Moskvas valitses toidupuudus ja streletsid hakkasid jälle ülestõusu organiseerima. Käis ka äge võimuvõitlus. Sofia igatses saada ainuvalitsejaks. Peetril puudus bojaaride toetus. Lõpuks mõistis ka Peeter, et aeg on ennast näidata. Preobrazenskis oldi pidevalt valvel, et vajaduse korral astuda streletside rünnakule vastu. Ühel äreval ööl põgenes Peeter streletside hirmus Troitsesse. Seal Peetri poolele hakkasid üle minema streletsi polgud. Peetri lähimaks õpetajaks olev Franz Lefort soovitas Peetril käituda nii, nagu olid käitunud tsaarid varasematel aegadel, rahulikult ja väärikalt. Nii võitis ta enda poole streletsid ja bojaarid. Sofia püüdis küll oma võimu säilitada ja tahtis Troitses Peetriga kokku saada, kuid Peeter keelas tal kloostrisse tuleku. Sellest päevast peale läksid viimasedki Moskva kroonuteenijad ja sõjaväelased Peetri poole üle. Peeter maksis kätte nendele, kes julgesid talle vastu
Kuperjanovi partisanidega 14. jaanuaril Tartu. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner parlamendile ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki. Siit edasi oli lahingutegevus kandumas Läti ja Vene aladele. Veebruari lõpus koondati Eesti vastu 75 000 80 000 meest. Pihkva lõigus moodustati Eesti Punaarmee, mille põhijõu moodustasid küll vene polgud, ent mis pidi veelkordselt tõestama käimasoleva sõja klassiiseloomu. Armee staabiülemaks määrati eestlane August Kork. Viru rindel Narva jõe joonel uusi kindlustusi rajama hakanud sõdureid tabas otsene pealetung. Enamlased purustasid suurtükitulega enamuse Narva linnast, mille tagajärjel põles terve Joaoru linnaosa maha. Peavarjuta jäi üle 2000 inimese. 7 Riigielu taastamine
Eesti Vabadussõda Sõja algus 28. novembril 1918 algas Narva all Eesti Vabadussõda. Punaarmee 6. kütidiviisi üksused (kokku 7000 meest) tungisid üle Narva jõe. Pealetungis osalesid ka eesti kommunistlikud polgud Viljandi ja Tartu kütipolk. Punaarmee esimese rünnaku Narvale olid 22. novembril tagasi löönud veel sakslased, ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist Eestist. Ajutine Valitsus saatis Narva alla kõik käepärast olevad väed. Viru rinne oli Vabadussõja alguse tähtsaim kaitsesuund, sest punaste pealetung ohustas Tallinna. Kaitset juhtis 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson. 1. diviisile allusid Virumaa Kaitseliit ning 1., 4., ja 5
See toimus eesti poole kindlustatud kaitseliini vastu.See rünnak tõrjuti saksa ja eesti üksuste poolt edukalt tagasi, kuid enamlased ei leppinud veel kaotusega. Eesti Vabadussõda oli alanud meile edutult. Narvast väljas aga ilmnes kurb tõde enamus polgus olnud sõdureid oli laiali jooksnud. Järele oli jäänud vaid umbes 350 meest,neist pooled olid ohvitserid. Kuid ka punaste edasitung takerdus. Punaüksuste moraal polnud kuigi hea ja seda eriti vene polkudes. Eesti kommunistlikud polgud oleksid tahtnud küll heameelega edasi liikuda, kuid kaotusrohked lahingud pidurdasid ka neid. 29. novembril 1918 kuulutati Narvas "Eesti Töökommuuni" nime all välja Eesti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik. Sellega taheti välismaailmale näidata punaste vallutussõda kodusõjana.1.detsembril alustasid punaüksused edasitungi. Eesti polgud taandusid järjest ja 24.detsembril vallutati vaenlaste poolt juba Tapa. Lahingud Pihkva rindel Punaarmee sissetung Eestisse toimus ka Pihkva kaudu
