Referaat ,,Postmodernism'' (0)

Järva-Jaani Gümnaasium
POSTMODERNISM
2013
SISUKORD
Mis on postmodernism? 1
Postmodernism kirjanduses 2
Postmodernism eesti kirjanduses 3
Kasutatud kirjandus 4
MIS ON POSTMODERNISM?
Kirjandust, mis päras II maailmasõda hakkas kirjanduse kõrval uudsust taotlema, nimetatakse postmodernistlikuks.Mõiste ,,postmodernism’’ võeti kasutusele 1980. aastate algul.
Postmodernism on elulaad, mis peegeldub kultuuris, kirjanduses ja kunstis. Taustaks on ühiskondlikud muutused, globaliseerumine nii majanduses kui ka kultuuris. Kui 20. saj I poolel, arvati ühiskond olevat juhitav ning usuti tuleviku planeerimise võimalikusse, siis sajandi II pool näitas, et ettearvamatus maailmas tuleb toetuda omavalikutele ja otsingutele. Varasemat autoriteetsust ja elitaarsust ei peeta miskiks, toimub väljakujunenud tabude ja pühaduste lõhkumine. Suund progressile on asendunud suunaga tundmatusse tulevikku. Usk on kadunud, maailma tunnetamiseks võib olla üheseid vaatepunkte.
Loobutakse ühesest tähistamisest ja täpsetest piiridest kõiges, nii eetikas , moes, traditsioonides kui ka kirjanduse liikides, sest tähistamine osutub suutmatuks. Maailm ei ole avastatav ega korrastamisele alluv.Maailm on määratlematu ja osaduslik.
Postmodernism paneb inimese paljude võimaluste ette, idealiseerides ja põlastades neid võimalusi üheaegselt. Kõiges valitseb, pooltõsidus, mis sunnib kahtlema ja küsima.
Postmodernismi iseloomustab selgete eetiliste taotluste puudumine. Kultuuri ja eetika vaimne pool kängub, samal ajal kui teadus ja tehnika on kõrgel tasemel ja arenevad. Eetika on suunatud kasulikkusele, pole hinge-eetikat. Tehnika ei ole veel saanud vaimukultuuri arengu vahendiks . Meil puudub näiteks Interneti-eetika.
Postmodernistliku inimese mõtte-ja tegevussfääri iseloomustavad suhtelisus ja anarhia ning selle sallimine . Omaseks on saanud mäng kui reaalsusest eraldumise võimalus. Mäng on töös (manipuleerimine,äri), meelelahutuses (virtuaalne reaalsus ) ja enesekehtestamises (igaüks elab oma loodud maailmas). Maksab hetketõde, hetketunne.
Postmodernisnlik inimene ihkab uusi emotsioone ja samas ka hingelisust. Tema emotsionaalne mälu vajab tasakaalu.
POSTMODERNISM KIRJANDUSES
Kirjanduses toimub klassikalise kirjanduse lammutamine . Nii luulesse kui ka proosasse murrab sisse ühelt poolt esseelikkus, mis püüab mõtestada toimuvat, teiselt poolt banaalne , suulisel argikeelel põhinev tavaelu kirjeldamine ja keelemänguliste tekstide loomine.
Keelt ei peeta vahendiks,millega saab elusügavusi ammendavalt kujutada. Seetõttu hoidutakse ka kindlapiirilistest üldistustest postmodernistliku teose vaatlemisel, sest see, mis jääb üldmõistetava taha varju, pole keeleliselt alati väljendatav.
Meeleolult on postmodernism sageli anarhilistlik ja negativistlik. Vanad väärtused – religioon , humanism, teadus jne – muudetakse pilaks.Paljune ja hajuv uus temaatika , millest kirjutatakse , jõuab probleemide nõiaringi ja jätab lugejale hulgaliselt küsimusi ning mõtlemisruumi.
Žanripiirid ähmastuvad, ühendatakse erinevaid stiile ja moonutakse tsitaate. Moodi on läinud mõne suuna või autori teadlik imiteerimine. Luule ja laulupiir hajub.
Konstrueeritakse teoseid, mis on kokku pandud teiste autorite tekstidest. Sageli kirjutab autor sellest, kuidas ta teost kirjutab. Kirjandusteose ja isikliku elu sündmused on omavahel põimunud ja seoses. Kõiges valitseb üheaegne paljusus. Öeldakse lahti isegi tegelaskujust ja süžeest.
Ainus postmodernistliku kirjanduse teostele ühine tunnusjoon või võte on fragment. Maailm pole sidus, terviklikkust ja lõpetatust välditakse. Kirjandusteos lõpeb vahel nii, et pakub mitut eri lõpuvarianti korraga.
Postmodernistliku kirjanduse üks tunnusjoon on rahvuspiiride ületamine, kuna maailm on kättesaadav kõigile. Suureneb kirjanike hulk, kes on sunnitult või vabatahtlikult välja rännanud oma kodumaalt ja kannavad endas mõlema kultuuri olemusjooni.
POSTMODERNISM EESTI KIRJANDUSES
Esimesed postmodernistlikud ilmingud eesti kirjanduses olid 1970.aastate algul J.Üdi/J.Viidingu luules ja M. Undi proosas. 1971 .aastal ilmus luulekogu ,,Närvitrükk’’, milles esines postmodernistlike jooni.
Ilmekad autorid on S. Kivisildnik ja A.Kivirähk, esimese tõsise ja kurja hoiakuga, teine pehme huumoriga – ometi otsivad mõlemad väärtusi, mille olemasolus nad samal ajal kahtlevad, mida juba ette eitavad ja välja naeravad.
Omanäoline koht on Peeter Sauteri ja Kaur Kenderi jutuloomingu sellel osal, mis kujutab senini pühaks/tabuks peetut. Massikultuuri uudne nähtus on rahvapärast lauldavat luulet kirjutav Contra.
KASUTATUD KIRJANDUS

Alli Lunter ,,kirjanduse modernistlikud suunad’’ , 2001

Alli Lunter ,, maailmakirjanduse õpik’’ , 2003