Prillupi traagika (1)

Prillupi traagika põhjusi
Maailmas on palju väärtusi, kuid tihtilugu peetakse suurimaks väärtuseks raha. Selle nimel loobutakse isegi eneseväärikusest ja austusest kaasinimimeste vastu. Eduard Vilde teoses “Mäeküla piimamees ” on peategelaseks Tõnu Prillup , vaene talupoeg , kes pole maha matnud võimalust kunagi rikkaks saada. See on tema elu suurimaks unistuseks ja kui tal avaneb võimalus unistus täide viia, siis ei kohku ta tagasi millegi ees. Ulrich von Kremer , kes on mõisnik, teeb Tõnule ettepaneku saada jõukale järjele piimamehe ametiga. Vastutasuks peab Prillup hakkama jagama oma naist Kremeriga. Tõnu suurim soov on täitumas ja naiivselt ning tagajärgedele mitte mõeldes on ta kohe nõus. Siit saab aga Tõnule eneselegi ootamatult alguse saatuslik allakäik, mille lõpetab traagiline surm.
Prillupi traagika sai alguse liigsest rahaahnusest, naiivsusest ning soovist saada ühiskonna jõukasse kihti. Ta arvas , et selline elu teeb õnnelikuks, aga tegelikkuses ei saabunud ei rikkust ega ka loodetud õnne. Otse vastupidi – põrumine piimamehena ning ka teadmine, et peab naist jagama, viis Tõnu rusuvasse meeleollu. Kui alguses Tõnu arvas, et sai suurepärase pakkumise ning elu jookseb lõpuks rööpasse, siis tegelikkuses nii see ometi ei olnud. Tema senised väärtushinnangud muutusid ja ta avastas, et armastus ja hingeline rahulolu on materiaalsetest väärtustest palju olulisemad. Esialgu ei olnud Tõnul Mari vastu erilisi tundeid, aga ajapikku hakkab ta Maris nägema naist mitte eset. Lõpuks Tõnu taipab, et on loobunud millestki olulisest – inimväärikusest ja südametunnistusest. Selleks hetkeks enam aga tagasiteed polnud – jäi üle ainult tehtut kahetseda ja loota, et ehk Mari lõpetab Kremeri juures käimise..
Liigne rahaahnus viis omakorda Kremeri poolt pakutava võimaluse liiga kiire täitmiseni. Teiseks komistuskiviks saigi leping, mis tundus Tõnule suurepärase võimalusena end maksma panna. Kahjuks nägi ta selle ettepaneku ainult ühte poolt, teist poolt ta kas ei tahtnud näha või ei osanud näha. Ka kõige koledamates unenägudes poleks Tõnu osanud oodata, et pealtnäha suurepärane ettepanek on seest täiesti mäda ja põhjustab tulevikus rohkem kurbust ja südamevalu kui rõõmu ja rahuldust. Selline “kerge” rikastumisvõimalus tundus Tõnule liiga hea, et sellest loobuda ja nii tahtiski ta asja kiiresti joonde ajada. See aga ei jätnud talle aega tagajärgedele mõelda, mis leping endaga kaasa võib tuua. Ta oli surmkindel, et üsna pea saab temast jõukas ja lugupeetud inimene, nagu selleks oli olnud Kuru Jaan kunagi. Püüdis mis ta püüdis, aga kõik veeres ikka allamäge. Niisiis võib julgelt väita, et üheks Prillupi traagika põhjuseks on leping ning Tõnu vilets ärivaist.
Lisaks rahaahnusele ja lepingule väärib äramärkimist ka Prillupi viinalembus, mis talle lõpuks ka saatuslikuks sai. Kui ta nägi, et kõik kisub põhja, siis viisid tema teed üha enam kõrtsidesse, kus ta püüdis oma mured pudelisse uputada. Ta tahtis tagarääkijate suud neile alkoholi väljategemisega vaigistada . Mõneks ajaks see ehk õnnestuski, aga kasu polnud sellest suurt midagi, sest järgmisel korral oli kõik otsast peale alanud. Tõnu niigi vähene raha kulus alkoholi peale, mis tegelikkuses ei toonud mingit kasu, vaid hoopis tegi asja hullemaks. Prillup märkas, et kõik, mis talle kunagi tähtis oli olnud, on kadunud. Kõik, millest ta hoolis ja lugu pidas, on jäädavalt läinud. Tõnu soovis väga algset aega tagasi saada, aga kuna see võimatu oli, siis püüdis ta viina joomisega oma muresid natukenegi leevendada. Liigne sõprus viinaga oli põhjuseks, miks Tõnu koduteel vankrisse magama jäi ning seal külmasurma leidis.
Tõnu oli küll rahaahne, vilets ärimees ja viinasõber, aga ka Maril ja Kremeril lasub oma osa Prillupi traagikas. Sellele ajale oli iseloomulik, et mõisnik tohib “kasutada” talupoegade naisi, aga Ulrich ei olnud seda veel siiamaani teinud. Oma egoistliku mõtlemisega usub ta, et tal selleks täielik õigus on ning et oma ellu vaheldust tuua pakubki ta Tõnule välja selle kahepalgelise lepingu, millest kõik alguse sai. Tõnu nõustumine oli garanteeritud, sest tolle eluunistuseks oli olnud piimamehe amet. Kremeri kõrval mängib olulist rolli ka Mari, see isepäine, enesekindel ja jonnakas naine, kes hakkas meeste ülemvõimule julgelt vastu. Talle ei meeldinud, et selline leping tema selja taga oli sõlmitud ja võitles sellele agaralt vastu. Tõnu proovis kõikvõimalikke vahendeid, aga kuna Mari enda otsust ei muutnud, siis hakkas Prillup harjuma teadmisega, et ta on sunnitud jääma selliseks, nagu ta on kogu aeg olnud. See olekski ehk kõige parem olnud, sest siis oleks edasine jäänud sündimata. Lõpuks andis aga Mari alla ja nõustus lepingut täitma. Tõnu hakkab aga Marit armastama ja kahetseb tehtut, aga naine ei ole nõus Kremeri pool käimisi lõpetama. Prillup langeb sügavasse ahastusse.
Prillup oli oma traagikas ise kõige rohkem süüdi, sest tema tegi selle saatusliku otsuse. Ka Kremer ja Mari ei ole täiesti ilma süüta, sest ka nende tegevus viis Tõnu elu rööpast välja. See on täiesti loogiline, et vaene ja orjahingeline talupoeg tahab rikkaks saada ja austust teenida, aga selle nimel ei tohiks ta loobuda enseväärikusest ja südametunnistusest. Rahaahnus, naiivsus ja egoistlikkus on pahed ja teose lõpus Tõnu taipab seda. Ta taipab veel, et materiaalsetel väärtustel pole mingit hinda hingeliste ja vaimsete kõrval. Kunagine elu talupojana tundus palju parem kui hilisem elu piimamehena, sest siis olid veel alles väärtused ja väärikus. Hilisem kahetsus ei lugenud aga midagi, sest tagasi pöörduda endise elu juurde polnud enam võimalik. Mari oli selleks liiga kiuslik ja Kremer poleks lepingust loobunud. Avastus, et elu on jooksnud karile, viib paratamatult kõrtsidesse ja põhjast tagasi üles tõusta on võimatu.
Kõigil on elus omad väärtused, aga kas me neid ka vääriliselt hindame, see on iseasi .