Iga inimene sureb ükskord. Igaüks kujundab oma elu erinevalt mõni seda põletades, mõni rahulikult ja tasapisi, kuni ta lõpuks vanadusse sureb. Camus romaan ,,Võõras" algab peategelase Meursaulti ema surmaga. Ta oli saatnud oma ema vanadekodusse, kuna elu koos temaga on olnud juba piisavalt pikk ning pika peale polnud neil enam millestki rääkida. Oma ema matustel jättis Meursault endast südametu mulje. Tema silmist ei tulnud mitte ainsatki pisarat ning ta lahkus kiirelt. Just see saigi üheks oluliseks tõendiks tema kohtuprotsessile, milles talle mõisteti surmanuhtlus. Teine surmaga seonduv sündmus toimus teose keskel. Seda võib kirjeldada kui enesekaitset. See oli samasugune päev nagu päev mil maeti Merursaulti ema. Kõik see oleks võinud jääda juhtumata, kui see araablane poleks olnud nii agressiivne ja oma noaga vehkima tulnud. Camus kirjeldab seda sündmust nii: ,,Mõistsin, et olen hävitanud selle päeva tasakaalu,
Paul astus lõpuklassis koos oma klassivendadega sõtta eesmärgiga kaitsta kodumaad ning kogemus piirduski vaid klassijuhataja peetud loengutest. Üleüldse olid sa loonud Paulist väga meeldiva noormehe. Paul ei mõelnud ainult endale vaid tema jaoks olid olulised ka sõbrad. Lisaks oli ta piisavalt kohusetundlik, ta oli nõus vabatahtlikult isegi eesliinis olema, sest tundis, et on teistele midagi justkui võlgu. Uskumatu aga tõsi, aga sa suutsid ka minul tuua paar pisarat silma. See oli üpris lõpus, siis kui Kat sai killu jalga ja Paul ta seljas kasarmusse tassis. Kõige kurvem selle juures oligi see, kui Paul avastas kohale jõudes, et tema vaevast ei piisanud ja Kat on surnud. Ma ei kujuta ette, millist valu Paul sellel hetkel tunda võis – näha suremas sõpra, keda olid valmis terve tee seljas tassima, eesmärgiga ta elu päästa. Minuni jõudis sinu sisu kui väikse õpetusena, mida elus ikka vaja läheb
Tal puuduvad selgesti väljendatud isikuomadused. Tal pole isegi eesnime, mis aitaks täpsutada tema identiteeti. Mersault' on väliselt vaadelduna täiesti neutraalne, kuid tegelikult on ta tulvil subjektiivseid hinnanguid ning väärtusotsustusi, mis enamjaolt on halvakspanevad. Mehele ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis, ta talitab alati nii, nagu ise õigeks peab. Peategelane on aus, ta ei teeskle mingeid tundeid. Selle kinnituseks on ema matused, kus mees ei vala ühtegi pisarat, ta ei tee teist nägugi. Ühiskond ei ole selle suhtes tolerantne, teda nähakse ohuna teistele, teda peetakse koletiseks. Teda on raske emotsionaalselt mõjutada, isegi kihlumine ei vallanda temas mingeid emotsioone. Ta ei leia, et inimese elul oleks mingi sügavam mõte või tähtsus, mis mõjutaks maailma. Kuigi ta teistele seda välja ei näita, kahetseb ta oma tegu. Ta on teistest erinev, tavainimene ei mõista teda ning jääb ülejäänud maailmaga võõraks
,,P. Shelley" on öelnud: ,,Armastus närbub sunduse all; tema tõeline olemus on vabadus, mis ei sobi kokku alistumise, kiivuse, kire ega hirmuga." Armastus peab olema vaba ja piiritu ning keegi ei tohi seda takistada. Inimesed pole loodud üksi olema, igaüks vajab enda kõrvale kedagi, keda armastada. Kahjuks võib armastus ka palju valu põhjustada, kuid kui oleme leidnud tõelise armastuse, ei kahetse me ühtegi pisarat, mille oleme valanud seda otsides. Igaüks väärib enda kõrvale inimest, kes teda armastab ja kes teda hoiab nii heas kui halvas.
