Pimeduse hirm (0)

Tartu KollEDž
Keskkonnatehnika
Essee
Pimeduse hirm
Filosoofia
Triin Tõnisson
Materjalide taaskasutus ja
ettevõtte juhtimine 2
Tartu, 2011

Pimeduse hirm

Öeldakse ikka, et pimedust ei pea kartma , seal pole midagi, see on sama nagu mustaks värvitud päev. Aga, kas ikka on nii? Peamiselt tuntakse pimeduses end kaitstuna, ent samas paljudel suureneb ohtutunne. Millest tekivad jutud hirmsatest elukatest, kes tulevad meid kimbutama? Mis on tegelikkus ja mis fantaasia vili? Teada on, et inimese kujutlusvõime on piiritu . Kas tegelikult ka elab pimedas mõni ’’koll’’ või mõtleb inimene kõik välja?
Pimeduses kaob kõik üleliigne ning esile kerkivad varjatud meeled. Inimene ei ole kohanenud nägema pimedas, nagu linnud ja loomad, see on meie nõrkus. Aga võib olla me suudame näha olematut? Meil tekib hirm teadmatuse ees. Samas kuulmine paraneb või isegi on ülevõimendatud, väikese oksa praksumine võib meile tunduda nagu oleks elevant sellele astunud . See kõik on tegelikult meie alateadvus, tähelepanu suureneb pisidetailidele, mis meid hirmutavad tihti mõttetult. Meie psüühikat mõjutavad reaalsed ja paranormaalsed tegurid, millest oleme kuulnud lugusi või näinud filme.
Pimedus võib olla meeldiv oma rahu ja vaikusega, aga siiski kujutleme alatihti üksi pimedas linnaosas või paksus metsatukas kõndides nurga või puu tagant välja hüppavat monstrumit, pätti või sarivägistajat. Kaabakate ja väärastunud elumõtlemisega isikute kui reaalsete tegurite olemasoluna ühiskonnas on meie hirm põhjendatud. Pahatihti kuuleme- näeme raadiost või televiisorist krimiuudiseid , kus räägitakse päriselt sündinud kohutavaid lugusi. Tänapäeva ühiskonda peetakse küll tolerantseks, aga ometi leidub nö inimkiskjaid, kes peavad end jumalateks, tundes rõõmu või rahuldust piiritust ülemvõimust ja sadistlikust anarhiast kaaskodanike vastu. Selliste inimeste paljusus ja ülivõikad teod häirivad meie psüühikat just rohkem pimedas, tekitades kujtluspilte, et see kõik võib juhtuda meiega.
Hirm metsas kõndida ning kartus metsloomade ees on tegelikult enamasti ülepaisutatud, eks selline foobia on tekkinud tegelikult ajaloost, kus nälja ajal tõesti hundid ründasid inimesi, et end ära toita või siis looduse loomulikust protsessist, kui karu kevadel talveunest ärgates end uimase ja näljasena tunneb. Üldjuhul ei tule nad meid ründama, ainult siis kui sihiliselt tahame vigastada mõnda beebilooma või segame rahu tungides nende territooriumile, pigem kardavad nemad meid. Aga enamiku loomade elutegevus elavneb just öösel ning meie nägemisvõime väheneb, siis selle tulemusena võivad meie teed ristuda. Kuna metsloomad on meist jõulisemalt üle, tunneme loomulikku hirmu, et ei suuda end kaitsta.
Tihti kuuleme pööningult kostvaid samme, kuigi teame, et kedagi pole kodus või asjade ilmumist ja kadumist meile kummalisel ning võõral moel. Või näeme silmanurgast mingit vilksatust, aga pilku sinna suunda pöörates pole seal midagi ebatavalist. Kas siis selle põhjal võib järeldada, et meie ümber liiguvad ringi meist kõrgemad olevused, kelle nähtavat keha me ei näe, aga tunnetame nende kohalolekut? Või see on meie väljamõeldis? Tegelikult on mõlemad väited õiged, kuna raudset reeglit vaimude mitte olemas olust ega olemas olust pole tõestatud. Aga samas meie ajutegevus hakkab just pimedas genereerima selliste olendite võimalikkusest. Kuna muistendites on juttu inglitest, vaimudest, haljadest kuni surma toova vikatimeheni- kas nad on siis ka tegelikult olemas meie universumis? Pimedust peetakse vaimude ajaks, mil nad end võivad ilmutada, head haldjad tekitavad meis pigem kaitstuse tunned vastupidiselt halbadele, kes külvavad meis ebaloomulikku tunnetust ja kartust.
Järgmisteks valgustkartvateks olenditeks on kollid , kelle olemasolu peetakse vähem tõenäolisemaks kui vaimude eksisteerimist. Nemad külvavad paanikat pigem lastes . Lastel on elav ja värvikas mõttemaailm, rääkides monstrumitest kui elvast ja olemasolevast olendist. Täiskasvanutes tekib küsimus- kas on või ei ole? Teaduslikult pole suudetud seda tõestada. Võib olla on lastel erilised võimed nende nägemiseks? Ja miks tekivad nende olevuste tunnetus just pimedas, mitte valges?
Sellisel teemal võiks rääkimist jätkata lõputult, mis on reaalne mis mitte, mis on õudne mis hea. Et pimeduse kartusest pääseda, tuleks pimedus mõelda enda liitlaseks, kaitsjaks ja sõbraks! Ahluofoobia ehk pimeduse kartuse all kannatavad inimesed ei suuda siiski võtta pimedust kui loomulikku aega päeva tsüklis.