Sellises situatsioonis esitati Landeswehri juhatajale telegraafi teel ultimatum sakslaste tagasitõmbumiseks. Ultimaatumi tähtaeg möödus 5. juunil ning pärast seda asusid Jriki poole teele Eesti soomusrongid eesmärgiga kontrollida ultimaatumi täitmist. Amata jõe silla lähedal ründasid Landeswehri väeüksused soomusronge. Sellega oli sõjategevus faktiliselt alanud. 6. juunil vallutas Landeswehr üsna vähese vaevaga Cesise, mida olid seni kaitsnud lahingukogemusteta polgud. Landeswehri pealetung Läbirääkimised ebaõnnestusid ning vaherahu lõppes 19. juuni pealelõunal, mil Rauddiviisi osad alustasid edasitungi järgmiste linnade suunas. Tõsisem lahingutegevus algas 20. juunil, kui Rauddiviisi üksused ründasid eestlaseid. Sakslaste rünnak peatati ja eestlaste vasturünnakuga löödi nende väed tagasi. Sakslaste üldpealetung algas 21. juuni varahommikul. Suurtükitule toetusel ründas Landeswehr Eesti ja Läti vägesid. Hoolimata ägedast suurtüki ja
Moskvas muutunud äärmiselt keeruliseks. Moskvas valitses toidupuudus ja streletsid hakkasid jälle ülestõusu organiseerima. Käis ka äge võimuvõitlus. Sofia igatses saada ainuvalitsejaks. Peetril puudus bojaaride toetus. Lõpuks mõistis ka Peeter, et aeg on ennast näidata. Preobrazenskis oldi pidevalt valvel, et vajaduse korral astuda streletside rünnakule vastu. Ühel äreval ööl põgenes Peeter streletside hirmus Troitsesse. Seal Peetri poolele hakkasid üle minema streletsi polgud. Peetri lähimaks õpetajaks olev Franz Lefort soovitas Peetril käituda nii, nagu olid käitunud tsaarid varasematel aegadel, rahulikult ja väärikalt. Nii võitis ta enda poole streletsid ja bojaarid. Sofia püüdis küll oma võimu säilitada ja tahtis Troitses Peetriga kokku saada, kuid Peeter keelas tal kloostrisse tuleku. Sellest päevast peale läksid viimasedki Moskva kroonuteenijad ja sõjaväelased Peetri poole üle. Peeter maksis kätte nendele, kes
jaanuaril Narva.Koostöös Kuperjanovi partisanidega vabastati 14.jaanuaril Tartu.Pealetungi jätkudes vabastasid Eesti väed pärast ägedaid lahinguid 1.veebruaril Valga ja Võru ning kolm päeva hiljem Petseri. 4 Kevadtalvised kaitselahingud lõunarindel Eesti vägede sõjaline edu sundis Punaarmee juhatust oma varasemaid seisukohti ümber hindama.Veebruaris koondati Eesti vastu 75 000 – 80 000 meest .Pihkva lõigus moodustati Eesti Punaarmee,mille põhijõu moodustasid vene polgud,kuid mis pidi veelkordselt tõestama käesoleva sõja klassiiseloomu.Armee staabiülemaks määrti eestlane August Kork. Veebruaris alanud lahingute põhiraskus kandus lõunarindele,kuna selle 300 kilomeetrine pikkus ja looduslikud iseärasused ei lubanud organiseerida pidevat kaitsejoont. Ajutiselt õnnestus enamlastel vallutada Petseri,Vastseliina,Räpin,Ruhja,Heinaste. Ägedates heitlustes Vastseliina-Orava ja Rõuge-Haanja all murti Punaarmee rünnakuhoog
järgnes Tööerakond, Rahvaerakond. K Pätsi juhitud Maaliit sai lüüa. Asutava Kogu esimeheks August Rei, I valitsuse kujundas Otto Strandman. Võeti vastu deklr Eesti iseseisvusest ja määrati vabariigi valitsemise ajutine kord. Maaseadus okt 1919, põhiseadus - 1920 juuli. ********** Eesti vägede suurpealetung 1919.a mais. Lahing otsustati pidada väljaspool Eesti territooriumi Punaarmee vastu sõdivad vene, läti ja ingeri väed eesti saab polgud koju tagasi tuua. Vene Põhjakorpus läks esimesena rindele eesti toetas rannikul. Operatsioon oli võidukasPunaarmeel madal võitlusmoraal. Hõivati; Jambur, Oudova. Ingeri väeosa vallutas Krasnaja Gorka. Seejärel Eesti väed pihkvale tõrjusid enamlased ja vallutasid Pihkva. Lõunarindel teostati teine edukas opp Volmari ja Marienburgi hõivamine. Eesti ratsaväel läks oodatust paremini Taganes Punaarmee (200km retk Võru alt Jakobstadi) Läti põhiosa enamlastest puhas
