Locke Essee inimarust Kodutöö III (0)

Kodutöö III
Essee inimarust
John Locke
1.) Selle, et inimese vaimus on erinevad ideed seab väljapoole kahtlust see, et iga inimene on teadlik sellest, et ta mõtleb ning sellest, millega tema vaim mõtlemise ajal tegeleb. See millega ta tegeleb ongi idee.
2.) Inimese vaim on tühi (valge paber) selles mõttes, et temas ei ole midagi enne kui tulevad kogemused. Ta saab oma tohutu ideede varamu , arutluse ja teadmise kogu materjali läbi enda kogetud asjade (kogemuste). Kogemustel põhineb kogu meie teadmine ja sealt ta lõppude lõpuks tuleneb. Meie ettekujutus (see mille üle mõtiskleme) varustabki meid ja meie aru mõtlemise kogu materjaliga . Kõik ideed tulevad aistimisest ja refleksioonist. Need kaks on teadmise allikad, kust on pärit kõik ideed, mis meil on või mis meil loomulikul moel võivad olla.
3.) Aistimine tekib, kui meie meeled puutuvad kokku üksikute meeleliste objektidega, toimetades meie vaimu mitmesuguseid (omavahel) erinevaid asjade tajumusi, vastavalt neile erinevatele viisidele, kuidas need objektid meeli mõjutavad. Sellisel viisil me saame ideed, mis meil on näiteks valguse, kuumuse, mõru, kollase või külma (ja kõige muu kohta), mida me kutsume meeleliseks kvaliteediks .
4.) Teiseks ideede allikaks on reflektsioon (vaimu tegevused). Ideed tekivad meie sisemaailmast meie enda vaimu tegevuste tajumisel meie sees – siis kui vaim tegeleb ideedega, mis tal on. Kui hing hakkab neid kaaluma ja reflekteerima siis täitub aru hoopis teistsuguste ideedega, mida välistelt asjadelt ei oleks olnud võimalik saada. Sellisteks võivad olla näiteks tahtmine, arutlemine, uskumine , kahtlemine ja veel igasugu teised meie oma vaimu erinevad tegevused. Selline ideede allikas on igas inimeses sees ja kuigi see pole meel (pole pistmist väliste objektidega), on ta meelega väga sarnane ja teda võib pidada seesmiseks meeleks. Reflektsioon pakub vaid neid ideid, mida vaim saab reflekteerides enda tegevusi iseenese sees.
5.) Locke kasutab sõna tegevused laias tähenduses ja mõistab selle all mitte vaid vaimu toiminguid oma ideedega, vaid ka ideede poolt vahetevahel tekitatavaid mingit laadi kirgi, mis ideede puhul mõnikord tekivad – sellisteks on näiteks rahuldustunne või siis ebamugavustunne, mis tekivad mingi mõtte puhul.
6.) See, et peale välis- ja sisemaailma (asjade ja vaimutegevuste) ei ole muud teadmiste allikat on põhjendatud sellega, et kui inimene sünnib ei ole tal olnud veel mingit kokkupuudet välismaailmaga ja selle erinevate asjadega (aistingutega), mis temas erinevaid ideid esile kutsuvad . Kui last hoida peale sündi kohas kus ta näeks vaid musta ja valget ei oleks tal helepunase või rohelise ideed. Ideede allikaks on aistingud ja reflektsioonid - arus ei ole jälgegi mingitest ideedest, mida ta ei saaks kas ühest või teisest allikast. Välised objektid täidavad vaimu meeleliste kvaliteetide ideedega, milleks on kõik need erinevad tajumused, mis nad meis esile kutsuvad. Vaim täidab aru ideedega omaenda tegevustest.
7.) Kui laps ilma sünnib ei ole tal välismaailmast mingit kogemust. Kui ta neid kogemusi kasvades ei saa siis ei ole tal ka mingeid ideid (kui ta ei puutu kokku asjadega, mis talle need ideed annavad). Kui last hoida sünnist saati kusagil ruumis kus ta näeb vaid musta ja valget, siis ei oleks tal mingitki ettekujutust kollasest ega roosast või muudest värvidest. See näitab, et inimese ideed tulevad läbi kogemuste ja aistingute ning vaim täidab meie aru ideedega iseenda tegevusest.
8.) Vaimus olevate ideede rikkus oleneb sellest kui paljude ja kui erinevate objektidega nad kokku puutuvad. Sellest oleneb see millisel määral nad on erinevate ideedega täidetud. See oleneb sellest, kas objektid millega nad kokku puutuvad on rohkem või vähem mitmekesised . Seestpoolt tulevate ideedega aga olenevalt oma vaimu tegevusest - olenevalt sellest, kas nad reflekteerivad neid rohkem või vähem.
