Popmuusika (2)

POPMUUSIKA EESTIS

Eesti jazz - ja popmuusika algust tähistab 1925. aastal loodud The Murphy Band (Kurt Strobeli eestvedamisel). Peamiselt levis pop-ja jazzmuusika tollal noorema linnarahva hulgas (restoranides tantsumuusikana).
1936. a toimus Estonia Kontserdisaalis eesti esimene jazzkontsert, mille kohta ilmus tollal mitte kõige paremat kriitikat. Noore laulja Artur Rinne kohta öeldi, et ta kõlbavatki ainult jazzlauljaks (hiljem oli ta meie kõigi aegade populaarseim rahvalike laulude esitaja ).
Üks Eesti popmuusika legende on kindlasti Raimond Valgre (1913-1949), kes jõudis kirjutada palju omanäolist muusikat. On arvatud, et kui ta oleks sündinud teisel ajal teises kohas, oleks temast saanud tuntud lööklaulude autor. Valgre kirjutas oma laule aga Eestis ning esines 1930. aastatel põhiliselt lõbustuspaikades. Järgnenud sõja-aastad mõjutasid aga pöördeliselt Valgre elukäiku. Peale sõja lõppu süvenes muserdus veelgi ja helilooja ei leidnud kohta ei endale ega oma muusikale . Helilooja suri pärast kiiret allakäiku 36-aastaselt.
1940. - 1950. aastad
Moemuusikaks oli jazz ning eriti populaarne sving . Selle muusika tuntumaid ansambleid oli Rütmikud, kus mängisid nt Arne Oit, Uno Naissoo , Valter Ojakäär (tuntud eelkõige heliloojatena!)jt. Muutused tõi kaasa 1949. aastal nn külm sõda Nõukogude Liidu ja läänemaailma vahel – kõik läänest tulnu kuulutati halvaks ja kahjulikuks. Jazzmuusikutel tuli tegutsema hakata nö põranda all. Poliitiline olukord muutus 1956. a. Sel ajal tegutses virtuoosne pillimees, eksperimentaator ja ansamblijuht Emil Laansoo, kes katsetas juba siis stuudios mitmekordset pealemängu. Tema ansambel mängis väga mitmesugust muusikat ja oli saatjaks paljudele lauljatele, kellest hiljem said tuntud solistid.
1960. aastad
Popmuusikavoolud Eestis võib sel aastakümnel jaotada kolmeks: jazz, biit, estraad .
Jazzmuusika hakkas eralduma tantsumuusikast ning muutus helikeelelt üha keerulisemaks. Tallinnas toimusid iga-aastased jazz-festivalid. Biitmuusika ansambli “The Beatles ” eeskujul tekkis ka meil hulk kitarriansambleid. 1963. a. kogunes meie esimene biitansambel “Juuniorid”. Nendega koos esines esimest korda laval ka Tõnis Mägi.
Estraadimuusika oli laia kuulajaskonna hulgas kõige populaarsem . Juba 1950. aastatel kerkis esile mitmeid soliste, kelle hulgast silmapaistvaim oli kahtlemata Georg Ots (1920-1975)( bariton ), kes tänu loomupärasele andele võis laulda ühtviisi hästi nii ooperiaariaid kui estraadimuusikat. Raimond Valgre “Saaremaa valss ” Georg Otsa esituses jääb kindlasti popmuusika ajalukku, olles esimene estraadilaul, mis sai tuntuks väljaspool Eestit – Soomes.
1960. a. jätkasid edukalt oma lauljateed: Artur Rinne, Uno Loop , Kalmer Tennosaar ,
Heli Lääts, Voldemar Kuslap, Helgi Sallo, Vello Orumets, Els Himma , Heidy Tamme, Marju Kuut jne.
Omaette nähtus 1960. a. algul oli ER meeskvartett (Uno Loop, Kalju Terasmaa , Arved Haug , Eri Klas ), kes pani aluse meie vokaalansamblite traditsioonile.
1970. aastad
Sel kümnendil sai biitmuusikast rockmuusika. Eesti rahvusliku rock´i lipulaevaks peetakse ansamblit “ Ruja ” (tuli kokku Rein Rannapi eestvedamisel), kes mängis omaloomingut ja kasutas sõnadena eesti autorite luulet. Erinevatel aegadel on seal mänginud palju eesti tippmuusikuid. Ruja hingeks läbi aegade oli aga laulja Urmas Alender (1953-1994).
Popgruppidest olid tollal populaarsemad Apelsin, Vitamiin ja Fix (laulja Silvi Vrait). Iseloomulik joon 1970. aastate popmuusikas oli kantriansamblite esiletõus. Tuntumad olid Kukerpillid, Palderjan ja Justament .