Põrgujutt (0)

Põrgujutt
Täna on reede, kolmeteistkümnes kuupäev. Nagu tavaliselt, läheb mul ikka kõik just siis vett vedama. Ma olen vihane , tunnen , kuidas veri mu peas pulbitseb. Vihane enda, jumala ja kogu selle mõttetuse peale, mis mu saatust ettemäärab. Suurest vihahoost haaran klaasi ning kallan sinna konjakit. Kuid kuskil poole peal taipan , et see ei lahenda midagi. Otsustan minna jalutama .
Ma vaatan ringi. Olen jõudnud märkamatult surnuaeda. Alati olen seal tundnud midagi hirmutavat, kuid täna on teisiti. Mu peas ringleb hetkel vaid mõte, et ilmselt oleks mulgi parem lamada siin – mulla all, hauakivi pea kohal. Eemal kõlavad kella löögid – on saabunud keskköö. Ootamatult tekib kuskilt tossu ja selle sama hauakivi tagant, mille ees ma seisin, ilmuv välja lühike, karvane ja judinaid tekitav mehike. Ja mis kõige verdtarretama panev – tal on käes vikat . Ta tutvustab end üllatavalt viisakalt ning palub kutsuda end Surmakuulutajaks. Ta kutsub mind endaga kaasa. Enne, kui jõuan midagi kosta, haarab ta mul käest ning tõmbab mu endaga kaasa.
Me sisenesime hauakivi tagusesse pikka ja pimedasse tunnelisse. Ja selle lõppu me just nüüd jõudsimegi – põrgu väravate ette. Väravad avanesid, me sisenesime põrgu eeskotta, mis oli räpane nagu Rakvere kainestusmaja. Kuigi see nägi kole välja, poleks ma veel tõesti öelnud, et oleme põrgus.
Jõudsime koopataolisse kohta, mille seinad tundusid olevat heledast liivast . Ma katsusin neid – need olid veidi rabedad. Mu ümber piinlesid süütud lapsed, naised ning ma tundsin ära ka paar antiikaja suurmeest. See sama Surmakuulutaja jutustas mulle, et need inimesed on siin, kuna on teinud mõne väiksema patu . Näiteks on murdnud armastust või varastanud mõne väikese asja. See olevat helgeim koht siin, põrgus.
Me liikusime edasi. Keskkond hakkas muutuma. Seinda läksid tumedamaks ning seintel oli märgata ahelaid ning suuri jämedaid puujuuri. Siin ringi vaatamine tekitas minus juba suurema hirmu tunde. Ninna hakkas ka mingi kummaline lõhn. Nagu segu piprast, põlenud puudest , suitsust ja vürtsidest. Mulle räägiti, et seal on inimesed, kes on teinud suuremat kurja. Nad on kas kedagi petnud või on varastanud teise vara ja raha.
Minnes edasi läks kõik õudsemaks. Ma tundsin palavust ja kuumust. Me hakkasime jõudma sihtpunkti, sinna, kus möllavad tuleleegid. Eest leidsingi ma põrgukatla. See kees ja haises täpselt nagu hernesupp memme tagasihoidlikul stagnatsiooniaegsel pliidil. Kui ma olin jõudnud seal natuke ringi vaadata ilmus ootamatult keegi ühe kõrge kivi otsa.
Ma ehmatasin tõsiselt. See oli Lucifer . Ta oli pikk, peas olid tal kaks suurt punase-musta kirjut sarve. Lõua otsas oli näha leegitsev habe ja tema naer oli kõrvulukustav ning hirmutav. Lucifer vaatas mind sellise himura pilguga nagu tahaks mind järgmiseks hooajaks „Tantsud tähtedega“ paariliseks. Ma tõmbusin kohe Surmakuulutaja selja taha. Kuid ta rahustas mind – ta ütles, et meid Lucifer ei puutu , ta hirmutab vaid neid, kes on selle väärilised. Seejärel tuli Lucifer meie poole. Ta tuli minu juurde ja vaatas mulle oma veripunaste leegitsevate silmadega otsa ja lausus : „Ära kunagi pööra end seaduste vastu. Siin ei ole hea elu.“ Peale seda läks kõik pimedaks nagu kehva elektrivarustusega noortekeskuses leerimajas ning ta kadus .
Nüüd olin ma saanud küllalt häid õppetunde. Enam ma ei mõelnud, et võibolla peaksin ma hoopis põrgus põlema või taevas pilvedel olesklema. Ma mõistsin, et läheb ikka nii nagu minema peab ja väga vähest saad sa ise muuta. Ma tahtsin nüüd koju. Surmakuulutaja aitas mu ühe sõrme nipsuga koju, oma voodisse ning just kui unesegaselt jäin ma magama nagu olekski kõik see olnud uni.