Põllumajandusökonoomika 197 konsp (0)

1. Põllumajandusökonoomika aine ja koht teaduste süsteemis 1.1. Teaduse olemus ja ülesanded. Majandusõpetuse olemus
Teaduse olemus
Teaduse põhiolemuseks on ühiskonna kõigi rikkuste suurendamine maailma täielikuma tunnetamise kaudu. Rikkused esinevad nii materiaalsete kui ka vaimsete hüvedena. Teadus ise on inimkultuuri üks tähtsamaid saavutusi, resp. hüvesid. Teaduse tekke põhjusteks olid: 1) ühiskonna areng (tootlike jõudude areng); 2) ühiskondliku tööjaotuse süvenemine. Teaduse spetsiifika, mille poolest ta erineb teistest inimtegevuse aladest , väljendub uue otsingus . Teaduse põhiülesanded: 1) turunõudlusele vastavate tootmisvõimsuste arendamine ja nende efektiivne kasutamine. Tootmisvõimsusi tuleb korrigeerida turunõudlusele vastavalt. 2) tootmise ainelise ja regionaalse struktuuri selline täiustamine, mis vastaks rahvamajanduse kõige mitmekülgsematele vajadustele ja tagaks kõigi piirkondade majandusliku arengu kiirendamise.
Majandusõpetuse olemus
Majandus kui uurimisobjekt on keeruline süsteem. Selliseid süsteeme kirjeldav teooria, seda enam aga fikseeritud tingimustel formuleeritud mudel, ei saa olla kunagi üks ja ainuõige. Sõltuvalt lähtesituatsioonist, eesmärkidest ja valitud meetoditest saab majandusprotsesside seaduspärasuste kohta püstitada mitmesuguseid teooriaid. Võib öelda, et majandusteooria on ühiskonna kirjeldamise ja mõistmise üks võimalus. Enamikes majandusteaduse definitsioonides kohtame tavaliselt kaks juhtmõtet - vajak ja valik. Ühe enimkasutatava majandusõpetuse definitsiooni on andnud Lord Robbins (An Essay on the Nature and Significance of Economic Science , 1935). Tema määratluse kohaselt tegeleb majandusõpetus nappivate ressursside jaotamisega omavahel konkureerivate eesmärkide vahel.
Mis tahes ühiskonna majanduslikud institutsioonid peavad võimaldama lahendada kolm majanduse põhiküsimust: 1) millised eesmärgid tuleb ellu viia, tuginedes ühiskonna nappidele vahenditele (ressurssidele) ehk missuguseid kaupu ja teenuseid ( mida?) toota ja kui palju; 2) mil viisil tahetakse ühiskonna nappe ressursse ühendada vajalike kaupade tootmiseks (kuidas toota?); 3) kuidas tahetakse toodetud kaupu ja teenuseid ühiskonna liikmete vahel jaotada (kelle jaoks toota?).
Majandusteaduse ülesandeks on: 1) majanduslike nähtuste ja nende seoste uurimine nappide hüvede jaotamisel indiviidide ja kollektiivide vahel ning ka ajaloolise jaotuse mõjude uurimine; 2) majanduslike protsesside ja struktuuride kujundamise eesmärkide ja vahendite analüüs.
2 Uurimuse tulemused tootmises esinevate majanduslike suhete ja nende baasil kujunevate huvide ja eesmärkide ning tegevuse kohta formuleeritakse majandusteoorias: 1) majanduslike kategooriatena (hind, omahind, kasum, rentaablus jne.); 2) majanduslike protsessidena (spetsialiseerimine, intensiivistamine jne.); 3) seaduspärasustena, majanduslike printsiipidena, abinõude süsteemina, jne, mis tulenevad objektiivsete majandusseaduste tunnetamisest.