läbistamas nutuhümni nad mõtlesid lahkunuile, oli surnute pühapäev. Teiste seas oli ka neid, kes ei tundnud leina nad ei saanudki, sest nad polnud aadamalapsed. Ükskõiksel ilmel jälgisid nad kaaslasi, oodates missa lõppu. Nad olid seal vaid viisakusest, et mitte äratada kahtlusi. Osad olid eelistamas elu varjude embustes, kuid julgemad segunesid inimsooga. Ka praegu pühkis mõni oma kauni taskurätikukesega olematut pisarat, teiste lohutav lugupidamine tagatud. Jättes ristiinimese ilmetu majaehitisega hüvasti, eemalduti üldkokkuhoidvast seltskonnast. Lõpuks omavahel, laskis ema lapse käest lahti ja lubas tal rohelisel murul kesk kalme paar ringi joosta. Tüdruk, kingades veel algaja, heitis end meeleldi hämarikku, mis ta suurtes tumedates silmades igavikuna vastu kumas. ,,Tule ka!" hõiskas ta, kuid avastas end üksi olevat. Ta ei kurvastanud, sest see oli alati nii
Ma võtaks kõik töömured koju kaasa ja ma lihtsalt rikuks enda maailma. Ma ei suudaks kunagi endale andestada, kui ma ei suuda abivajajat aitada ning ei tunneks kunagi rõõmu, kui keegi saabki parema elu kuna pool maailma ikka ootab oma abi. Minule parimaks lahenduseks oleks istuda kaugel ning aitada kaugustes. Ma tahan osa võtta heategevusest kuid ma ei näe ennast otseselt sotsiaaltöötajana. Ma ei suuda hetkel isegi kõndida kerjajast mööda ilma paar pisarat poetamata ning otseselt nendega kokkupuudutes ma kaotaks end täielikult. Mina ei sobi sotsiaaltöötajaks, kuid ma olen õnnelik ja uhke kõigi nende üle, kes on sellised imeinimesed, kes selle elukutse valivad.
Pole tähtsamat armastusest Paulus kirjutas oma esimeses kirjas korintlastele: "Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!" On tõsi, et armastus on üks suurim väärtus. See selgitab ka tõika, et märkimisväärselt suure hulga muusika- ja kirjandusteoste teema on armastus. Viimane inspireerib ka paljusid kunstnikke. Miks on armastusel nii suur roll meie elus? Et saada vastust sellele küsimusele, mõtleme, mida armastus endast kujutab. Üks sõnaraamat ütleb armastuse kohta järgmist: "Armastus on mitmetahuline nähtus ja seda on väga raske üheselt ning ammendavalt defineerida." Minu arust on parim definitsioon kirjas Piiblis. Seal ütleb: "Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustele, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; tema vabandab kõik, usub ...
oluline meie rahvuse säilimiseks. Üheks peamiseks ja tätsamaks inimesi ühendavaks ürituseks on laulupidu, millest võtab osa tuhandeid noori ja vanu, kes laulukaareall lauldes, kes pealtvaatjatena. Selle ürituse tarbeks on loodud mitmeid südamilikke ja meeldejäävaid laule, mis rahva hinges jäävad alati kõlama. Laulupidu on väga südamlik sündmus, ja nii paljude eesti inimeste silmist võib näha pisarat, rõõmu ja head meelt. See on üks sündmusi, mis ühendab meid, pisikese Eesti inimesi. Me teame, et peame oma keele ja kultuuri säilitamiseks nägema vaeva ja kokku hoidma ja seda me ka teeme, olgugi et on rasked ajad. Järgmiseks inimesi ühendavaks sillaks on kindlasti olümpiamängud või teised meistrivõistlused. Olen kindel, et Eestimaal ei ole kodu, kus ei tunta huvi sellest, kuidas läheb meie riigi sportlastel. Usun, et ikka hoitakse pöialt ja elatakse kaasa.
