Mäeküla piimamees tegelased Mari ja Tõnu Prillup (0)

Mari Prillup
Mari on 21-aastane noor naine, kes on pärit laanerikkast suurvallast Särgvere lähedalt. Ta õde, Leenu , oli läinud mehele vaesele Tõnu Prillupile. Peale Leenu surma jäid Tõnule kasvatada kaks last – Juku ja Anni. Neid tuligi appi kasvatama Mari, kes juba peale 4 nädalat oma õe surmast abiellus Tõnuga ja temast sai Mari Prillup.
Kuna Mari pakkus huvi kohalikule mõisnikule Kremerile, kes oli nõus ta eest Prillupile Mäeküla  piimamehe koha andma, oli Mari teoses konflikti tekitaja.
Teoses kirjeldab Vilde Marit kui iseseisvat ja julget naist. Ei olnud tavaline, et üks naine julgeb mehe käskudele/soovidele vastu hakata või omapead midagi otsustada. Seda  tegi Mari  aga päris tihti.
  Näiteks teose alguses ei suvatsenud Mari isegi mõisahärrale vastata, olgugi et Kremerit ümbruskonnas ei kardetud, oli selline käitumine siiski ebatavaline. Ka ühel päeval, kui Kremer käis karjalaudas Marit vaatamas, aga leidis hoopis kellegi teise, oli Mari vabanduseks see, et ta näpud valutasid.
   Ka Prillupit häiris Marit tavapäratus, tema trots , nn sõnakuulmatus. Nii leidis mees, et isegi puu vastab rähnile, kui too puud koputab, kuid vahepeal ei saanud Mari käest sõnagi välja kangutatud. Lisaks võrdles Tõnu teda lapsega, kellest vahepeal üldse aru ei saa.
    Prillup pidas Marit teose algul lapsemeelseks naiseks , sest Mari jaoks ei olnud probleem talituste kõrval mängida lastega kurni. Töösse suhtus Mari kergelt, tegi, kui vaja, kuid võis ka keset päeva pikutada või magada, mis kindlasti ühele tõsisele pereemale polnud kohane.
    Prillup hakkas Maris naist nägema pärast Mari Kremeri juures käimist, kui ta ise oma nõusolekust teatas. See ajas Prillupi segadusse , sest iga kord, kui Tõnu oli üritanud Marit nõusse rääkida, et too Kremeri juurde läheks, vastas teine nõnda kavalalt või keeras jutu naljaks, nii et Prillupil ei jäänud muud üle, kui hakata uut plaani välja mõtlema. Nii meelitas Tõnu Marit jutuga , kuidas mõnedel naistel veab, kes saavad  poole päevani magada ja ei pea eriti tööd tegema ning Maril veaks samamoodi, kui ta vaid jumala näppu tähele paneks. Mari vastas selle peale „Küll aga ea näpp, mis mulle veel t e i s t vanameest juhatab!“ ja äkitselt ei osanud Prillup enam midagi öelda ja pidi diskussiooni lõppenuks kuulutama.
Tõnu Prillup
E. Vilde teoses „Mäeküla piimamees“ on Tõnu Prillup umbes 40-aastane vaene talumees , kellele mõisahärra Kremer pakub rikkalikku elu Mäeküla piimamehena. Vastutasuna peab lubama Prillup oma naisel Maril Kremerit lõbustamas käima. Teose jooksul avalduvad Prillupit valitsevad tundeküllased siseheitlused iseenda tunnete ja kavatsuste vahel.
 Prillup on teoses peategelane, kelle mõtted ja siseheitlused annavad aimu inimese psüühilisest pingeseisundist olukordades, kus himustatakse midagi suurt, kuid selle eest tuleb vastu anda ka midagi olulist.
    Prillup on teose alguses aus mees. Ta on küll vaene, kuid kelleltki varastama ta ei lähe ja teise vara endale ei himusta. Kui Kremer pakub Prillupile soodsate tingimustega lepingut, hakkab Prillup maailma teisiti nägema. Ta näeb oma võimalust paremale elule, kuid vastutasuks pidi Prillup andma aeg-ajalt Kremerile lõbustajaks oma naist Marit.
 Prillupi väärtushinnangud muutusid pärast Kremeri ettepanekut täielikult. Enam polnud tähtis aus südametunnistus ning väärtused, mis peret koos hoidsid, vaid esikohale kerkis raha ja edukus.
   Algul suhtus Prillup Kremeri ettepanekusse,  nagu see oleks mingi nali, ida ta oleks tahtnudkogu külale kuulutada. Mariga vesteldes otsis ta oma unelmale kinnitust ning kinnitas Marile, et tema ema oli kuulutanud, et saab Prillupist rikas mees, kuna ta nii karvane on. Prillup hakkas päev-päevalt rohkem hindama ja himustama Kuru Jaani vara. Ta käis vaatamas, kui toimekalt Jaani pere elab ja kui uhke töökoht tal on. Peale seda hakkas Prillup endale Jaani elu soovima . Selle soovunelma kütkisse jäämine põhjustabki teoses Prillupi moraalse allakäigu.
 Kandvaim osa teoses keskendub sellele, kuidas Prillup proovib Marit nõusse saada, et too Kremeri meelt lahutama läheks ja see tagaks perekonnale hilisema hea elu. Vilde Prillup planeerib osavalt taktikat, kuidas Marit mõjutada. Ta on omakasupüüdlikum, kasutades Mari mõjutamiseks kõiki võtteid.
   Prillupi demagoogia päädib halamisega, et kui Mari Kremeri soovile vastu ei tule, siis aetakse nad rendikohalt minema. Prillupi tegevus mõjub ähvardusena, sest Mari juuresolekul kasutab ta võimalust otsida igal moel uut rentnikukohta.
   Teoses tundub, et niisugune Prillupi-poolne käitumine ületab Mari taluvuspiiri ja ta otsustab ise.
 Teoses püüab Prillup otsida vabandusi oma tegudele ja süüdistada Marit ebasündsas käitumises ning ebaõnnes. Tundub, et Prillup ei proovigi aru saada, mida ta valesti tegi ning selle eest vastutust võtta. Kuna Mari käitumine oli 20. sajandi algusaastate kohta väga vastuoluline   tavaliste naiste käitumisele, siis oli Prillupil hea teda kõiges juhtunus süüdistada.
     Teose alguses näeb Prillup Marit oma kolmanda lapsena ja kasutab teda lihtsalt laste hooldajana ära. Kuid kui Mari otsustab olla iseseisev ning ilma Prillupilt luba küsimata täidab lepingu tingimusi ja läheb mõisasse Kremerit  lõbustama, siis oli Mari muutunud justkui üleöö naiseks. Prillupi silmis oli ta muutunud ilusamaks ja täiskasvanulikumaks, kuid arvab siiski, et Mari on ta hinge reetnud.
    Teoses avalduvad Prillupi mõtted sisemonoloogidena, kus ta arutleb elu  ja oma tegude üle ning tihti leiab, et tema vigade süüdlane on hoopiski Mari.