Tänapäeval uurib majandust majanduse üldteooria (economics). Enamlevinud on ka aine määratlus: majanduse üldteooria on õpetus olemasolevate piiratud ressursside võimalikult efektiivsest kasutamisest inimeste kasvavate vajaduste rahuldamiseks. Ressursside parim ehk tulemuslikum kasutamine on teiste sõnadega majanduslik efektiivsus.
Majandusteadlased vaatlevad majandust 2-st aspektist, üks on makro- ja teine mikrolähenemine. Selline lähenemine sai alguse 20. sajandi 40-ndatel aastatel. Makroökonoomika on teadus majandusest kui tervikust, mikroökonoomika on teadus üksiktarbijast ja äriettevõttest.
1.2. Põllumajandusökonoomika aine ja koht teaduste süsteemis
Teadusklassifikatsioonis kuulub põllumajandusökonoomika majandusteadus(t)e hulka (vt joonis 1). Põllumajandusökonoomikas esinevad kõik majandusteaduse üldised olemuslikud jooned, aspektid ja seosed. Põllumajandusökonoomika on majandusteaduse haru, mis hõlmab põllumajanduse tootmissuhteid, majandamist ja selle tulemusi rahvamajanduse ja üksikmajandi seisukohast .
Majanduse üldteooria (mikro- ja makroökonoomika)
rahvamajandusteadus ettevõttemajandusteadus (rahvamajandusõpetus) (käitisõpetus)
Põllumajandusökonoomika
s.o. riigi üldine seisund ettevõtte ja arengustrateegiad seisundi ja arengu käsitlus
agraarpoliitika
Joonis 1. Põllumajandusökonoomika seos teiste majandusõpetustega
Kui majanduse üldteooria puhul tehakse üldistused kõigi majandusharude tegevuse alusel ja üksik tootmisharu on seal vaid uurimise lähtekohaks, siis põllumajandusökonoomikas on uuritav majandusharu (s.t. põllumajandus) üheaegselt nii teaduse objektiks kui ka rakenduskohaks.
3 Põllumajandusökonoomika ülesandeks on uurida põllumajanduses toimivaid majandusprotsesse ja ta peab andma põllumajandustootjale efektiivse tootmise alused, lähtudes põllumajanduse eripärast.
Põllumajandusökonoomika jaguneb: taastootmisteooriaks, kus käsitletakse põllumajanduses kasutatavaid ressursse, tootmiskulusid, toodangu arvestamist, omahinna kalkuleerimist; efektiivsusteooriaks, mis käsitletakse põllumajandusressursside efektiivsema kasutamise seaduspärasusi (efektiivsuse mõõtmine ja tõstmine); arenemisteooriaks, kus on kasutusel:1) haruline käsitlus, s.o. käsitletakse põllumajanduses toimuvaid objektiivseid protsesse (spetsialiseerimine, kontsentreerimine, intensiivistamine); 2) regionaalne käsitlus, s.o. käsitletakse tootmise paigutuse ja arengutaseme ühtlustamise küsimusi.
20.sajandil toimus põllumajandusökonoomikas laialdane matemaatiliste meetodite kasutuselevõtt, mis oluliselt tõstis antud aine rakenduslikkust. Majandusteaduste ja muude teaduste piiril arenevad majandusgeograafia , majandusõigus, jt. piirteadused. Viimastel aastakümneil on majandusteadust hakatud tihedalt seostama matemaatikaga, sotsioloogiaga, küberneetikaga, psühholoogiaga ja muude teadustega. Põllumajandusökonoomika kui teaduse arengule on iseloomulik: 1) sidemete tugevnemine teiste teadustega nagu agronoomiaga ja tehniliste teadused jne. ja 2) uute uurimisalade ja distsipliinide tekkimine senise teaduse raames.
Põllumajandusökonoomika aineks on vastavas tootmisviisis välja kujunenud ( ja kujunevate) majanduslike suhete põhjuslik-tagajärgsete sõltuvuste ja struktuursete seoste uurimine.
4