Just laulude kaudu sain ma esmakordselt aimu sellest eesti kirjanduse suurkujust. Tema luulele on muusikat kirjutanud näiteks Olav Ehala, kelle loomingust meenub esmalt just "Õrn, armas, õrn". Samuti suudab V. Toomemetsa jõuline "Maa tuleb täita lastega", mis põhineb Runneli luuletusel "Vana laul", kõik meeled sõnadele lahti kangutada. Sõnad koos rütmi ja meloodiaga mõjuvad võimsamalt kui ilma nendeta. Eriti pinev tulemus saavutatakse, kui viisistatud luule on juba oma olemuselt pisarat silmi toov või teisiti- ärgitab inimesi valvsale reageerimisele, nagu seda teevad Runneli luuletused. Kuna laul ei sunni inimest kaasa mõtlema ja viib sihile oma dünaamika abil, tasub Runneli luulet ka meloodiata lugeda. Seda tegin ma esimest korda emakeele tunnis ja avastasin "Vana laulu" sõnades endale uue tõlgenduse. Kui ma varem arvasin, et read: "maa tuleb täita lastega / ja laulude ja lastega", tähendavadki ühemõtteliselt seda, mida ma loen, siis nüüd omistan "laulude"
See etendus tõi tagasi minu sügavustesse vajunud soovi teatris käia. ,,Vares" oli nooremana minu lemmik raamat ning sellest tehtud lavastus taaselustas nii mõnegi raamatust saadud mälestuse. See oli erinev teistest teatritükkidest, mida näinud olen ning liigutas mind väga. Ühel hetkel naersin koos terve publikuga kogu südamest ja järgmisel hetkel valitses saalis vaikus ning nii mõnigi õrnahingelisem, kaasa arvatud mina, poetas paar pisarat. Arvan, et see, et linnateatri sünnipäeva puhul lavastati just ,,Varest", oli väga õige valik.
tema ja mina, mina ja tema, üks ja sama. S. Kõik on kõiksus, mis võtab erinevaid vorme. 3.Igal pool Igal pool saab õnnelik olla kõik võib olla kingitus ühtviisi suured kohutavad kiiskavvalgete mägedena teisel pool kannatus rõõm T. Õnn on meelelaad, optimistlik maailmavaade. Igas asjas on oma rosin, tuleb see vaid üles otsida. S. Õnnelikkus on valik, iga inimese enda otsus, kas näha päikest või pilvi. 4. Ons armastus Ons armastus midagi muud kui kaks pisarat mu silmades kui laps sikutab kahe peoga mu juukseid ja kiljub rõõmust T.Ta teeb mulle haiget, ilma et sellest aru saaks. Ma talun seda, sest me vahel on armastus, leppimine teise puuduste ja voorustega, on raske, kuid sellegipoolest jään ta kõrvale. S.Armastajad ei loobu üksteisest ka siis, kui on valus, vaid üks kasvatab teist ja nii ületatakse koos takistused. 5. Kärbeste sumin Kärbeste sumin vanas köögis vaikus mis sumiseb kaasa T
enda ülemise toa noortele andma. Paula vedas end vaevaliselt vanast trepist üles ja imetles oma viie- ja kuuekümnendatest aastatest pärit kostüüme, millest ta kohe mitte loobuda ei tahtnud. Kalju aga imetles oma margikogu, mida ta hakkas alla korrusele transportima. Vanakestel läks umbes viis tundi, et ülemist tuba poja ja pojanaise jaoks koristada ning märkamatult oligi päev õhtusse veninud. Oli magamamineku aeg. Vannitoas poetas Paula veel paar pisarat ja peale seda läks Kalju kõrvale magama. Kõik tundus nii teistmoodi kui hommikul. Tööpäev Järsku võpatas keegi voodis. See oli noor, umbes 23 aastane neiu, kes oli just halvast unenäost ärganud. Mööda ta valget nägu voolas alla külm higipiisk, mis varsti hallikat voodilina puudutas. Neiu silmitses toaakent, mis oli ära jäätunud ja millest kumas läbi tänavalmbivalgus. Ta võttis teki pealt ja sammus akna juurde
