiiniks (eelühendiks). Enamus toiduga seedekulglasse sattunud karotenoididest allub soole mikrofloora poolt produtseeritava ensüümi karoteeni oksügenaasi toimele ja neist moodustub vitamiin A. Karoteeni -, - ja -isomeeridest omab suurimat tähtsust -karoteen (punakasoranz), mille molekul loomorganismis poolestub, andes 2 retinooli ehk vitamiin A1 molekuli. o -karoteen on kristalliline aine sulamistemperatuuriga 183-184 C, mis vees ei lahustu. Etanoolis lahustub
söödaosakesed vatsa ning seda enam uut sööta vatsa mahub. Et kuivaine söömus sõltub sellest kui kiiresti sööt vatsas hüdrolüüsub ja läbib eesmaod, siis avaldab arusaadavalt kuivaine söömusele olulist mõju ka koresööda heksli pikkus ning heksli füüsikaline struktuur. Mida lühem on koresööda heksli pikkus ja mida pehmem on heksel, seda vähem aega kulutab lehm sööda mäletsemiseks ja seda lühemat aega sööt vatsas viibib. Mäletsemise ajal produtseeritava sülje kogus on seotud otseselt vatsa happesusega ning mida vähem aega kulutab loom mäletsemisele, seda väiksemaks jääb ka produtseeritava sülje kogus. Liiga lühikese koresööda heksli puhul väheneb kiudaine seeduvus vatsas ning suureneb vatsavedeliku happesus. Seega lühendades koresööda heksli pikkust, suureneb küll söömus, kuid sellega ei pruugi kaasneda veel produktiivsuse tõusu. Pigem vastupidi, süsteemsed muutused vatsas võivad põhjustada tõsiseid ainevahetushaigusi
üks retinaali molekul. Karotenoidide konverteerumine retinaaliks toimub soole mikrofloora poolt produtseeritava ensüümi, karoteeni oksügenaasi, toimel. Kõik karotenoidid on värvilised, kusjuures värvus varieerub kollasest üle oranzi kuni tumepunaseni. Karotenoidide võime neelata valguskiirgust spektri nähtavas osas (400-700 nm) tuleneb nende molekuli ehitusest, mida iseloomustab polüeensus, st molekul koosneb pikast, konjugeeritud kaksiksidemeid sisaldavast süsivesinikahelast. Uuritava matejali karotenoidset koostist ja sisaldust saab objektiivselt iseloomustada lahuse neeldumisspektri järgi
isomeerid, lükopeen) Ksantofüllid sisaldavad hapnikku (luteiin, zeaksantiin jne) Taimedes on karotenoididel ka kaitsefunktsioon nad neelavad liigset valgusenergiat ja kaitsevad rakke fotokahjustuste ja vabade hapnikuradikaalide eest. Karotenoidid on loomsetes organismides vitamiin A provitamiiniks (eelühendiks). Enamus toiduga seedekulglasse sattunud karotenoididest allub soole mikrofloora poolt produtseeritava ensüümi karoteeni oksügenaasi toimele ja neist moodustub vitamiin A. Karoteeni -, - ja -isomeeridest omab suurimat tähtsust -karoteen (punakasoranz), mille molekul loomorganismis poolestub, andes 2 retinooli ehk vitamiin A1 molekuli. Kõik karotenoidid on värvilised, värvus varieerub kollasest üle oranzi kuni tumepunaseni. Punane värvus on seda intensiivsem, mida rohkem karotenoid neelab valgust spektri nähtava osa lühematel lainepikkustel ja peegeldab pikematel lainepikkustel.
