Chadee & Ditton (2005) Fear of crime and the media: Assessing the lack of relationship (p.321- 332) Mitmed uuringud on näidanud, et kuritegevuse kajastamine ajalehtedes on suhteliselt väike, kuid selle protsent on muutuv. Näiteks tüüpiline suurlinna ajaleht pühendab 5-10 % uudistest just kuritegevuslikele uudistele. Chadee & Dittoni uuringus selgus, et umbes 36 uurimisobjektist olid krimiuudiseid varieeruvalt 1,6 %-st 33,5 %-ni. Krimiuudised telekas ei läbinud sama tasemega kontrolli mis ajalehe uuringus. Dominic (1978; 111) leidis, et Ameerika teleuudistes on 13% uudistest just krimiuudised, Suurbritannias on see 5%. Raadio kohta pole seda hiljuti mõõdetud ega uuritud. Chadee & Dittoni uurimus põhineb Ferrano (1995) definitsioonil kuritegevuse hirmul. : Fear of crime is an emotional response or dreas or anxiety to crime or symbols that a person assosiates with crime (24)
Kuigi meie kooli õpilased on parajad väänikud, siis ei ole nende teod võrreldavadgi tegudega, mis mujal vabariigis noorte poolt korda saadetakse.Värvikam juhtum leidis aset paar nädalat tagasi Jüri Gümnaasiumis, kus alles esimeses klassis õppivad poisid ilmusid kooli purjuspäi lähedalt asuvast poest varastatud viinapudelitega. Seda ei oskagi kommenteerida ja jääb üle ainult jumalat appi paluda, et ta mõistuse pähe paneks. Krimiuudiseid jälgides tundub olukord ka nukker olevat ,sest peaaegu iga teine uudis on alaealiste seaduste rikkumistest Statistikat vaadates, ei ole numbrid head: noorsoo kuritegevus on viimaste aastate jooksul hüppeliselt tõusnud ja on jõudnud kõigi aegade kõrgpunktini. Tekib küsimus, et kas tõesti on noorus viimaks enda lõpu leidnud? Kuigi numbreid vaadates tundub asi olevat kohutav, siis ei saa alati ainult numbreid uskuda.
millest oleme kuulnud lugusi või näinud filme. Pimedus võib olla meeldiv oma rahu ja vaikusega, aga siiski kujutleme alatihti üksi pimedas linnaosas või paksus metsatukas kõndides nurga või puu tagant välja hüppavat monstrumit, pätti või sarivägistajat. Kaabakate ja väärastunud elumõtlemisega isikute kui reaalsete tegurite olemasoluna ühiskonnas on meie hirm põhjendatud. Pahatihti kuuleme- näeme raadiost või televiisorist krimiuudiseid, kus räägitakse päriselt sündinud kohutavaid lugusi. Tänapäeva ühiskonda peetakse küll tolerantseks, aga ometi leidub nö inimkiskjaid, kes peavad end jumalateks, tundes rõõmu või rahuldust piiritust ülemvõimust ja sadistlikust anarhiast kaaskodanike vastu. Selliste inimeste paljusus ja ülivõikad teod häirivad meie psüühikat just rohkem pimedas, tekitades kujtluspilte, et see kõik võib juhtuda meiega.