enda ülemise toa noortele andma. Paula vedas end vaevaliselt vanast trepist üles ja imetles oma viie- ja kuuekümnendatest aastatest pärit kostüüme, millest ta kohe mitte loobuda ei tahtnud. Kalju aga imetles oma margikogu, mida ta hakkas alla korrusele transportima. Vanakestel läks umbes viis tundi, et ülemist tuba poja ja pojanaise jaoks koristada ning märkamatult oligi päev õhtusse veninud. Oli magamamineku aeg. Vannitoas poetas Paula veel paar pisarat ja peale seda läks Kalju kõrvale magama. Kõik tundus nii teistmoodi kui hommikul. Tööpäev Järsku võpatas keegi voodis. See oli noor, umbes 23 aastane neiu, kes oli just halvast unenäost ärganud. Mööda ta valget nägu voolas alla külm higipiisk, mis varsti hallikat voodilina puudutas. Neiu silmitses toaakent, mis oli ära jäätunud ja millest kumas läbi tänavalmbivalgus. Ta võttis teki pealt ja sammus akna juurde
teinud, aga kui ta seda hiljem ka söögi lauas kordas ja seda ainult eestikeeles, siis hakkasid poisid nende sõnade peale mõtlema. Nimelt oli surnud Köler ja härra Maurus kutsus kõiki kel eesti verd sees kirikusse, kuid kohale ilmusid ainult need, kellele oli kindel käsk antud. Indrekut valdas kirikus imelik tunne nagu ta oleks tahtnud nutta, kuid ta hoidis seda tagasi, hiljem nähes, et härra Maurus ja härra Ollino olid ka paar pisarat valanud, siis ta kahetses et oli end tagasi hoidnud. Hiljem küsis ka Ramilda Indreku käest, et kas ta oli nutnud, sellele eitava vastuse saades ütles Ramilda, et ta ka ei nutnud kuigi püüdis. Neid katkestas tädi, kes ajas Ramilda sealt minema, kuid Ramilda jäi tädi edasi tüütama oma taeva ja põrgu küsimustega. Ramilda lahkudes seletas tädi, et juba Ramilda ema oli olnud sellinne. XVII Köleri surmast hakkas ka härra Slopasev rääkima. Ta sattus sellest nii hoogu, et hakkas
eemal. Kui ta oli oma asjad kokku saanud, siis need mahtusid tal väikesesse seljakotti ära. Lahkumiseks valis ta sellise hetke, kui Karinit polnud kodus,sest vastasel korral läheb uuesti tüliks ja asjaolude sunil võib ta olla sunnitud jääma. Esikus olles kutsus ta Tiina enda juurde, et talle vähemalt midagi öelda. Temaga kaasa tulid lapsed, kelle Indrek ajas teise tuppa tagasi. Indrek ütles, et ta lahkub ja peale seda nägi pisarat Tiina silmis ja Tiina palus et ta ei lahkuks ja suudles Indreku kätt. Kuid Indrek jäi endale kindlaks. Tiina küsis et kas nad vähemalt saaksid teda saatma tulla, sellega oli Indrek nõus. Kuid uuesti nähes Tiinal pisarat silmis ja laste lehvitust talle tal läks süda härdaks ja vähe puudus et ta oleks tagasi läinud. Selle pärast ta pööras esimesest tänavast kõrvale, kus ta kohtus oma äiapapaga, kes oli maani täis ja keda proovis voorimehele aidata politseinik. Indrek ütles