Põhjustab raseduse katkemist ja lootel väärarenguid. 11. Milline on vismutiühendite farmakodünaamika? Maolima ja HCO3 - sekretsiooni tõus ja pepsiini sekretsiooni pärssimine ning kogunemine maohaavandite põhja. Mõningane toime Helicobacter pylori'sse 12. Selgita vismutiühendite kõrvaltoimeid? Ülitundlikkus vismut subsalitsülaadi koosseisu kuuluva salitsülaadi suhtes. Vismutsulfiidi teke bakterite poolt produtseeritava H2S toimel ja keele värvumine mustaks. NB! Vähendavad tetratsükliinide imendumist seedetraktist. 13. Selgita sukralfaadi farmakodünaamikat? Happelises keskkonnas polümeriseerub ja moodustab kleepuva viskoosse geeli, mis kleepub mao limaskestale, eriti haavandite põhjale. Püsib haavandil kauem kui 6 h. Geel adsorbeerib toiduosakesi ja barjäär tugevneb veelgi. Sukrakfaadil oletatakse ka lokaalset prostaglandiinide ja kasvufaktorite produktsiooni
· ksantofüllid hapnikku sisaldavad molekulid; esindajateks luteiin, zeaksantiin jt. Karotenoidide ülesanned: · Valguse absorbeerimine ja klorofüllide edastamine. · Kaitsev roll: neelavad liigsed valgusenergiat, kaitsevad rakke fotokahjustuste ja vabade hapnikuradikaalide eest. Karotenoidid on loomsetes organismides vitamiin A provitamiiniks (eelühendiks). Enamus toiduga seedekulglasse sattunud karotenoididest allub soole mikrofloora poolt produtseeritava ensüümi karoteeni oksügenaasi toimele ja neist moodustub vitamiin A. Karoteeni -, - ja -isomeeridest omab suurimat tähtsust -karoteen (punakasoranz), mille molekul loomorganismis poolestub, andes 2 retinooli ehk vitamiin A1 molekuli. -karoteen on kristalliline aine sulamistemperatuuriga 183-184 oC, mis vees ei lahustu. Etanoolis lahustub karoteen piiratus ulatuses, kuid lahustub hästi apolaarsetes orgaanilistes lahustites. Optilist aktiivsust -karoteen ei oma.
Reaktsioonide spontaansuse kriteeriumiks on tegelik vaba energia muut. G = G0' + RT ln Q Tasakaalulähedased reaktsioonid - Q ~ Keq, G väärtused väikesed Metaboolselt pöördumatud reaktsioonid - Q ja Keq väärtuste erinevused kaks ja enam suurusjärku. MAKROERGILISED ÜHENDID Makroergiline = energiarikas Makroergilised molekulid · sisaldavad ühte või mitut kovalentset sidet, mille hüdrolüüsil standardne vaba energia muut G0' - 30 kJ/mol · toimivad rakus põhiliselt mitokondrites produtseeritava energia kohaletoimetajana FOSFOANHÜDRIIDNE SIDE - üldlevinud makroergiline side rakus MAKROERGILISED METABOLIIDID Nukleosüdtrifosfaadid Atsüülfosfaadid Enoolfosfaadid Amidiinfosfaadid Tioolestrid N: KoA-ga aktiveeritud atsüülid ADENOSIINTRIFOSFAAT (ATP) ATP on keskne makroergiline ühend. ATP hüdrolüüsil ADP-ks vabaneb standardtingimustel energiat 30 kJ/mol Rakus valitsevatel tingimustel on ATP hüdrolüüsil G -50 - 60 kJ/mol ATP SÜNTEESI PÕHITEED
Tekkinud atsetüül CoA lagundamine toimub analoogselt süsivesikute aeroobse oksüdatsiooniga tsitraaditsüklis. Iga atsetüül CoA molekuli produtseerimisega β-oksüdatsiooni käigus kaasneb kahe paari vesiniku aatomite eemaldamine rasvhappe molekulist, millest üks seotakse FAD- iga ja teine NAD+-iga ja need elektronid antakse üle hingamisahelasse ja nende arvelt toodetakse ATP-d nagu süsivesikutegi puhul. Rasvhappe molekuli täielikul oksüdatsioonil vabaneva energia arvel produtseeritava ATP hulk sõltub rasvhappe süsinikahela pikkusest. Pikemalt β-oksüdatsioonist Esimest reaktsiooni katalüüsib atsüül-CoA dehüdrogenaas, mis paikneb mitokondri sisemembraani sisepinnal. Selle kigud eralduvad atsüü-CoA kaks vesiniku aatomit, mis seotakse FAD-iga ning atsüülrühma α ja β süsinike vahele tekib kaksikside. Saadud ühendit nimetatakse trans-enoüül-CoA-ks. Teise reaktsioonina hüdratiseeritakse trans-enoüül-CoA enoüül –CoA hüdrataasi
