Prantsuse Kuuik (2)

Prantsuse Kuuik(1917-1921)
Arthut Honegger , Dariud Milhaid, Francis Poulenc, Loius Durey, Georges Auric ja Germaine Tailleferre. Nimi Henri Collet artiklist” Viis venelast, kuus prantslast ja Erika Satie. Neoklassitsitlikud lähtekohad muusikas ning impressionismivastane hoiak. Põhimõte: vältida liigset komplitseeritust nii kuntsniku siseelus kui ka tema loomingus. Ideaaliks energiline primitiivi. Kirjutasid ühiselt tantsulis-pantomiimilise farsi „Pruutpaar Eiffeli tornis“
Artur Honegger(1892-1955)
Arthur Honegger on kahe rahvuskultuuri esindaja. Ta on šveitsi päritolu, sündinud Põhja-Prantsusmaa sadamalinnas Havre ‘is (Normandias), hiljem elas Pariisis.
Honegger sai tuntuks prantsuse “kuuiku” (Groupe des Six) tegutsemise ajal. Tema muusikas on tuntavad nii prantsuse kui austria-saksa kultuuri mõjutused. Helilooja saavutuseks võib pidada : oratooriumižanri taastamist Prantsusmaal ja prantsuse sümfoonia maailmatasemele viimist.
Muusikahariduse sai Honegger Zürichi ja Pariisi konservatooriumides, kus õppis kompositsiooni, kontrapunkti, viiulit ja dirigeerimist. Ta kirjutas poeeme häälele ja klaverile kaasaja autorite sõnadele. Juba varasel loominguperioodil kasutas ta palju polüfoonilisi võtteid. Honeggeri ebajumalaks muutus Stravinski. Juhtivateks žanrideks tema loomingus muutusid oratoorium ja ooper -oratoorium. Aastakümne teisel poolel valmisid antiigi- ja piibliainelised teosed.
1930. aastatel oli Honegger ka ühiskondlikult aktiivne (Prantsusmaa Rahvarinde liige), II Maailmasõja ajal hakkas toetama vastupanuliikumist. Patriootilised teemad kajastuvad ka tema loomingus (oratooriumides, massilauludes, rahvaviiside seadetes, Suure prantsuse revolutsiooni aegsete eeskujude järgi loodud avalikes muusikaetendustes). Sõjajärgsel aastakümnel keskendus Honegger instrumentaalmuusikale, eeskätt sümfoonia žanrile. Ta esines ka ajakirjanduses, dirigendina ja pedagoogina 1950. aastatel sai ta ülemaailmselt tuntuks. Juba 1948. aastal oli Honeggerile omistatud Zürichi Ülikooli doktor honoris causa kraad . Ta valiti ka Prantsuse Akadeemia auliikmeks. Mitmetel istungitel kuulus talle nn “väljapaistva välismaalase” tool , sama tooli kasutamise au kuulus kunagi ka Haydnile. 1950. aastatel lõpetas Honegger ka vestluse vormis koostatud raamatu Je suis compositeur (Mina – helilooja), kus tutvustab mõtteid muusikutest ja muusikast, endast ja oma loomingust, kunstist, kirjanikest , luuletajatest, elust ja ümbritsevast maailmast.
Honeggeri huvitasid alati kõrged moraalsed ja ohvrimeelsust puudutavad teemad, ta rõhutas üldinimlikke külgi mitmetes suurvormides. Näiteks: Le Roi David (Kuningas Taavet, 1921), Judith (1927), Jeanne d'Arc au bûcher (Jeanne d’Arc tuleriidal, 1935), Nicolas de Flue (1939).   Pessimistlikud meeleolud kajastuvad osaliselt tema loomingus (näiteks, muusikas Sophoklese draamale Oidipus , 1947, Viiendas sümfoonias Di tre re, 1950). Samas huvitasid heliloojat ka üldinimlikud teemad. Nii valmis 1953. aastal üks huvitavamatest vokaal -sümfoonilistest teostest Une Cantate de Noël (Jõulukantaat). 1947. aastal tabas Honeggeri südameatakk, kuid elu lõpuni püüdis helilooja säilitada aktiivset eluviisi.