Rostov on lahingus osalenud ja saab nüüd käsu minna ülemjuhataja Kutzovi juurde. Ta sattub juhuslikult keset lahingut, kuid pääseb õnnelikult edasi. Jõudes tagalasse näeb Rostov seal valitsevat segadust ja ta üritab leida ülemjuhatajat. Ta kuuleb, et keiser on saanud haavata ja ülemjuhatus on veel tahapoole viidud. Rostov jõuab Keisri voorile järele ja vaatab teda vaimustunult. Õhtul kella viieks on Venelased kõikjal lüüa saanud ja paljud polgud relvad maha pannud. Vürst Andrei leitakse lahinguväljalt prantsuse sõdurite poolt. Napoleon näeb teda koos lipuga lamamas ja peab teda ekslikult surnuks. Ta ütleb: ,,eks ole ilus surm". Siiski avastatakse, et ta elab ja tema haavu ravitakse. Omaeti ei leia Bolkonski, et Napoleon oleks eriti suur mees, kuigi ta temast varem lugu pidas. Ta jäetakse haavatuna kohalike elanike hooleks.
juunil eestlaste võiduga (võidupüha). 1919. suvel lahingutegevus peamiselt väljaspool Eestit. oktoobris alustas Loodearmee pealetungi Petrogradile, eestlased toetasid tiibadelt. oktoobris lätlastele appi P. Bermondt-Avalovi vastu. novembri keskpaigaks jõudis punaarmee uuesti Narva alla. novembri keskel suured kaotused Krivasoo ja Vääska läbimurrete likvideerimisel 31. detsembril lõpetasid verest tühjaks jooksnud Punaarmee polgud rünnakud 1920. 2. veebruaril allkirjastati Tartu rahu Eesti Vabadussõda lõppes. tulemused: Venemaa deklareeris, et tunnistab igaveseks ajaks Eesti iseseisvust kõik Venemaal elavad eestlased said õiguse kodumaale pöördumiseks Venemaa maksis Eestile 15 miljonit kuldrubla Venemaa lubas tagastada Eestist väljaviidud kultuurivarad Eesti võlad Venemaa ees tunnistati olematuiks 1924. 1
Moskvas valitses toidupuudus ja streletsid hakkasid jälle ülestõusu organiseerima. Käis ka äge võimuvõitlus. Sofia igatses saada ainuvalitsejaks. Peetril puudus bojaaride toetus. Lõpuks mõistis ka Peeter, et aeg on ennast näidata. Preobrazenskis oldi pidevalt valvel, et vajaduse korral astuda streletside rünnakule vastu. Ühel äreval ööl põgenes Peeter streletside hirmus Troitsesse. Seal Peetri poolele hakkasid üle minema streletsi polgud. Peetri lähimaks õpetajaks olev Franz Lefort soovitas Peetril käituda nii, nagu olid käitunud tsaarid varasematel aegadel, rahulikult ja väärikalt. Nii võitis ta enda poole streletsid ja bojaarid. Sofia püüdis küll oma võimu säilitada ja tahtis Troitses Peetriga kokku saada, kuid Peeter keelas tal kloostrisse tuleku. Sellest päevast peale läksid viimasedki Moskva kroonuteenijad ja sõjaväelased Peetri poole üle. Peeter maksis kätte nendele, kes julgesid talle vastu
Enamik kodanikke vangutas elutargalt pead, sisendades sõdureisse veendumust võitluse mõtetusest suure Venemaa vastu, mistõttu väejooksikute arv väeosades kasvas katastroofiliselt. Väeosade lagunemise haripunkt saabus mõned päevad enne jõule, kui ühest lõunarindel olevast polgust jooksis viimse meheni minema paar roodu, viies kaasa ka relvad ja varustuse. Selles olukorras varises 21. detsembril kokku Tartu ette moodustatud kaitseliin. LõunaEesti rinnet kaitsnud polgud, jättes kaitsmise Jumala hoolde, taganesid korratute gruppidena Põltsamaa, Jõgeva ja Viljandi suunas. Enamlastemeelsed väejooksikud hakkasid rüüstama Tartu sõjaväeladusid ning terroriseerima rahulikke linnaelanikke. Tartu oli iga hetk langemas punaste kätte. Leitnant Kuperjanovil Tartu maakonna kaitseliidu ülemana on hetkel käsutada vaid käputäis linnas olevaid kaitseliitlasi 9 ohvitseri ja 7 sõdurit. Tartu kaitsmine on mõeldamatu ja raske südamega otsustatakse 21