mootorkütus). Tselluloosi hüdrolüüsiks võib kasutada nõrka või kanget väävel-või soolhapet. Tselluloosi konversiooniaste on piirides 50-90%. Saadav alkoholilahus on enne rektifikatsiooni kangusega 2-12%. Suhteliselt kergelt hüdrolüüsub hemitselluloos (glükoosi, galaktoosi, pentooside segu). Esimesed 2 on pärmiga fermenteeritavad (kääritatavad) alkoholiks: (C6H10O5)n + H2O (+Hape)= n C6H12O6 - hüdrolüüs Pärmiseente poolt produtseeritava fermendi sümaasi toimel fermenteerub glükoos etanooliks ja süsihappegaasiks: C6H12O6 = 2C2H5OH + 2CO2 Protsessi jääkideks on molassid (kasutatakse loomatoiduks ja tulekindla magnesiitkivi (MgO) valmistamisel liimainena. Ligniini-jääki saab kasutada plastide tootmisel. 12
avastamiseks uuritavas materjalis. Selleks kasutatakse puhastatud voi kloonitud NH ahelate fragmente, millel on kindlaksmaaratud NH jarjestus ja mis on margistatud kas keemilise markeri voi radioaktiivse isotoobiga. Selliselt toodeldud DNA fragmente nimetatakse DNA sondideks (ingl. k. probes). Sondide abil on voimalik maarata geenide lokalisatsiooni kromosoomides, defektgeenide olemasolu, geenide talitluslikku aktiivsust maarates nende poolt produtseeritava informatsiooni RNA hulka tsutoplasmas, aga ka naiteks viirusliku RNA voi DNA olemasolu ja lokalisatsiooni kudedes ning rakkudes. Rekombinant DNA ja DNA kloonimine DNA kloonimise all moistame teatud DNA loigu paljundamist. Selleks kasutatakse isepaljunevaid susteeme voi polumeraas-ahelreaktsioooni. Isepaljunevate susteemidena (nimetatakse ka vektoriteks) kasutatakse tavaliselt baketerite plasmiide voi viiruseid- bakteriofaage. Plasmiid rongakujuline kaheahelaline DNA molekul, mis sisaldab
R. Gane poolt. Gaaskromatograafia kasutuselevõtt võimaldas uurida sünteesitava etüleeni koguseid, sünteesi piirkonda taimes, sünteesi sõltuvust arengust ning keskkonnast. Etüleeni võivad sünteesida kõik taime organid, kuid vananevates kudedes, eriti mahlakates viljades on kontsentratsioon suurem. Produktsiooni keskmine intensiivsus lehtedes ~0.4 nl g-1h-1 kohta. Idandites on peamiseks sünteesi kohaks SAM, kaheidulehelistel sõlmekohad. Kõige suurem produtseeritava etüleeni kogus on leitud Vanda sp. orhideedel närtsimisel ~3,4 ml /h kg FM. Stressitingimustes (näiteks nakatumine patogeenidega, põuastress, üleujutus, külm) kogus kasvab. Mõju avaldab alates kontsentratsioonist 1 µl/L (1ppm), nanomolaarsetes kontsentratsioonides. Etüleen difundeerub kergesti läbi membraanide ja liigub rakkude vaheruumidest atmosfääri. Sünteesitakse ka paljasseemnetaimedes, sõnajalgades, sammaldes, seentes ka mõningates bakterites.
Iseloomulikeks sümptoomideks on krambid, mida põhjustab haigustekitaja poolt produtseeritud mürkainete kahjulik mõju pea- ja seljaajule. Haigetest sureb 85-87%. Tekitajaks on anaeroobne mikroob, mis moodustab eoseid. Nad on raskesti hävitatavad ja seega väga levinud, eriti maapinnas. Vigastamata naha ja limaskesta kaudu ei ole teetanusse nakatumine võimalik. Ligi 85 % juhtudest on põhjustatud pisitraumadest. Haigestumine tekib haavas paljunevate mikroobide poolt energeetiliselt produtseeritava mürgi imendumise tagajärjel. esimesteks nähtudeks on raskendatud mälumine ja suu avamine. Edasi levib kramp üle kogu keha ja lõpptulemuseks on surm. Tänu kaitsesüstimisele on haigusnähtude esinemine väga harv. Salmonelloosid Salmonelloos on äge nakkushaigus, mis kahjustab maosooletrakti ja mille tekitajateks on Salmonella sugukonda kuuluvad mikroobid. Salmonellad on väliskeskkonnas suhteliselt vastupidavad. Temperatuuril 70 °C hävivad 5-10 minuti jooksul