Looming

 Honegger komponeeris kõikides žanrites. Tema loomingut esindavad:   sünteesooperid ja dramaatilised oratooriumid (10), operetid (3), balletid (17), sümfooniad (5), süidid, sümfoonilised poeemid , prelüüdid jt orkestriteosed (kokku 11), kontserdid (2 – tšellole, orkestrile ja flöödile ning inglissarvele ja keelpillidele), kantaadid ja oratooriumid (5), kammerinstrumentaalteosed, klahvpillimuusika, romansid ja laulud, muusika draamaetendustele (ca 30), muusika kuuldemängudele ja filmidele (≈40), kirjandusteosed (2).
1920. aastate teises urbanistlikus teoses Rugby (1928) püüab helilooja kõlavaks muuta inimese musklienergiat. Järk-järgult loobus Honegger programmiliste impulsside kasutamisest orkestriteostes ning pöördub tsükliliste teoste poole, kirjutades rea kontsertmuusika oopuseid – Concertino klaverile ja orkestrile (1924), Kontsert tšellole ja orkestrile (1929). Sümfooniažanri poole pöördus Honegger 1930. aastatel. Ta on kirjutanud viis sümfooniat – kõik kolmeosalised. Emotsionaalsed keskpunktid asuvad peamiselt keskmistes, aeglastes osades. Tavaliselt  alustaski helilooja sümfooniate kirjutamist just keskmistest osadest. Enamik sümfooniatest on dramaatilised (Teine, Kolmas ja Viies).Esimene sümfoonia (1930) – loodud Bostoni Sümfooniaorkestri 50. juubeli tähistamiseks.Teine sümfoonia (1936-1941) – keelpilliorkestrile trompetiga ad libitum (trompetiga codas). See II maailmasõja ajal loodud teos sai nimeks “Vastupanuliikumise sümfoonia”. Muusika kõlab süngelt ning kujutab traagilisi sõjasündmusi. Keskmise osa alguses ja lõpus kuuleme passacaglia-variatsioone. Finaali codas kõlab uus hümnilaadne teema, mida kontrapunktiliselt ümbritsevad sümfoonia ülejäänud teemad.Kolmas sümfoonia Liturgique ( Liturgiline , 1946) on pühendatud dirigent Charles Munch’ile. Neljas sümfoonia Deliciae Basilienses ( Baseli lõbustused, 1946) on loodud Baseli linna kammerorkestri ja selle dirigendi Paul Sacheri 20. koostööaastapäevaks. Viies sümfoonia Di tre re (1950) on taas traagilise alatooniga teos, mis valmis külma sõja ajal.
Honeggeril tekkis sümfooniažanrist väga selge ettekujutus .Ta rõhutas, et näeb oma sümfooniaid kolmeosaliste tsüklitena, mille kokkuvõtvaks osaks on finaal.  Tähtis osa vormikujunduses kuulub temaatilistele seostele osade vahel. Esimestes osades käsitleb vabalt sonaadivormi , pikendab töötluslikke lõike ja eelistab alati dünaamilist repriisi
Darius Milhaud
(4. september 1892 – 22. juuni 1974) oli prantsuse helilooja. Peale muusika tegelas ta ka veel luuletamise ja maalimisega.1916 sõitis Brasiiliasse, kus luuletaja oli Prantsuse suursaadiku kohal ametikohal. Seal tutvus kaugete kultuuride, ladina ja afroameerika muusikaga-> ballet „Maailma loomine“->kasutas mustanahaliste muusikat.
Looming. Peeti kuuiku kõige radikaalsemaks ja uuenduslikumaks heliloojaks. 12sümfooniat, 6 kammersümfooniat, 18 keelpillikvartetti, 14kogumikku-u 450 teost, südid, soololaulud , kümneid instrumentaalkontserte.

Ballettid: Härg katusel, Les Mariés de la Tour Eiffel, Sinine ekspress , La Création du Monde , Salat, Moise ; 1928 ooper "Christoph Kolumbus", 1936 " Suite provençale", süidid: Brasiilia suveniirid orkestrile "Scaramouche" kahele klaverile,1944 "Sümfoonia nr 2"2, 1945 "Suite française, 1947 Kontsert marimbafonile ja vibrafonile, 1961 "Sümfoonia nr 12"

Francis Poulenc (1899- 1963)
Sündis jõukas ravimitöösturi perekonnas, sai hea hariduse humanitaar ja reaalainetes. Ema pianist -> alustas klaveriõpinguid 5 aastaselt. 17. a muusikaõpingud Ricardo Vinesi juhendamisel, tänu kellele puutus kokku Prantsuse Kuuikuga. Õppis kompositsiooni Paul Vidali Ja Mauric Raveli juhendamisel. Eelistas väikevorme ning võluvalt sarmikat ja meloodilist väljenduslaadi.
Looming. Vaimulik suurvorm”Litaanid “Mustale Madonnale”” naiskoorile ja orelile. Balletid: “Les Biches” (tellis Sergei Djagilev), “Eeskujulikud loomad”. Ooperid : koomiline buffonaad “Teirasiase tissid”, “Karmeliitide kahekõned” , “Inimhääl” Vaimulik muusika: “Stabat Mater ”, “Gloria”. Klaverimuusika : Klaverikontsert, “ Igavesed liikumised”
Paul Hindemith( 1895 -1963)
16. november 1895 Hanau – 28. detsember 1963 Frankfurt, oli saksa neoklassitsistlik helilooja ja dirigent. 1908 alustas viiuli- ja kompositsiooniõpinguid Frankfurdis. 1915-1923 oli Frankfurdi Ooperi orkestri kontsertmeister. 1922–1929 mängis ta Amar-kvartetis altviiulit. 1940 emigreerus ta Ameerika Ühendriikidesse, kuid tuli 1953 Saksamaale tagasi. Pärast 1957. aastat tegutses peamiselt dirigendina.
Looming. Atonaalsuse kastumine, kujundas välja oma harmooniasüsteemi.
Lavamuusika . ooperid: “Mõrvar, naiste lotus ”, “Nusch-Nuschi”, ooper-sketš „Sinna ja tagasi“, ooper „Cardillac“, “ Maalikunstnik Mathis”, “Maailma harmoonia ”. Sümfoonia”Maalikunstnik Mathis”, “Maailma harmoonia”.
Klaverimuusika. Tippteos “ Ludus Tonalis”. Sonaadid , klaverisonaadid neljale käele, sonaadid kahele klaverile, klaverisüit” 1922”
4 sümfooniat, 9 ooperit, 3 balletti, oratoorium “Lõpmatu”, missa ning palju vokaal ja kammermuusikat.