jõge metsast leitud. Ta oli alasti ja ta nägu tundmatuseni purustatud. Oli näha, et ta oma Siis kuulis Maret möödasõitjailt, et arst oli kirikumõisa tulnud. Ja ta jooksis sinna. elu eest oli viimseni võidelnud. Kuid iial ei saanud omaksed teada ta saatust ning ema ei Ta käis maa, mida oli edasi-tagasi poolteistkümmend versta, kahe tunniga ära. Ta tahtis võinud valada viimset pisarat ta mälestuseks. kogu aeg poja juures olla ja ometi ka arstiga kokku saada. Ta polnud enam neli ööd- Ja Mareti südant täitis kõike seda kuuldes ometi salajane rõõmutunne. Tema poeg päeva maganud. Kuid ta kõndis nii ruttu, et näis otsekui ette-poole kummaras jooksvat. oli kodu, ta saab ter-veks ja algab uut elu. Minevik on kui uni, kuhu ta enam iial ei Ta sai tohtriga kokku ja see lubas tulla
Mind ei huvita minevik mis olnud, see olnud sinna ei saa enam midagi parata! Adeele: Oh, Marc! Ma...ma... Marc: Tasa! Ma ei taha enam rääkida! Oleme lihtsalt nii... Adeele: Aga su ema? Marc: Mis temaga on? Adeele: Ma unustasin sulle rääkida ta ju tuli tagasi! Marc: Mida? Ta tõmbub tüdrukust eemale, ent hoiab ta käsi ikka oma käes. Adeele: Jah, Marc, su ema on tagasi! Nüüd saab su pere taas täiuslikuks... Adeele tõmbab oma käed Marci omadest eemale ja pöörab talle selja pisarat pühkides. Adeele: Mine ometi! Ta ju ootab sind! Marc: Mitte sinuta, Ada! Adeele: Miks? Neil on sind ju vaja! Marc: Ära ole selline ego, mademoiselle Adeele! Adeele: Teeseldud naeruga ümber pöördudes. Mida?! Mina ja ego? Oled sina siis parem või? Marc: Kindlasti. Sina mõtled vaid sellest, kui kahju sul endal oleks, kui ma praegu lahkuks. Sa ei arutagi selle üle, mis tunnen mina! Adeele: Ja mida sa siis tunned, Marcus de Vilait? Marc: Uhkust. Adeele: Uhkust?
Tihti ka mõistetamatud ja segased. Täpselt nagu ta isegi. Sa olid kui mu pisar, Mis mu põselt alla langes. Veeres alla silmast, Kus oli ta tegelik koht. Ja siis kukkus teadmatusse, Ning kuivas kiiresti. Seega oli ta unustatud. Keegi ei mõelnud enam, Kui palju kurbust ta õhkas, Missugust valu ta väljendas, Sest tulid uued nutupiisad peale. Ajapikku ka unustati, Miks oli see pisar valatud. Miks oli lastud sel pisaral oma silma kurnata, Ma tean, Et ise ka vahel unustan, Aga mitte seda pisarat, Ta oli eriline! Ta oli VALUS, Jättis haava südamesse, Mitte nagu kõik teised, Mis ainult niisutasid kaela ja märjutasid maad. See pisar kuulus mulle Ta jättis jälje, Mis sest, et surmahaava näol. Ma usun, et tegelikult ei tulnud ta silmast. Arvan, et ta väljus verena südamest. Ma võin vaadata sind põlastusega ja vihaga, kuigi ma seda ei tee. Ma võin vaadata sind nii nagu ma iial kedagi vaadanud ei ole, väga suurearmastusega. Kuid siiski