9.) Inimesel on raske end meeltega aistitavast lahti rebida ja reflekteerida omaenda tegevusi kuna reflektsioonid tekivad hiljem ja nõuavad palju rohkem tähelepanu. Seetõttu enamik lapsi omandabki oma vaimu tegevuste ideid üsna hilja , mõni ei omanda isegi oma elu jooksul oma vaimutegevusest selgeid ideid. Kuigi vaim tegutseb pidevalt, siis tema tegevused jäävad hõljuvate nägemuste taoliseks ja ei tekita piisavalt sügavaid muljeid selleks, et jätta vaimu selgeid, aredaid, kestvaid ideid.
10.) Hing hakkab omama ideid alles siis, kui ta hakkab tajuma . Ennist oli juttu , et kuna reflektsioonid tekivad hiljem nõuavad nad palju rohkem tähelepanu. Vaimu tegevus toimub pidevalt aga paljud tema tegevused jäävad hõljuvate nägemuste sarnaseks ning ei tekita inimeses piisavalt sügavaid muljeid. Kui inimene suudab aga oma vaimu tegevusest eristada selgeid ning kestvaid asju siis ta hakkab neid ka ise tajuma ning seega ka omama.
11.) Seisukoha, et hing mõtleb alati kummutab see, et inimene on oma mõtlemisest alati teadlik. See, et hing mõtleb alati vajab tõestust. Kui inimene aga magab ei ole ta võimeline andma aru oma mõtetest isegi siis kui ta keset neid „mõtteid“ üles aetakse. Kogemused näitavad meile, et mõnikord me mõtleme ja teeme õige järelduse. Meis on midagi, millel on mõtlemisvõime. Kuid selles, kas me pidevalt mõtleme ei saa meil olla suuremat kindlust kui kogemus meile annab. Ei saa väita, et inimesel pole hinge kuna magamise ajal ta pole sellest teadlik, küll aga saab väita, et mitte ühelgi ajal ei magades ega ärkvel olles ei ole inimesel võimalik mõelda nii, et ta sellest mõtlemisest ise teadlik ei oleks. Meie mõtete puhul on paratamatu, et me oleksime sellest teadlikud.
12.) See, et inimene ei ole magamise ajal teadlik sellest, et ta mõtleb seab kahtluse alla isiku samasuse seetõttu, et on võimatu, et inimene tunneks kas rõõmu või kurbust nii, et ta sellest ise teadlik ei ole. Kui oleks võimalik, et hingel on keha magamise ajal oma mured, mõtted ja rõõmud või naudingud ning kannatused, millest inimene ise parasjagu teadlik ei ole ega neist osa ei võta, siis on kindel see, et magav ja ärkvelolev isik ei ole samad. Ärkvelolev inimene ei tunne mingit muret oma hinge õnne või õnnetuse pärast samamoodi nagu ei muretse ta ka mõne võõra inimese käekäigu pärast.
13.) Inimene, keda äratatakse keset magamise ajal toimuvat mõtlemist, ei oska selle kohta mis temaga parasjagu toimub midagi öelda, kuna ta ei ole oma mõtetest teadlik. Seega saab öelda, et neid mõtteid ei eksisteeri. Ärkveloleva inimese hing ei ole kunagi mõteteta, sest see on ärkvel olemise tingimuseks . See, et inimene ei ole teadlik sellest, mida ta mõtleb ei ole võimalik ning seda, et mõtlemistegevus tegelikult ikkagi toimub ei ole võimalik ka tõestada. Seda ei ole võimalik teha just seetõttu, et isegi kui magav inimene, kes peaks olema otse oma mõtete keerises ajada une pealt üles ei ole ta siiski võimeline avaldama või meenutama seda, mida ta just parasjagu koges .
14.) On raske ette kujutada, et ärkvel olev inimene ei mäleta magamise ajal mõeldud mõtteid, kuna inimene on alati teadlik sellest, et tema peas toimub mõttetegevus ning kui keegi väidab, et sa oled terve öö mõelnud siis tekib küsimus, et mille peale ma siis mõtlesin. See on absurdne, kui väita, et suurem osa inimesi mõtleb oma elu ajal mitu tundi päevas millestki , millest nad ei mäleta mitte kui midagi, isegi kui neilt keset neid mõtteid selle kohta küsitakse.
15.) Mõtlemise kasulikkus (eesmärk) seisneb selles, et läbi oma ideede ja kogemuste oskab inimene langetada enda jaoks õigeid otsuseid ja saab tulla lagedale erinevate ideedega, mis ta elu paremaks muuta võivad. Tänu erinevatele aistingutele saab inimene väliskogemusi ning tänu reflektsioonidele suudab ta oma peas reflekteerida erinevaid ideid – mõlemad on vajalikud selleks, et inimene suudaks paremini organiseerida oma elutegevust.
16.) Unenäos mõeldud mõtted erinevad ärkvel olles mõeldud mõtetest selle poolest, et unenäos mõeldud mõtted on kasutud. Kui mõtlemistegevus toimub pidevalt aga need mõtted ei jää inimesele meelde isegi üheks hetkeks siis ei ole sellel tegevusest mingit kasu ja sellel pole mingit eesmärki. Näiteks võib tuua siin peegli mis võtab vastu kõiksugu pilte (ideid) kuid ei säilita ega talleta neist ühtegi.