Poliitika ja eetika (6)

Poliitika ja eetika
Eetika vastu on tekkimas üha rohkem huvi. Arvatakse, et sõnu „poliitika“ ja „eetika“ ei saa väga ühes lauses kasutada. Miks nii ja miks on eetika tähtis?
Enne, kui me saame sellele küsimusele vastata, peame endilt küsima, missuguses ühiskonnas me tahame elada, oma lapsi üles kasvatada ja millist ühiskonda neile pärandada. Kas me tahame elada ühiskonnas, kus õiglus ja ausus valitseb, kus me oleme solidaarsed ja hoolime üksteisest ning tunneme lojaalsust ühiskonnaga ja usaldame ühiskonna poliitilist juhtkonda? Või teiste sõnadega: ühiskonnas, mis on kooskõlas meie väärtustega, tõekspidamistega ja meie õiglustundega ning tunneme huvi ja näeme võimalust, et poliitikas osalemise kaudu saame mõjutada ühiskonna arengut meie soovide suunas. Või tahame elada ühiskonnas, kus ei hoolita või ei austata üksteist, kus valetatakse, vassitakse ja petetakse, kus lojaalsus ja usaldus nii riigi kui valitsuse vastu on kadunud ja seetõttu võõrandutakse poliitikast? Ühiskonnas, kus toores egoism on laialt levinud, ühiskond, mis on vaenulik ja kus avalik tegevus tugineb printsiipidele, mis ei ole kooskõlas meie väärtustega ega meie õiglustundega? Kuhu meie Eesti ühiskond kuulub, jätan lugupeetud lugeja otsustada. Eetika ja poliitika sobimatus tundub meile olevat iseenesestmõistetav ning ainsaks õige käitumise kriteeriumiks on jäetud seaduste järgimine. Ometi on eetika Euroopa kultuuriruumis juba rohkem kui kaks aastatuhandet olnud poliitika ja õiguse vundamendiks. Vana-Kreeka poliste tavade kohaselt on poliitika ja eetika lahutamatud, seega eetiliselt õige on ka poliitiliselt õige. Ent poliitikas kehtivad teised reeglid kui eetikas – piiriks on loomulikud õigused. Poliitika liikumapanevaks jõuks on inimeste erahuvid avaliku sfääri korrastamisel, kuid poliitika ei piirdu erahuvidega. Erahuvide kokkupõrkel poliitilisel areenil peaks neist kompromisside tulemusena moodustuma üldhuvi, mida võimulolijad oma tegevusega ellu viivad. Siit saab teha väga selge järelduse: poliitikud saavad võimu ja ametnikud palka just üldise hüve edendamiseks.
Riigi kodanikena ei andnud me valimistel võimu poliitikutele oma erahuvide ajamiseks ning maksumaksjatena ei võtnud me ametnikke tööle oma erahuvide edendamiseks. Iseenda, oma perekonna ja sõprade huvide eest seismine on igati loomulik ja inimlik tegevus, kuid olles valitud või ametisse määratud, tuleb lisaks seadustele järgida neid üldisi norme, mille alusel rahvas võimu delegeerib. Ametipositsiooni abil erahuvisid ajav poliitik või ametnik on rikkunud seda kõige põhilisemat lepingut, mille alusel meie tänane demokraatlik ühiskond koos seisab, sest nagu Machiavelli öelnud on: „Poliitika on võimul püsimise kunst.“. Konkreetse seadusetähe järgimine või rikkumine on kriminaal - või haldusõiguse küsimus ja seega hoopis teist laadi probleem, sest juba Thomas Aquinas kirjutas, et inimeste loodud seadused ei saa kunagi olla täielikud. Üks konkreetne ja väga kurb näide, et asjad ei ole korras, on kodanike madal osalemine valimistes. Avalikud uuringud näitavad usalduse puudust poliitika ja poliitikute vastu. Paljude poliitikute käitumine ei ole kooskõlas rahva väärtustega või õiglustundega ja seega ebaeetiline , mis omakorda võõrandab valijaid poliitikutest ja on seega tekitanud suure lõhe rahva ja poliitikute vahel. Usalduse puudus ühiskonna poliitilise juhtkonna suhtes on õõnestanud lojaalsust ühiskonna vastu, mis omakorda on tekitanud olukorra, kus igaüks peab oma huve kaitsma ja ühiskond on seetõttu muutunud egoistlikuks ja tooreks. Hea näide, et see, millega poliitikud võivad toime tulla, rikub rahva õiglustunnet ja seega eetikat, on JOKK („juriidiliselt on kõik korras“, aga eetiliselt ei ole). See näitab, kuidas poliitikute vastu võetud seadus on vastuolus rahva arusaama ja õiglustundega. Et Eesti ühiskonnas on eetika kriis, seda on isegi peaminister koos oma justiitsministriga pidanud avalikult tõdema. Mis näitaks veel selgemini, et Eesti ühiskond on tõsiselt tõbine?
