Postmodernism (0)

Postmodernism
Modernism sündis 19. sajandi II poolel ja kestis tinglikult määratledes 1960. aastateni. Kirjandust, mis pärast Teist maailmasõda hakkas traditsiooniliseks saanud kirjanduse kõrval uudsust taotlema, nimetatakse postmodernistlikuks. Mõiste võeti kasutusele 1980. aastate alguses. Selle mõistega võib tähistada väga laia nähtuste ringi. Nähtusena on postmodernism amorfne , tal puuduvad nii ranged ajalised piirid kui ka üheselt määratletavad tunnused.
Postmodernism on elulaad , mis peegeldub kultuuris, kirjanduses ja kunstis. Taustaks on ühiskondlikud muutused, globaliseerumine nii majanduses kui ka kultuuris. 20. sajandi lõpul toimus põhimõtteline murrang kõiges , endine elulaad ja elutõdemus hakkas maad andma uuele (globaalne kommunikatsioonivõrgustik, geenitehnoloogia jne).
Loobutakse ühesest tähistamisest ja täpsetest piiridest kõiges, nii eetikas , moes, traditsioonides kui ka kirjanduse liikides. Postmodernism paneb inimesed paljude võimaluste ette, idealiseerides ja põlastades neid võimalusi ühtaegu. Kõiges valitseb pooltõsidus, mis inimest kahtlema ja küsima sunnib, inimene tunneb end ebakindlana, sest tal võib olla korraga mitu eelistust, mille vahel ta võib valida, samal ajal kaheldes oma valikutes.
Kirjanduses toimub klassikalise kirjanduse lammutamine. Postmodernistid hülgavad teadlikult igasugused piirangud ja seadused, mis on välja töötatud eelnenud kultuuripõlvkondade poolt. Eriti kriitiliselt suhtuvad nad 19. sajandi realismi.
Nii luulesse kui proosasse murrab sisse ühelt poolt esseelikkus, mis püüab mõtestada toimuvat, teiselt poolt banaalne, suulisel argikeelel põhinev tavaelu kirjeldamine või keelemänguliste tekstide loomine.
Meeleolult on postmodernism sageli anarhistlik ja negativistlik. Vanad väärtused muudetakse pilaks.
Žanripiirid ähmastuvad, ühendatakse erinevaid stiile, moonutatakse tsitaate, olulised kirjandusvõtted on paroodia, kirjanduskriitikas on sagedane võte grotesk. Konstrueeritakse teoseid, mis on kokku pandud teiste autorite tekstidest. Kõrgluule ja klassikalise modernismi kõrval ilmub teoseid, milles on valimatut erootikat kuni pornoni; kehakultus jätab varju vaimumaailma, kujutatakse ka ühiskonnavähemuse elu ( homod , kuritegevus), tühiseid kehalisi tegevusi, tähtsusetuid üksikasju, et leida vastust küsimusele, kes me oleme, missugune on meie tegelik elu. Samas avaldub paljude postmodernistidest loovisikute juures soov teoretiseerida. Oma romaanides arutlevad nad teemal, kuidas parajasti toimub romaanikirjutamise protsess, nõnda on nad siis ühtaegu nii romaanikirjutajad kui ka oma loomingu kommenteerijad.
Kõige selgemini väljendub postmodernism ulmekirjanduses, kus aja ja ruumi piire saab vabalt valida.
Loomulikult vastandutakse siin ka modernismile. Tõelisus ja väljamõeldu segunevad. Jutustuse tegelane võib korraga hakata vaidlema endas toimuva üle. Kirjaniku seisukoht võib ühtida väljamõelduga. Vastandatakse reaalseid ja väljamõeldud maailmu, mille tegelased segunevad.Loomulikult tingib see tegelaste ebakindluse. Kui modernistlik kirjanik rahuldub ühestainsast aluspõhimõttest tuleneva tõelisusega, siis postmodernistil on tõelisusi palju. Kõik sõltub ajavoolust ja kohalikest ajalistest sõltuvustest. Tüüpiline postmodernistlik kirjandusžanr on spiooniromaan, kus vastanduvad mitu maailma. Siin võibki juhtuda, et tõeline maailm osutub irreaalseks (pealispinna all on teine tõelisus, mis on veidi halvaendeline, ent algupärasem ja huvitavam kui tegelik maailm).
Selline vastandamine hoiab lugeja põnevil ka põnevil (kas igaüks on ikka see, kellena tundub).
Tavaline postmodernne teos ei taotle saladuse või tõe paljastamist, vaid üksnes fikseerib need, jättes ruumi filosofeerimisele – “mis on üldse võimalik”. Autorist saab filosoof .
70ndatel hakkasid postmodernismi mõistet tarvitama kunstikriitikud.
Postmodernismile omistatakse järgmised tähendused:

• Pärast modernismi tulev – laiendab tendentse, mis modernismis juba sündinud
  
• Kontramodernism – kummutab, oponeerib
  
• ``hiliskapitalismi ekvivalent`` - kogu postindustriaalne kapitalism
  
• Järelmoderism
  
• Kunstistiilide eklektika
  
• ``Globaalse küla`` fenomen – kultuuride, rasside , imagode, kapitali, toodete, teabe globaliseerumine.
  