kõnnin edasi lõpu poole , sinna , kus ootab mind õnn . - Sa olid kui mu pisar, Mis mu põselt alla langes. Veeres alla silmast, Kus oli ta tegelik koht. Ja siis kukkus teadmatusse, Ning kuivas kiiresti. Seega oli ta unustatud. Keegi ei mõelnud enam, Kui palju kurbust ta õhkas, Missugust valu ta väljendas, Sest tulid uued nutupiisad peale. Ajapikku ka unustati, Miks oli see pisar valatud. Miks oli lastud sel pisaral oma silma kurnata, Ma tean, Et ise ka vahel unustan, Aga mitte seda pisarat, Ta oli eriline! Ta oli VALUS, Jättis haava südamesse, Mitte nagu kõik teised, Mis ainult niisutasid kaela ja märjutasid maad. See pisar kuulus mulle Ta jättis jälje, Mis sest, et surmahaava näol. Ma usun, et tegelikult ei tulnud ta silmast. Arvan, et ta väljus verena südamest. - Tihti me ütleme " Ei armasta ", aga hinges jooksevad meil pisarad . Tihti me ütleme " Vihkan ", aga ainult selleks , et ise usuksime seda . Tihti me ütleme " Hüvasti ", aga samas
ei suuda sind õnnele kanda, ei sinule päikest ma too. Mu elutee okastest rada, kust lillesid võtta ma saan? Ma okkaid sull' pakkuda tahan, ei võta neid vastu mult sa... Ma tean, sa varsti must lähed ja naeratad teisele siis, ma tean, mind armastad vähe, on sulle ükskõik minu piin. Ei suuda sind keelata minna, hääd õnne sull' eluteel! Ei kunagi jõua ma sinna õnn võõras on minule! Ma üksi saan hulkuma ilmas, kuid mälestus sinust on hea, ja varjates pisarat silmas, sind surmani meeles pean. Sa õnne küll kinkisid vähe, kuid ikkagi kauniks ta jääb. Kui üksinda nukrana lähen, neid hetki ma unelmais näen ... 9 Kolme pääsulinnu kohvik On aegade rutt nagu lillede nutt, nagu unelm, mis ilmub ja kaob. On minevik täis ainult päevi nii häid, ainult lootusi hommikuaos. Ei tea, mida teeks, kui saaks olla kord veel nagu tookord sind oodates siin. Oli kevadekuu, pargis õitsesid puud,
. ma olen üksi ja mu mõtted on minuga ! Sa olid kui mu pisar, Mis mu põselt alla langes. Veeres alla silmast, Kus oli ta tegelik koht. Ja siis kukkus teadmatusse, Ning kuivas kiiresti. Seega oli ta unustatud. Keegi ei mõelnud enam, Kui palju kurbust ta õhkas, Missugust valu ta väljendas, Sest tulid uued nutupiisad peale. Ajapikku ka unustati, Miks oli see pisar valatud. Miks oli lastud sel pisaral oma silma kurnata, Ma tean, Et ise ka vahel unustan, Aga mitte seda pisarat, Ta oli eriline! Ta oli VALUS, Jättis haava südamesse, Mitte nagu kõik teised, Mis ainult niisutasid kaela ja märjutasid maad. See pisar kuulus mulle Ta jättis jälje, Mis sest, et surmahaava näol. Ma usun, et tegelikult ei tulnud ta silmast. Arvan, et ta väljus verena südamest. Olete te pannud tähele, kuidas inimesed kõhelema hakkavad, kui sa neid pikalt vaatad ? Kas teate ,et inimesed lihtsalt muutuvad ülepäeva? Olete lihtsalt
eluraskust kannatasid, ja need, kes pärast meid tulevad ja jällegi kannatavad ja... seisavad reas seal... (sirutab käe välja ), kus... ah! ju muud midagi ei ole kui vanaema mured! Mitu põlve edasi, mitu ja mitu! Ja mitu põlve tagasi! (Väljasirutatud käsi väriseb)... Ma ei näe seal võõrast verd, kõik on seal kollaste peade ja siniste silmadega! Kollaste peade ja siniste silmadega! (Laseb käe langeda ja püüab, Marguse peale vaadates, nagu pisarat silmast ära pigistada.) - Aga ära seda südamesse võta, Margus, ära seda südamesse võta, see on ainult - viirastus, mis vanaema vahel näeb! {Paitab korra Margust ja ootab, et see midagi vastaks.) Kui päike looja läheb, kui vanad ja hallid oleme, siis... on kõik kannatused ära ununud nagu 24 unenägu! MARGUS (vahib veel ikka kohkunult sinna, kuhu vanaema käsi näitas, õhkab
