Põrgujutt
Põrgujutt
Täna on reede, kolmeteistkümnes kuupäev. Nagu tavaliselt, läheb mul
ikka kõik just siis vett vedama. Ma olen vihane, tunnen, kuidas veri mu peas
pulbitseb. Vihane enda, jumala ja kogu selle mõttetuse peale, mis mu saatust
ettemäärab. Suurest vihahoost haaran klaasi ning kallan sinna konjakit. Kuid
kuskil poole peal taipan, et see ei lahenda midagi. Otsustan minna jalutama.
Ma vaatan ringi. Olen jõudnud märkamatult surnuaeda. Alati olen seal
tundnud midagi hirmutavat, kuid täna on teisiti. Mu peas ringleb hetkel vaid mõte,
et ilmselt oleks mulgi parem lamada siin mulla all, hauakivi pea kohal. Eemal
kõlavad kella löögid on saabunud keskköö. Ootamatult tekib kuskilt tossu ja
selle sama hauakivi tagant, mille ees ma seisin, ilmuv välja lühike, karvane ja
judinaid tekitav mehike. Ja mis kõige verdtarretama panev tal on käes vikat. Ta
tutvustab end üllatavalt viisakalt ni...
annaabi.ee 
