LEVIMUUSIKA EESTIS (0)

LEVIMUUSIKA EESTIS
Levimuusika on üldnimetus muusikastiilidele ja -suundadele, mis kujunesid 20. sajandi teisel poolel ja mida iseloomustab levimine massiteabevahendite ja helisalvestustehnika abil. Eesti levimuusika hõlmab instrumentaalmuusikat, eriti džässi ja samuti rahvusvahelisi viise, millele on tehtud eestikeelsed tekstid.
Eesti levimuusika sai alguse aastal 1925, kui Kurt Strobeli loodud ansambel “The Murphy Band” mängis Tallinna Raekoja platsil asunud kohvikus Marcelle tantsusugemetega jazzmuusikat. Marchelle oli ainus kohvik, mis oli lahti südaööni ja kus mängiti tantsumuusikat. Rohkem leviski popmuusika noorema linnarahva hulgas, kõlades peamiselt restoranides ja kohvikutes.Algusesl ei kiitnud kriitikud sellist käratsevat muusikat heaks. Pöördumatu jälje jättis kultuuri ja muusikasse II Maailmasõda ja Eesti olek Nõukogude Liidu koosseisus.
1930. aastate teisel poolel kirjutasid lööklaule Boris Kõrver ja Raimond Valgre.
1954 aastal Bill Haley oma palaga “Rock Around the Clock ” andis stardipaugu rock’n’roll’ile. Eestis aga oli sel ajal keeruline poliitiline olukord. Rahvusvahelised suhted avaldasid otsest mõju ka kultuuripoliitikale. Peale sõda olid Nõukogude Liidu suhted Ameerikaga küllaltki soojad. Eesti kinodes näidati ameerika filme ja muusikud järgisid suunda, mis oli saanud trendiks.
Swingivaimustuses loodi ansambleidorkestreid “Kuldne 7“ ja “Rütmikud“. Märkimisväärne oli “Rütmikute” koosseis, sest kõik selle liikmed-Arne Oit, Uno Naissoo , Valter Ojakäär, Gennadi Podelski, Erich Kõlar, Vallo Järvi-on hiljem mõjutanud eesti popmuusika arengut.
1949 aasta tõi muutusi, mil algas Külm sõdaNõukogude Liidu ja läänemaailma vahel. Kõik sealne kuulutati halvaks ja kahjulikuks. Keelatud oli mängida saksofoni.Eesti Raadio orkestrist visati välja kõik saksofonid. Ka nimetus muudeti Eesti Raadio Estraadiorkestriks. Džässmuusikutel tuli hakata tegutsema salaja . Paljud noored džässihuvilised koondusid Uno Naissoo eestvedamisel loodud Swing Club’i.
Rock’n’roll’i tulek E estisse muutus mõeldamatuks. Kontaktid välismaailmaga 1950-ndate aastate keskel peaaegu puudusid. Seepärast on mõistetav, miks rock’n’roll’i esimene tõusulaine U S A-s möödus Eesti popmuusikast sinna jälgi jätmata.
Märgatavat mõju hakkasid avaldama alles 60-ndate aastate briti biitansamblid. Mõned muutused toimusid 1950-ndate aastate lõpul. Moskvas korraldati ülemaailmne noorsoofestival.Sinna saabus hulgaliselt nii välisesinejaid kui ka külalisi ning seal kõlas jälle keelu all olnud džäss .Eestit esindasid seal teiste seas Uno Naissoo ansambel “Metronoom” ning hilisemad tuntud solistid Heli Lääts ja Kalmer Tennosaar .
Vahelüliks varasemate džässorkestrite ja 60-ndatel aastatel loodud kitarriansamblite vahel oli Emil Laansoo. Ansambel mängis väga mitmesugust muusikat ja oli saatjaks paljudele lauljatele, kes hiljem endile solistina nime tegid.
60-ndate aastate popmuusikavoolud võib jaga džäss-, biit-ja estraadimuusikaks. Džässmuusika muutus keerulisemaks ja eraldus tantsumuusikast. Sellele kohale tuli biit. Seda tulekut võib võrrelda rock’n’roll’i läbimurdega mujal. “The Beatles” ja teiste eeskujul tekkis ka meil hulk kitarriansambleid. Lõpuks olid teismelised leidnud oma musikaalse väljundi. Eesti popmuusikute uus põlvkond koosneski põhiliselt keskkooliõpilastest, kes meisterdasid endale ise pille ja neil mängides omandasi ka muusikalised teadmised. Repertuaari hangiti välismaistest raadiojaamadest. Ansambel “Juuniorid”–pretendeerib meie esimese biitansambli nimetusele. Nendega koos sai laval esineda ka nooruke Tõnis Mägi.
Eestikeelsed mõisted "levimuusika" ja "süvamuusika" võeti kasutusele 1970. aastatel. Varem oli kasutatud mõistet "kerge muusika", mis tähistas peamiselt estraadimuusikat ega sobinud sisuliselt enam paljude levimuusika suundade olemusega.