juht. Vabadussõja alguses ei suutnud organiseerimise faasis olev Eesti sõjavägi Punaarmeele vastu panna. 2. jaanuariks 1919 oli vallutatud suur osa Ida-, Kagu- ja Edela-Eestist. 6 Vabadussõja algus 28. novembril 1918 algas Narva all Eesti Vabadussõda. Punaarmee 6. kütidiviisi üksused (kokku 7000 meest) tungisid üle Narva jõe. Pealetungis osalesid ka eesti kommunistlikud polgud Viljandi ja Tartu kütipolk. Punaarmee esimese rünnaku Narvale olid 22. novembril tagasi löönud veel sakslased, ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist Eestist. Ajutine Valitsus saatis Narva alla kõik käepärast olevad väed. Viru rinne oli Vabadussõja alguse tähtsaim kaitsesuund, sest punaste pealetung ohustas Tallinna. Kaitset juhtis 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson. 1. diviisile allusid Virumaa Kaitseliit ning 1., 4., ja 5
Enamik kodanikke vangutas elutargalt pead, sisendades sõdureisse veendumust võitluse mõtetusest suure Venemaa vastu, mistõttu väejooksikute arv väeosades kasvas katastroofiliselt. Väeosade lagunemise haripunkt saabus mõned päevad enne jõule, kui ühest lõunarindel olevast polgust jooksis viimse meheni minema paar roodu, viies kaasa ka relvad ja varustuse. Selles olukorras varises 21. detsembril kokku Tartu ette moodustatud kaitseliin. LõunaEesti rinnet kaitsnud polgud, jättes kaitsmise Jumala hoolde, taganesid korratute gruppidena 11 Põltsamaa, Jõgeva ja Viljandi suunas. Enamlastemeelsed väejooksikud hakkasid rüüstama Tartu sõjaväeladusid ning terroriseerima rahulikke linnaelanikke. Tartu oli iga hetk langemas punaste kätte. Leitnant Kuperjanovil Tartu maakonna kaitseliidu ülemana on hetkel käsutada vaid käputäis linnas olevaid kaitseliitlasi 9 ohvitseri ja 7 sõdurit
Korraldati ümber vägede juhtimine, ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner. Eesti hakkas saama ka välisabi detsembris maabus Tallinna Inglise laevastikueskaader, aastavahetuseks jõudsid appi ka Soome, Rootsi ja Taani. Samas halvenes Punaarmee olukord: baasidest kaugel oli varustamine raske, väeosad väsisid, suurenes sõjatüdimus, juhtkond ei saatnud täiendavaid vägesid. Landeswehr Lätil oli tõsiseid probleeme iseseisvuse kaitsmisega. Varem moodustatud polgud asusid enamlaste poolele, Läti peamisteks kaitsjateks jäid baltisaksa parunitest koosnev Balti Landeswehr ja saksa vabatahtlikes Rauddiviis. Aprillis korraldasid sakslased Riias riigipöörde. Saksa väed kohtusid Võnnupiirkonnas aga Eesti Rahvaväe eelosadega, kes nõudsid nende tagasitõmbimist. Juuni algul puhkes tõsine konflikt. Neljapäevases võitluses Võnnu all aga jäid eesti väed peale ja 23. juunit tähistatakse Võidupühana
