Presidentaalne valitsemiskord Eestis - kas oleks mõtet? (1)

Signe Kangur
Presidentaalse valitsemiskorra kehtestamine Eestis – kas oleks mõtet?
1992. aastal toimus rahvahääletus, kus kiideti heaks viimane Eesti Vabariigi põhiseadus. Põhiseadusega pandi paika see, et Eesti on parlamentaarne riik. Kui veelgi täpsem olla, siis päris Eesti iseseisvuse kättevõitlemise alguses otsustati, et Eesti on parlamentaarne riik. Tõsi, seda valitsemisvormi polnud kauaks . Ent lisaks ajalukku jäänud sündmustele on ka täna õhus tunda hoiakut, et Riigikogu on üks mõttetu kogu, kes maksumaksja kulul head elu elab. Kas siinkohal aitaks presidendi suurem autoriteet ja suurem võim midagi korda saata või mitte?
Presidentaalse valitsemisvormi puhul valivad just kodanikud nii presidendi kui ka parlamendisaadikud. Samuti on presidendil tihedam seos täidesaatva võimuga, mis annab võimaluse valitsustel kesta kauem, mis omakorda peaks võimaldama poliitika ja seaduste rakendamist sajaprotsendiliselt. President on ühtlasi ka valitsusjuht ning omab vetoõigust seadustele . Eestis aga on raske ette kujutada olukorda, kus kellegi ühe inimese käes oleks nii palju võimu – nii seadusandlikku kui ka täidesaatvat. Esiteks tuletab see paljudele Eestis elavatele inimestele meelde Nõukogude aega, mis omab tugevalt negatiivset varjundit – aega, kus kõik käis ühe partei poolt paika pandud reeglite järgi.
Ka mitmed ühiskonnaanalüütikud ei soosi väikeses riigis presidentalismi . Sotsioloog Juan J. Linz väidab, et proportsionaalne valimissüsteem ja parlamentarism on kõige soovitatavam ja presidentalism kõige vähem soovitatav valitsemisviis. Ta väidab, et presidentalism on ebaõnnestunud valitsemisviis tõsiste institutsiooniliste puudujääkide tõttu: fikseeritud ametiaja pikkus, mis muudab valitsuse väga jäigaks; tendents täitevvõimu ja seadusandliku võimu ummikseisuks, mis tuleneb kahe eraldi valitava kogu kooseksisteerimisest; presidendivalimistele iseloomulik põhimõte, et võitja võtab kõik; poliitikas on kesksel kohal isiksused, mitte konkurents parteide ja nende programmide vahel. Need puudujäägid mõjuvad aga eriti väikeriigi demokraatiale laastavalt.
Valik parlamentaarse ja presidentaalse valitsemisvormi vahel on väga oluline faktor ka demokraatia arengu seisukohalt. Lee Kendall Metcalf järeldab oma uurimuses „The evolution of presidential power in Estonia“ et demokraatia kriis Eestis on tõenäolisem pigem presidentaalse kui parlamentaarse valitsemisvormi puhul ja vähemtõenäoline seal, kus presidendil on suhteliselt vähe seadusandlikku võimu, kuid palju võimu valitsuse moodustamisel ning kõige ebatõenäolisem riikides, kus president on nõrk mõlemas dimensioonis. Selline seisukoht on igati loogiline ja põhjendatud.
Olgu siinkohal öeldud, et Eesti-suguse väikese rahvaarvuga riigi jaoks oleks presidentaalse riigivõimu süsteemi kehtestamine ohtlik. Eelkõige seetõttu, et inimesed on poliitilisel tasandil väheharitud ja nende valimiseelistusi on lihtne manipuleerida. Lisaks puudub meil toimiva presidentalismi kogemus, samas kui parlamentarism on sisse harjunud ja kodune. Ilmselt ei oleks mõttekas võtta riski ja „proovida“, kui presidentaalne võimujaotus ei pruugigi Eestis toimida.
Eesti, nagu suure osa Euroopa riikide jaoks, on parlamentarism kõige ohutum valitsemisvorm , mis tagab demokraatliku kontrolli valitsuse tegevuse üle. Kuigi võib tunduda, et Riigikogu kulutab enamuse oma ajast „niisama istumisele“ samal ajal kui palk tiksub, ent just parlament on see, mis rahva esindusena reguleerib ja tasakaalustab teisi võimuorganeid. Parlament ei ole üheski riigis odav asi. Kuid iseseisvus ja vabadus ei saagi odav olla.