Postmodernismi märksõnad:

• Kaos – maailm pole selgelt etteantud, mis ootab avastamist, tundmaõppimist, korrastamist, vaid hoopis määratlematu, suhteline, osaduslik.
  
• Avatus – kohandutakse uute mõtteviisidega, avatud suhtlemisviisiga
  
• Mäng – seondub virtualse reaalsusega, hüpertekstiga
  
• Demüstifikatsioon – müütidest vabanemine
  

Postmodernismi iseloomulikud jooned:
Postmodernismi modernsimi saavutuste kriitika on totaalne . See ulatub teadusest ja tootmisest kultuurini, eetikani ning poliitikani. Ajatuse kultus seondub ka ajaloo ja traditsiooni hülgamisega. Iseloomulik on ka diskursusest loobumine. Postmodernism rõhutab irratsionaalsust ja intuitsiooni . Teooriate ja loogika asemel pakutakse sageli alateadlikult, vabalt ilmnevaid kujutluspilte ja märke ning nende hetketähendusi. Just need hakkavad asjade üle otsustama nii,et kujutluse ja reaalse eristamine muutub sageli võimatuks.
Postmodernismi kunstikultuur.
Suurem osa postmodernistlikust kirjandusest on pühendatud viimaste aastakümnete kultuuripraktika, eriti meediakultuuri analüüsile. Kõrvuti üldiste joonte väljatoomisega vaadeldakse ka erinevaid kunstiliike ja –žanreid.
On kadumas individuaalne stiil, hääl, identiteet . Imagosid ja varasemaid stiile segatakse nii,et nende kaudu saaks pakkuda individualismi illusiooni (olla lahe, ihaldatud, seksikas, haritud). Sisu pole oluine. Vanad vormid äratatakse ellu ( ornament arhitektuuris). Märgid ei viita enam märgitavale, vaid uutele märkidele. Kunstil nagu puuduks iseloomulik arengusuund. Kasutatakse varem loodut.
Arhitektuur oli teatavasti üks neid kunstiliike, kus postmodernism avaldus kõige varem. Postmodernistid taotlesid uut ehituslaadi – hulgiühendatavust. Pöörduti tagasi erinevate ajalooliste stiilide ja võtete juurde.
Postmodernism, populaar -, eliidi- ja massikultuur .
Postmodernism on rohkem seotud populaarkultuuriga, mis kehastab eriti massimeedias hägustuvaid muutusi näilise ja tegelikkuse vahel.
Massikultuur on seotud massiühiskonnaga. Teooria ütleb, et massiühiskond koosneb indiviididest, kel puuduvad tähendusrikkad või moraalselt siduvad suhted teiste inimestega. Üksikisik on jäetud iseenda hoolde. Massikultuur on seega massiühiskonna kultuur, mida toodetakse masstoomise tööstusliku tehnoloogia abil ja turustatakse massile.
Massikultuuri levi seostatakse amerikaniseerumisega.
Modernismi ja postmodernismi tunnused:
Modernism
Postmodernism
Loogika, ratsionaalsus , optimism, teadus.
Kontroll maailmas toimuva üle.
Reaktsioon loogika, ratsionaalsuse,
teaduse vastu. Optimismi puudumine
Absoluutne, universaalne Tõde on kuskil olemas. Tegeleda materiaalse tõega, leida abstraktne tõde.
Kõikehõlmavat, universaalset Tõde ei ole.
Keegi ei suuda mõista maailma toimimist
Maailm on füüsika, pole midagi väljaspool
taju piire.
Teadmised on dogmaatilised ja
seetõttu kahtlased.
Kõike saab klassifitseerida, moodustada
hierarhiaid, saavutada korda ja süsteemsust.
Teadus on tekst,
mida mõistab vaid teadus ise
Võitlus parema tuleviku eest,
kehtiva korra vastu
Maailmavaade sõltub klassikuuluvusest,
kultuurist, asukohast, soost...
Inimene on iseseisev ja vaba oma valikutes.
Isiksus on ühtne oma individuaalsuses.
Inimene on oma kultuuri produkt ja
näiliselt vaba.
Mitu isiksust ühes isikus ,
sisekonfliktis identiteet.