kaitsepositsioonide pihta võimsaid tulelööke ja saates jalaväe rünnakule üksteisele järgnevate tihedate lainetena. Esialgu üritati vallutada linn otserünnakutega, seejärel püüti kaitsjaid tagalast ümber piirata, kuid vastase ülekaalule vaatamata jäi eestlaste kaitse püsima. Viimase meeleheitliku pingutuse Narva vallutamiseks tegi Punaarmee aasta lõpupäevil, paisates linna alla oma viimased varud. Läbimurre ebaõnnestus ning verest tühjaks jooksnud punased polgud lõpetasid pealetungi. Samal ajal kui Narva all peeti kaitselahinguid, toimus Tartu rahukonverents. Eesti delegatsioon, mida juhtis Jaan Poska, taotles vaherahu sõlmimist, Eesti iseseisvuse tunnustamist ja idapiiri kindlaksmääramist. Piiriküsimuses puhkesid ägedad vaidlused, sest enamlased nõudsid endale kogu Setumaad ja suurt osa Virumaast. Kuid Punaarmee rünnakute nurjumine Narva all sundis Vene diplomaate järeleandlikkusele ning 31. detsembril kirjutati vaherahulepingule alla
1919a suvel toimus lahingu tegevus väljaspool Eestit. Nukogude Venemaa valitsus avaldas soovi sõja lõpetamiseks. 1919a septembris toimusid Pikvas rahu kõnelused mis lõppesid tulemusteta Detsembri algul algasid Tartus uuesti läbirääkimised, et saada paremaid tingimusi alustas punaarmee uut pealetungi Narva vallutamiseks mis sudeti tõrjuda. Viimasel katsel Narva vallutamiseks tegi punaarmee 1919a viimastel päevadel. 31dets 1919a lõpetasid verest tühjaksjooksnud punaarmee polgud rünnakud. See sundis Venemaad järeleandlikusele ning 31dets kirjutati alla vaherahulepingule mis jõustus 3jaanuari hommikul kell 10:30. Konverent Tartus jätkus, rahulepingule kirjutati alla 1920 aasta teisel veebruaril. Tartu rahu aluse pidi Eesti saama Venemaalt 15 miljonit kuld rubla. Enamlased lubasid tagastada Eestile siit välja veetud kultuurivarad ning lubasid tulevikus soodsaid majanduslepinguid. Venemaa deklareeris, et tunnustab ilmtingimatta Eesti riigi iseseisvust ja
valmis kallaletungijaid tagasi lööma. 28.novembril.1918.a. algas Vabadussõda – N.Vene Punaarmee ründas Narvat, mida kaitsesid vastloodud Eesti sõjaväelaste kõrval ka sinna veel jäänud Saksa väed. Narva vallutati ning päev hiljem kuulutati Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun, mida juhiti Moskvast. Sõja alguses sisaldas sõda kodusõja elemente, kuna Punaarmee poolel võitlesid ka Eesti kommunistlikud polgud. Punaarmee vallutatud alal kehtestati punane terror (üle 500 inimese tapeti ja ca. 2000 küüditati). Kõik see ja lisaks mõisamaade laiali jagamata jätmine hakkas punaste populaarsust vähendama. Sõja alguses oli Eesti olukord väga raske: Maa oli laostatud tänu Saksa okupatsioonivõimu poliitikale, kus kõik mis võimalik oli Saksamaale veetud. Kohati inimesed nälgisid. Eestlastel puudusid relvad, et ennast kaitsta. Esimesed relvad saadi väevõimuga
Esimeseks komandöriks oli Vacietis. Valged: 47 Siberis koondusid valged Koltsaki juhtimisel ja andsid oma pealöögi 1919 suvel. Neile läks vastu punaarmee komandör Tsapajevi juhtimisel (tema adjutandiks oli Petka). Koltsaki armee purustati 1919 jaanuaris Siberis, Koltsak lasti maha. Denikin ründas kommuniste lõunast 1919 suvel. Neile sõdisid vastu eestlastest formeeritud punased kütti polgud. Wrangel 1920. aastal ründas Grimmist. Ta löödi kohe puruks. Wrangel põgenes väljamaale. Tema vastu võitles eestlasest punaarmee komandör August Kork. Valge-Poola ründas Venemaad 1920. Eestis oli valgete juhiks Judenits, ründas Petrogradi. Punased: Budjonnõi - ratsaarmee juhataja. Tema nimest tuleb budjonovka - punaarmeelaste teravatipuline müts; Tsapaajev; Vorsilov; Tuhhatsevski - võitles valgete poolakate vastu; Blücher; Vacietis.