asi mis on ja jääb alatiseks tõeks. "Ma armastan sind." Sa olid kui mu pisar, mis mu põselt alla langes. Veeres alla silmast, kus oli ta tegelik koht. Ja siis kukkus teadmatusse ning kuivas kiiresti. Seega oli ta unustatud. Keegi ei mõelnud enam, kui palju kurbust ta õhkas, missugust valu ta väljendas, sest tulid uued nutupiisad peale. Ajapikku ka unustati, miks oli see pisar valatud. Miks oli lastud sel pisaral oma silma kurnata, ma tean, et ise ka vahel unustan, aga mitte seda pisarat. Ta oli eriline! Ta oli valus, jättis haava südamesse, mitte nagu kõik teised, mis ainult niisutasid kaela ja märjutasid maad. See pisar kuulus mulle, Ta jättis jälje, mis sest, et surmahaaval näol. Ma usun, et tegelikult ei tulnud ta silmast. Arvan, et ta väljus verena südamest. Tema silmis leegitseb kord valu, kord tuli, kord armastus. Kuid, et seda märgata, pead oskama näha. Teda tundma. Ta ise vaid varjab. Tema loomus on salapärane ja müstiline, tema
. . Jaanus tahtis karjuda, tahtis appi joosta, aga ta oli kiviks tardunud, nii et ta ei võinud häält teha, ei kätt ega jalga liigutada. Ja nüüd, oi imet! hak,kas rüütel neiuga, Jceda ta palavalt kaisus hoidis, maast tõusma, nad kerkisid, kerkisid . . . Viimaks kadusid mõlemad pilvedesse. Jaanus vahtis üksisilmi seda kohta, kuhu viirastus oli kadunud, vahtis nii kaua, kuni ta silmad tuhmiks läksid ja kaks suurt, rasket pisarat ta põskede üle veeresid. Ta sirutas käed välja ja hüüdis: «Emmi, Emmi! ...» Seal lõhkes pilv teist korda, vana lossihärra kah-vatu kooljanägu vahtis põlevau silmil Jaanuse otsa, kuivanud käed sirgusid temale ähvardavalt vastu ja nagu kauge kõuemürin mägede tagant kõmises hääl närtsinud huultelt: «Vaata enese selja taha, talupoeg! Vaata enese selja taha, ori!» . . . Jaanus pööras pead ja nägi suurt kollen-davat
hakkavad. Sisuliselt ka see reform kukkus läbi, loodi hiiglaslik bürokraatlik monstrum, mis tegelikus elus küll hakkas usinasti riigiaparaati kontrollima, kuid ei toonud kaasa efektiivsuse suurenemist, vaid vastupidi- kontrollreidid komiteede tegevuskohtadel muutusid selgelt takistuseks. Mitte läbi mõeldud kontrolli kehtestamine ei olnud vastuvõetav paljudele riigiametnikele, kes samamoodi H maha võtmise päevakorrale tulles ei poetanud pisarat, vaid olid rõõmsad. 24.loeng- 7.mai H I periood kuni 60ndate alguseni oli majanduse elavnemise periood. Eriti suurt tähelepanu pööras Nikita põllumajandusele, pidas ennast põllumaj vallas tubliks spetsialistiks. Ukraina parteijuhina tegeles ka põllumajandusküsimustega. Oma avalikes esinemistes, kui 1953 sept-s sai NLKP KK peasekretäriks, pööras põllumaj küsimustele palju tähelepanu. Ka hiljem ajakirjanduses on jäänud mulje, et tema tegeleski põllumajandusega