Ühiskonnas, kus asjad ei toimi meie väärtuste ja tõekspidamistega kooskõlas, on meil raske ja ebameeldiv - me ei tunne end kodus. Usk tulevikku väheneb, mis võib olla üheks põhjuseks, et Eesti rahva iive on madal. Et eetikale pühendatakse üha rohkem tähelepanu, näitab midagi väga olulist, nimelt meie ühiskonna elu- ja eneseparanemise jõudu. Eetika arutelu ja debatti ühiskonnas võiks võrrelda ühe organismi immuunsuskaitsega, mille kaudu organism ravib ennast ise, kui haigestub . Kui aga tõbi on küllalti tõsine, ei suuda organismi immuunsuskaitse organismi ravida ja siis tuleb kirurgi oskused käsile võtta. Äri ja poliitika vahekorda võib vaadata raha ja võimu vahekorrana. Milline on rahakate ettevõtjate suhtumine avalikku võimu? Kas võim on seal, kus on raha? Kas seadus ja võim on midagi niisugust, mida saab raha abil enda huvides kasutada ja kujundada? Kas teatud jõukuseni jõudmisel võib inimene end ühiskondlikest normidest kõrgemaks pidada ja hakata oma meetodite järgi tegutsema? Millised neist aga võivad osutuda eetiliselt küsitavateks? Millal võib mõjukate otsusetegijate arvamuse kallutamiseks tarvitatavat lobby-tööd pidada õigustatud infojagamiseks ja enda huvide kaitsmiseks, millest alates saab sellest aga eeliste (nt isiklike suhete) ebaaus ärakasutamine? Korruptsiooniteemat käsitletakse ka ametnikueetika ning poliitika ja eetika alajaotuses. Probleemide lähtepunkt võib olla seadusandlus, mis võimaldab mitte üksnes ebaeetilisi tegusid äritegevuses, vaid ka laiemat majanduslikku ebaõiglust. Seadusandlus sätestab reeglid ja sanktsioonid, kuid eetika seisukohast on oluline, millistele väärtustele tuginevad majanduslike eesmärkide saavutamise viisid: kas majanduslik mõttekus peaks olema ainuke normatiivne põhimõte. Majandussüsteemi prioriteetide eetilise hindamise kriteeriumidena võib nimetada võrdsust, hinna õiglust, jaotamise õiglust, ausust, inimväärikuse austamist, abinõude vastavust eesmärgile, sotsiaalset kaasatust, solidaarsust.
Eetika kohta võiks kokkuvõtteks ütelda järgmist: eetika on rahva väärtused, tõekspidamised ja õiglustunne. Kuna ühiskond on rahvas, saab ühiskond elujõuliseks siis, kui riigi poliitilise juhtkonna käitumine ja seega nende eetika, mis oluliselt moodustab ühiskonna eetilisi printsiipe , on kooskõlas rahva õiglustunnetega, ainult siis tunneme end koduselt oma riigis ja oleme valmis vajaliku panuse tegemiseks ühiskonna arenguks ja eduks .