2. veebruaril 00:05 sai Tartu rahuleping allakirjutatud (Jaan Poska sekretäri mälestus). Asutav kogu ratifiseeris Tartu rahulepingu 13. veebruaril, alates 30. märtsist hakkas rahuleping kehtima. Tartu rahulepingu tingimused: 1) Nõukogude Venemaa tunnistas Eesti Vabariiki ja lõpetas sõja. 2) Kõik varasemad rahvusvahelised lepingud kaotavad oma tähtust, pandi paika Vene-Eesti piir. 3) Saadetakse laiali Nõukogude Eesti küti polgud, mõlemad lubasid et ei lase oma territooriumil tegutseda organisatsioonidel, mis pretendeerivad teise riigi valitsemist. 4) Juhul kui tulevikus tunnustatakse rahuvsvaheliselt Eesti neutraliteeti siis Nõukogude Venemaa tunnustab seda samuti. 5) Venemaal elavad eestlased ja Eestis elavad venelased said loa tagasi pöörduda oma kodumaale. Eestisse tuli tagasi 40 000 inimest. Vahetati välja sõjavangid
Ostrovi grupi peamiseks ül-ks oli hõivata Pihkva ja jätkata edasitungi piki Pihkva-Võru-Valga-Riia raudteed. Pärast Võru vallutamist pidi osa neist suunduma Tartu suunas ja jõudma Jõügeva-Põltsamaa kanti ning alustada sidet Jamburgi grupiga ning nendega ühinema.) Jaanilinna platsdamil seisis kaitses venelaste eest ainult üks saksa rügement. Revolutsioon oli neidki haaratud, kuid nad olid ülemustele kuulekad. Samuti olid nad üsna hästi relvastatud. Punaarmee polgud kaotasid ca 300 meest ja polkude riismed tõstsid mässu. Mäss lõppes tulemusteta, sest samal ajal saabus Viljandi kommunistlik kütipolk ja surus mässu maha. Jamburgi grupeering lähipäevadel siiski võitlusvõimeline ei olnud. Eesti riigikaitse sai organiseerumiseks lisaaega, kuna eesti sõjaväge tolleks hetkeks veel olemas ei olnud. Edukamalt läks Pihkva grupil, mis asus pealetungile 25.11. Neile seisid vastu sakslased ja vene valgekaartlik põhjaarmee üksikkorpus
Pealegi vabatahtlike värbamine ei andnud tulemusi. Tuli kokku vaid 2200 meest (põhjuseks sõjatüdimus ja väike eneseusk). 1. dets läks lahti sundmobilisatsioon ja selleks ajaks oli sõda juba alanud. Punaarmee pealetung: Narva lahing, taandumine Viru rindel, 22. nov marssisid kaks kütipolku Narva peale, lootes et sõjatüdimuses sakslased annavad vastupanuta alla. Seda ei juhtunud. Jaanilinna kaitsev rügement lõi punased polgud puruks. Nov lõpus suunati tähelepanu Narvale ja lõbiosa vägedest koondati sinna. 28. nov varahommik algas suurtükitule ja pealetungiga. Nad löödi küll tagasi, kuid sakslased ja eestlased taganesid. Punaarmee jäi pärast Narvat nädalaks passiivseks. Uus pealetung algas 6.dets, kujunedes kiireks ja edukaks. Tahvavägi üritas vastupanu osutada, kuid ikkagi taandus. Üksteise järel langesid Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu
deserteerimistega, siis nüüd muutusid need aina massilisteks. Vene armee võitlusvõime langes drastiliselt. Samas keelduti minemast separaatrahu kokkuleppimisele. 19. augustil 1917 algas sakslaste pealetund Väina jõele - purustati venelaste sillapead, siis ületati Väina jõgi, kiiluti kaitsesse ja Vene armee võitlusilmetus ilmnes oma täies ilus - vene sõdurid asusid taganema, jäeti maha raskerelvastus. Olukorda aitas stabiliseerida ainult Läti polgud (olid muutunud juba punasteks Läti küttideks). Aeglustasid sakslaste edenemise tempot. Kuigi Riia linn langes sakslaste kätte, siis siiski suudeti Võnnu positsioonil seisma jääda. Ühelt poolt olid sakslased oma eesmärgi saavutanud, samas siiski poolikult, sest AV ei soovinud jätkavalt separaatrahu sõlmida. Berliinis korraldati uus operatsioon - Albion - mille eesmärgiks oli kiiluda sisse Soome lahe kaitsesüsteemi - Soome laht pandi suudmest
annaabi.ee 
