Pjotr Tšaikovski ja vene muusika olukord (0)

Pjotr Tšaikovski ja vene muusika olukord
Pjotr Iljitš Tšaikovski elas 1840 – 1893 ning ta oli üks vene klassikalise sümfoonia rajaja ja Vene muusika psüsholoogilise suuna peaaesindaja. Tšaikovski oli romantistlik helilooja . Ta sündis haritlaste perekonnas. Suure perekonna soe õhkkond kujundas Pjotri iseloomu. Suur mõju oli ka prantslannast kasvatajal Fanny Durbach´il.
Aastatel 1850 - 1859 õppis ta Peterburi õigusteadustekoolis ning õppis klaverit Vene Muusikaühingu juures. Kooli lõpetamisel asus tööle ametnikuna. 1862. aastal astus Tšaikovski Peterburi Konsenvatooriumi ning lõpetas selle 1865. aastal. Algul püüdis ta kooli kõrvalt tegeleda ka ametniku tööga, kuid 1863. aastal otsustas lõplikult muusika kasuks. Konservatoorumis õppis ta kompositsiooni Anton Rubinsteini ja Nikolai Zaremba juhendusel. Aastal 1866 alustas ta tööd harmooniaõppejõuna vastavatud Moskva Konsenvatooriumis, kus töötas aastani 1878. Koostas mitu teooriaõpikut. 1868. aastal tutvus ta „Võimsa rühma“ liikmetega ning tegutses ka muusikakriitikuna. Tema Moskva perioodi looming oli avatud ja emotsionaalne ja tema teostes avaldus ka imetlus 18. sajandi muusika, eriti Mozardi muusika vastu.
Aastal 1877 abiellus ta Antonia Miljukovafa, aga abielu osutus katastroofiliseks. Seda selle tõttu et Tšaikovski oli tegelikult homoseksuaalne ja ta abiellus perekonna survel . Pikas lahutusprotsessis halvenes Tšaikovski vaimne tervis ning arstid soovitasid tal minna välismaale. Euroopa reisidel dirigeeris ta mitmeid koore nii Berliinnis, Pariisis kui ka Londonis. 1885. aastal pöördus tagasi kodumaale , asudes elama Klini, kus asub nüüd ka helilooja majamuuseum . Ta suri 1893. aastal Sankt -Peterburgis koolerasse. Tšaikovski tegeliku surma põhjustest on mitmeid versioone. Näiteks on arvatud, et ta tegi kas enesetapu või teda mürgitati ja on veel mitmeid teisi variante . Tema surma kõige reaalsemaks variandiks peetakse praegu arseenimürgitust ehkki seda ei suudeta enne kindlalt tõestada, kui avatakse Tšaikovski haud ja analüüsitakse tema säilmeid.
Tšaikovski musikaalsus avaldus varakult. Paljud Tšaikovski teosed põhinevad vapustavate elamuste ja õnneunistuste vastuolul . Teostest avaldub soov rebida end kõrgemale ratsionaalse maise elu vintsutustest. Tšaikovski on tunnistanud, et südamelähedaseim žanr on talle sümfoonia. Ta on loonud üle 30 sümfoonilise teose. Neid luues püüdis ta tabada inimtunnete kõige peidetumaid varjundeid. Tal oli kuus sümfooniat, avamäng – fantaasia „ Romeo ja Julia “, sümfoonilised fantaasiad „ Torm “, „Francesca da Rimini“, „Itaalia capriccio“. Üheks tema tippteoseks on ooper " Jevgeni Onegin ". Ooperis säilib Puškini idee - aadli sisutu eluviisi hukkamõist. Ooper on lüürilise põhikarakteriga. Sellesse ooperisse valas helilooja oma tunded ja hinge. Ooperi esietendus toimus 29. Märtsil 1879 Moskva Väikeses Teatris. Huvi ooperi vastu oli suur, kuid menu jäi kesiseks. Tema ooperid olid veel „ Padaemand “, „Jolanthe“, „Vojevood“, „Opritšnikul“, „Kuldkingakesed“ jpt. "Padaemandat" peetakse koos "Jevgeni Oneginiga" helilooja parimateks ooperiteks. Muusikaliselt on Tšaikovski ooperites esiplaanil vokaalne külg. Tšaikovski pole maailma muusikakultuuri ajalukku läinud mitte üksnes suure sümfonistina ja ooperi heliloojana, vaid ka balletireformaatorina. Oma balletis „Pähklipureja“ ühendab Tšaikovski ooperlik-sümfoonilise printsiibi nukuteaterlike joontega. Tšaikovski nende aastate looming oli eelnevaga võrreldes dramaatilisem, seda mõjutasid tolleaegsed vene intelligentsi meeleolud. Tal oli veel kaks balleti - „ Luikede järv“ ja „ Uinuv kaunitar“. Nende teoste hulgas koostas ta ka viiulikontserdi, kolm klaverikontserti ja üle saja klaverteose.
Tšaikovski soovis, et inimesed leiaksid tema muusikast rasketel aegadel tröösti ja tuge. Ja seda tema muusika pakub tõepoolest
Pjotr Tšaikovski ooperist ...
* Ooper peab olema kõige mõistetavam kõigist muusikaliikidest.
* On midagi vastupandamatut, mis kisub kõiki heliloojaid ooperi juurde: ainult ooper annab teile võimaluse suhelda massidega.
* Ooperi süžee jaoks on ainuüksi kontrastist vähe: peavad olema elavad inimesed, liigutavad situatsioonid.
* Ei tohi kuritarvitada ooperikuulaja tähelepanu, kes on tulnud ju mitte ainult kuulama , vaid ka vaatama.
* Ühendades endas niipalju ühist eesmärki teenivaid eri elemente, on ooper peaaegu et kõige rikkam muusikavorm.
* K irjutada ooper muusikata- kas pole see sama, kui luua draama ilma sõnade ja tegevuseta?
Euroopa kunstmuusika jõudis Venemaale 18.saj teisel poolel ja seda tänu Itaalia muusikutele,
kes andsid kontserte, kirjutasid teoseid tellimustele ja töötasid kapellmeistritena. Nende tegevus mõjutas suuresti ka Venemaa enda muusikute loomingut. Venemaa enda heliloojate teosed olid peamiselt vaimulikud koorimuusikad ja pillidega mängiti rahvamuusikat. 19.saj sai aristokraatide seas populaarseks žanriks klaverisaatega linnaromanss, mis ühendas endas Vene rahvalaulu avaruse ja hingestatuse ning mustlasviiside kirgliku väljenduslaadi. Muusikas arenes välja vastasseis kahe loomingulise suuna vahel. Kujunes välja noorte muusikute rühm nimega „Võimas rühm“, kus otsiti võimalusi vene rahvusliku muusika arendamiseks ning vastandati ennast tol ajal konsenvatooriumites valdavalt levinud akadeemilisele suunale. Näiteks pidas see rühm Pjotr Tšaikovsko loomingut liiga “läänepäraseks“. Rühma liikmete arvates pidi venepärase muusika loomiseks hoiduma üldse akadeemilisest muusikaharidusest. Võimas rühm andis lühikese ajaga hindamatu ja suure panuse vene rahvusliku muusika arengusse.