Viha ja meelepaha nöörisid ta kurku. Ta oleks tahtnud häbiposti puruks lõhkuda, ja kui välk ta silmis surma oleks tuua suutnud, oleks ta mustlastüdruku pihuks ja põrmuks teinud, enne kui too üles sai ronida. Tüdruk ligines sõna lausumata kannatajale, kes tema eest asjata kõrvale tahtis rabelda, vabastas oma vöölt kõrvitsapudeli ja ulatas selle ettevaatlikult õnnetu kuivanud huultele. Silmas, mis seni oli kuiv ja punetas, nähti nüüd suurt pisarat, mis aegapidi mööda inetut ja meeleheitest krampunud nägu alla veeres. Võib-olla oli see esimene pisar, mida õnnetu elus kunagi oli valanud. Ta unustas hoopis, et ta juua tahtis. Mustlastüdruk ajas oma väikese suukese kärsitult mossi ja toetas naeratades pudelikaela vastu Quasimodo suurte hammastega suud. Küürakas jõi pikkade sõõmudega. Teda kõrvetas janu. 1 3 0 Kui ta lõpetas, ajas ta oma mustad huuled torru, küllap selleks, et suudelda ilusat kätt, mis teda nõnda oli aidanud
Kaua ja liigutatult vaatas ta selle poole üles; siis heitis ta akna alla selili maha, käed risti rinnal, hoides oma armetut närbunud õiekest. Nii tahtis ta surra -- väljas külmas maailmas, ühegi varjuta tema kodutu pea köhal; ükski sõbralik käsi ei pühi surmahigi ta laubalt, 26 ükski armastav nägu ei kummardu kaastundlikult tema kohale, kui suur surmaheitlus algab. Ja nii näeb tema teda, kui ta vaatab välja rõõmsasse hommikusse, -- ja oh, kas valab ta ainsatki pisarat tema vaesele elutule kehale, kas ta rinnast tõuseb ühtegi tasast ohet, kui ta näeb, et rõõmus noor elu on nii julmalt hävitatud, nii enneaegselt maha niidetud? . . . Aken avanes; teenija ebakõlaline hääl rüvetas pühalikku rahu ja -veejuga ujutas üle maaslamava; märtri maised jäänused! Lämbuv kangelane kargas kergendava turtsatusega jalule; miski lendas summutatud sajatuse saatel vihisedes läbi õhu, järgnes puruneva klaasi klirin, ja üks väike ähmane kogu vilksas üle
kelle ta leidis ikka veel laua ääres istumas ja vastu lambivalget oma malagaklaasi imetlemas. «Noh, näete,» ütles ta, «ka nemad ütlesid mulle ära!» «See on sellepärast, kallis sõber, et keegi ei väärinud seda rohkem kui teie.» Ja ta võttis sule, kirjutas paberile d'Artagnani nime ning andis selle siis tagasi. «Ja nii ei ole mul tulevikus enam sõpru,» ütles noormees, «ei midagi muud, kui ainult kibedad mälestused ...» Ja ta peitis pea käte vahele ning kaks suurt pisarat veeresid mööda ta põski alla. «Te olete noor,» vastas Athos, «ja teie kibedad mälestused jõuavad veel muutuda meeldivateks.» EPILOOG. Jäänud ilma Inglise mereväe abist ja Buckinghami poolt lubatud divisjonist, alistus La Rochelle pärast aastast piiramist. 28. oktoobril 1628 kirjutati alla kapitulatsioonile. Kuningas sõitis Pariisi sisse sama aasta 23. detsembril. Talle korraldati pidulik vastuvõtt, nagu oleks ta võitnud vaenlasi ja mitte prantslasi
annaabi.ee 