Selleks kasutatakse puhastatud vôi kloonitud NH ahelate fragmente, millel on kindlaksmääratud NH järjestus ja mis on märgistatud kas keemilise markeri vôi radioaktiivse isotoobiga (signaal). Selliselt töödeldud DNA fragmente nimetatakse DNA sondideks (ingl. k. probes). Sondide abil on vôimalik määrata geenide lokalisatsiooni kromosoomides, defektgeenide olemasolu, geenide talitluslikku aktiivsust määrates nende poolt produtseeritava informatsiooni RNA hulka tsütoplasmas, aga ka näiteks viirusliku RNA vôi DNA olemasolu ja lokalisatsiooni kudedes ning rakkudes. NH hübridiseerimise eri juhuks on ka sellised meetodid nagu Southern blotting ja Northern blotting ("lõuna" ja "pôhja" märgistamine). E.M. Southern töötas välja meetodi DNA fragmentide kindlakstegemiseks agaroosgeelis. Restrikataasi abil lôhustatud kaksikahelalise DNA fragmentide elektroforeetilise lahutamise järel denatureeritakse DNA
Selleks kasutatakse puhastatud vôi kloonitud NH ahelate fragmente, millel on kindlaksmääratud NH järjestus ja mis on märgistatud kas keemilise markeri vôi radioaktiivse isotoobiga (signaal). Selliselt töödeldud DNA fragmente nimetatakse DNA sondideks (ingl. k. probes). Sondide abil on vôimalik määrata geenide lokalisatsiooni kromosoomides, defektgeenide olemasolu, geenide talitluslikku aktiivsust määrates nende poolt produtseeritava informatsiooni RNA hulka tsütoplasmas, aga ka näiteks viirusliku RNA vôi DNA olemasolu ja lokalisatsiooni kudedes ning rakkudes. NH hübridiseerimise eri juhuks on ka sellised meetodid nagu Southern blotting ja Northern blotting ("lõuna" ja "pôhja" märgistamine). E.M. Southern töötas välja meetodi DNA fragmentide kindlakstegemiseks agaroosgeelis. Restrikataasi abil lôhustatud kaksikahelalise DNA fragmentide elektroforeetilise
uuritavas materjalis. Selleks kasutatakse puhastatud vôi kloonitud NH ahelate fragmente, millel on kindlaksmääratud NH järjestus ja mis on märgistatud kas keemilise markeri vôi radioaktiivse isotoobiga (signaal). Selliselt töödeldud DNA fragmente nimetatakse DNA sondideks (ingl. k. probes). Sondide abil on vôimalik määrata geenide lokalisatsiooni kromosoomides, defektgeenide olemasolu, geenide talitluslikku aktiivsust määrates nende poolt produtseeritava informatsiooni RNA hulka tsütoplasmas, aga ka näiteks viirusliku RNA vôi DNA olemasolu ja lokalisatsiooni kudedes ning rakkudes. NH hübridiseerimise eri juhuks on ka sellised meetodid nagu Southern blotting ja Northern blotting ("lõuna" ja "pôhja" märgistamine). E.M. Southern töötas välja meetodi DNA fragmentide kindlakstegemiseks agaroosgeelis. Restrikataasi abil lôhustatud kaksikahelalise DNA fragmentide elektroforeetilise lahutamise järel
avastamiseks uuritavas materjalis. Selleks kasutatakse puhastatud vôi kloonitud NH ahelate fragmente, millel on kindlaksmääratud NH järjestus ja mis on märgistatud kas keemilise markeri vôi radioaktiivse isotoobiga (signaal). Selliselt töödeldud DNA fragmente nimetatakse DNA sondideks (ingl. k. probes). Sondide abil on vôimalik määrata geenide lokalisatsiooni kromosoomides, defektgeenide olemasolu, geenide talitluslikku aktiivsust määrates nende poolt produtseeritava informatsiooni RNA hulka tsütoplasmas, aga ka näiteks viirusliku RNA vôi DNA olemasolu ja lokalisatsiooni kudedes ning rakkudes. NH hübridiseerimise eri juhuks on ka sellised meetodid nagu Southern blotting ja Northern blotting ("lõuna" ja "pôhja" märgistamine). E.M. Southern töötas välja meetodi DNA fragmentide kindlakstegemiseks agaroosgeelis. Restrikataasi abil lôhustatud kaksikahelalise DNA fragmentide elektroforeetilise
uuritavas materjalis. Selleks kasutatakse puhastatud vôi kloonitud NH ahelate fragmente, millel on kindlaksmääratud NH järjestus ja mis on märgistatud kas keemilise markeri vôi radioaktiivse isotoobiga (signaal). Selliselt töödeldud DNA fragmente nimetatakse DNA sondideks (ingl. k. probes). Sondide abil on vôimalik määrata geenide lokalisatsiooni kromosoomides, defektgeenide olemasolu, geenide talitluslikku aktiivsust määrates nende poolt produtseeritava informatsiooni RNA hulka tsütoplasmas, aga ka näiteks viirusliku RNA vôi DNA olemasolu ja lokalisatsiooni kudedes ning rakkudes. NH hübridiseerimise eri juhuks on ka sellised meetodid nagu Southern blotting ja Northern blotting ("lõuna" ja "pôhja" märgistamine). E.M. Southern töötas välja meetodi DNA fragmentide kindlakstegemiseks agaroosgeelis. Restrikataasi abil lôhustatud kaksikahelalise DNA fragmentide elektroforeetilise lahutamise järel
osa, mis nende elupaiga sügavusse jõuab). Sarnaselt eukarüootsetele sisaldavad alfaklorofülli ka tsüaanobakterid, purpursed sisaldavad bakteroklorofülli, nende neelamiskarakteristikud erinevad vetikate omadest. Neeldumismax on 830-920nm. Hingamine Protsess, kus orgaanilised ained (süsivesikud) oksüdeeritakse veeks ja CO 2'ks. Saab toimuda pidevalt, ei olene valgusest. Ainus protsess, mida ei saa peatada. Glükoos+ hapnik=süsinikdioksiid+vesi Produtseeritava energia hulk oleneb algmaterjalist. 1 moolist rasvast saab 9959 kilodzauli energiat. 1 moolist glükoosist aga 2870 kilodzauli. Seega annavad sama koguse juures rasvad tunduvalt rohkem energiat. Kui hapnikku ei ole piisavalt normaalseks hingamiseks, kasutatakse anaeroobset ehk mineraalset hingamist. Toimub keskkonnas, kus O2 puudub (ehk anoksilises keskkonnas) Sellisteks piirkondadeks on süvameri (ka läänemere põhi mõnikord)
Mitokondrites toimub energia talletamine viisil, et rakul on võimalik kasutada seda oma elutegevuses Energia allikateks on suhkrud ja rasvhapped ning nende oksüdatsioonil vabanev energia muudetakse adenosiintrifosfaadiks ATP-ks paljudes rakkudes paikneb enamik mitokondreid seal, kus rakk tarvib intensiivselt ATP-d KUDEDE MÕISTE JA KLASSIFIKATSIOON Koed on ühtse tekke, struktuuri ja talitlusega rakkude ja nende rakkude poolt produtseeritava põhiaine kogumikud Ehituslike ja talitluslike tunnuste alusel jagatakse koed neljaks põhitüübiks: Epiteelkude Sidekude Lihaskude Närvikude EPITEELKUDE Epiteelkude jaotub: Katteepiteeliks e pinnaepiteeliks Näärmeepiteeliks Epiteelkude sisaldab vähesel määral rakkudevahelist ainet, ta on reeglina avaskulaarne kude
pärinevalt, lipiide lõhustavat lingvaal lipaasi. Keskmine sülje hulk ööpäevas on 1-1,5 l. Hulk oleneb toidu koostisest ja veesisaldusest. Peale amülaasi ja maltaasi kuulub sülje koostisse ka teisi orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid. Orgaaniliste ainete esindajaks on näiteks valguline ühend- mutsiin, mis on limaaine ja muudab toidupala libedamaks ning soodustab selle allaneelamist. Lüsotsüümil baktereid hävitav toime. Erinevate süljenäärmete poolt produtseeritava sülje suhteline kogus ja koostise iseärasused. Kõrvalsüljenäärmed esitavad vedelat sülge( seroosset). Keelealuste ja lõuaaluste süljenäärmete nõres on rohkesti lima. Süljenäärmete talitluse reflektoorne regul. Põhilised ärritajad on maitse ja puhtmehaaniline puudutus. Suurt osa omavad KNS-s paiknevad keskused( piklikajus ja hüpotalamuses- see on omakorda peaaju koorte kontrolli all)
asuvatest Ebneri näärmetest pärinevalt, lipiide lõhustavat lingvaallipaasi. Keskmine sülje hulk ööpäevas on 1-1,5 l. Hulk oleneb toidu koostisest ja veesisaldusest. Peale amülaasi ja maltaasi kuulub sülje koostisse ka teisi orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid. Orgaaniliste ainete esindajaks on näiteks valguline ühend- mutsiin, mis on limaaine ja muudab toidupala libedamaks ning soodustab selle allaneelamist. Lüsotsüümil baktereid hävitav toime. Erinevate süljenäärmete poolt produtseeritava sülje suhteline kogus ja koostise iseärasused. Kõrvasüljenäärmed esitavad vedelat sülge( seroosset). Keelealuste ja lõuaaluste süljenäärmete nõres on rohkesti lima. Süljenäärmete talitluse reflektoorne regulatsioon. Põhilised ärritajad on maitse ja puhtmehaaniline puudutus. Suurt osa omavad KNS-s paiknevad keskused( piklikajus ja hüpotalamuses- see on omakorda peaaju koorte kontrolli all).Kui midagi suhu panna (maitse) ,
annaabi.ee 
