Suure keisrikssaamine seadustas tema võimu Rooma üle. Karl Suur mängis tähtsat rolli Lääne-Euroopa vaimu- ning kultuurielus. Oma õukonda Aachenisse kogus ta kokku Euroopa kõige silmapaistvamad õpetlased, et õpetada välja uus vaimulike põlvkond, kes omakorda levitaks kristlikku kultuuri rahva hulgas. Hakati taaselustama kreeka keelt ning ladina keele õppimine tehti kõigis õppeasutustes kohustuslikuks. Karli ettekujutuse järgi pidid piiskopid avama oma piiskopkondades üha uusi koole ja võtma vastu sinna kõik soovijad, olenemata seisusest. Ka Karl ise tegeles teadustega suure armastusega, oma ala meistreid hindas ta väga ning tõstis nad au sisse, eriti paelus teda astronoomia. Oma nime ei saanud Karl Suur mitte tema riigi suuruse, vaid suure kasvu tõttu. Oma 190 cm pikkuse koguga paistis ta teiste keskaja inimeste seas väga silma. Täies sõjavarustuses, mõõk
Pärnusse. Leedulased põletasid Vana-Pärnu maha, seetõttu viidi keskus Haapsallu. Kõige lõpuks viidi keskus üle Kuressaarde. Tartu piiskopkond moodustus nendest aladest, kus oli kunagi olnud Ugandi maakond plus veel mõned väiksemad Kesk-Eesti maakonnad. Juhiks oli piiskop, keskuseks Tartu. Läti aladel oli Riia peapiiskopkond, juhiks peapiiskop, keskuseks oli Riia. Läti aladel oli veel ka Kuramaa piiskopkond, juhiks oli piiskop, keskuseks Pilteme. Piiskopkondades oli piiskopil/peapiiskopil nii ilmalik kui ka vaimulik võim. Vaimulikus mõttes oli peapiiskop tähtsam, seega vaimulikus mõttes allusid Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa Riia peapiiskopkonnale. Ilmalikes asjades olid need kõik võrdsed. Kuuendaks võimuks oli ordu. Algselt oli Mõõgavendade ordu, mis sai lüüa blabla lahingus. Ellujääjad liitusid Saksa orduga. Kuna nad tegutsesid nüüd Liivimaal, oli nende nimetus Saksa ordu Liivi haru. Neid tuntakse Liivi orduriigi nimetusega
1208 1227 Max 15 000 võitlusvõimelist meest. KESKAEG Vallutussõjaga toodi poliitiline ja ühiskondlik kord. Selleks ajaks polnud meil välja arenenud kiriku ja kuningavõimu alluvuses olevat haritlaskonda. Vallutajad panid maksma uue halduse ja kirikliku korralduse. Põhja-Eesti kuulus Taani kuningale, kuigi vasallid olid valdavas osas sakslased. Osa Eestit kuulus Mõõgavendade (ja seejärel Liivimaa) ordule. 2 piiskopkonda: Saare-Lääne ja Tartu ning Tallinna linn. Piiskopkondades toetasid kohalikku võimu piiskoppide sakslastest vasallid. Keskendatud valitsusvõimu esindas selgesti ordu, kellel oli linnustes pidev rüütelvendadest ja nende abivägedest koosnev sõjavägi ning kelle ala valitsesid komtuurid ja foogtid. Algselt: vasall feodaali teenistuses olev sõdalane, kellele tasuks antud läänistus. Mõisaid ehitati rohkem peale Jüriöö ülestõusu. Suurem osa siinsetest saksa soost vasallidest olid mitte rüütliseisusega aadlid vaid nende
komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses. Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti. Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus- Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli
vms.Ristiusu tähtpäevi hakati ühendama eestlaste tähtpäevadega.Hiiede asemele asutati kirik. Sahaloo kirik on üheks näidiseks. Erilist kasu sellest aga ei olnud, kuna muinasaegsed kombed säilisid kuni 16 sajandini. 16 saj on kroonikad, kus nim eestlasi veel äsjaristitud rahvaks. ''Läbi hiiepuude paistsid kirikud''-kirikud olid tagaplaanil, aga ikkagi olemas. Ohvrihiied olid siiski tähtsamad Keskaja tunnuseks feodalism e läänistamine. Toimus ainult Taani aladel. Piiskopkondades toimus seda vähe ja ordudes ei toimunud üldse. Läänistamise eesmärk oli sõjaväe kokku saamine. Ordul ja piiskopkondadel oli olemas sõjaline jõud. Taani tahtis ka kohapeale sõjaväge, sellepärast toimus läänistamine. Klassikalisi mõisasid sellega Taani aladel rohkem. Tänu sellele Taani hindamisraamat, kuhu märgiti üles taani ajal olnud külad, mõisad jne. Selline valitsemine toimus üle 100 aasta, eestlased väidetavalt aga ei unustanud kunagist vabadust
valdused Liivi Orduriigile. Seega enne Jüriöö ülestõusu oli 6 maahärrat, pärast aga 5. (Kaardid lk 52, 58 + maakondade kaart.) Pärast siinsete alade vallutamist hakkas toimuma maade läänistamine. Maahärra jagas maad e lääni läänimehele e vasallile, kelle peamine kohus lääni kasutamisel oli see, et pidi minema sõjateenistusse maahärra juurde. Sellist läänistamist oli vaja selleks, et maahärrad saakisd kaitset vassallide näol. Läänistamine toimus piiskopkondades ja Eestimaa hertsogkonnas. Ordumeister esialgu maid ei läänistanud, sest ordul oli piisavalt sõjalist jõudu, kuid Taani kunigal ja piiskopkondadel polnud säärast võimu. Põhimõtteliselt ordul esialgu puudus vajadus selleks. Läänistati maid neile, kes olid olnud ristisõtta tulnud. Samas on teada, et Taani kuninga vasallide seas oli u 10% 1
· Linnafoogt - maahärra esindaja linnavalitsuses Liivimaa ühtne kiriklik tervik · Kuigi Põhja-Eesti alad kuulusid keskaja lõpuni Lundi piiskopkonna alla(Rootsi aladel) osalesid Tallinna piiskopid siiski Riia kiriku ettevõtmistes · Maaisandana olid piiskopid seotud MAA külge, mida nad valitsesid · Piiskopkondade keskusteks olid Toomkirikud o Toomkirikud kus olid jumalateenistusi pidasid Toomhärrad kõrgemad vaimulikud, osalesid piiskopkondades o Moodustades toomkapiitli (kõrgem vaimulike nõukogu, kuhu kuulus 12 toomhärrat), piiskopi kõrval iseseisev autonoomne üksus oma vara ja kassaga. · Usuelu maal o 97 kihelkonda, keskustes oli kihelkonnakirik (preester) o Kihelkonna kaugemates osades kabelid o Preestreid pidas üleval mõisast makstav kümnis, annetused o 7 sakramenti o Missad ladina keeles (pidulikud)
nõudel valitsejaga, käis kindlate reeglite järgi ning kaotaja lubas loobuda kättemaksust. Esialgu said vaenust välja kuulutada vaid aadlikud, hiliskeskajal ka linnakodanikud. Omavoli ja seadusetuse vastu hakkasid võitlema riik ja kirik, kasutates rahu institutsiooni. Jumalarahu (pax Dei) tekkis Prantsusmaal, kus aadlisõdu oli suures ulatuses. Jumalarahu sisaldas loetelu rahupaikadest ja isikutest: kirikud, turud, relvitud inimesed. Esialgu oli rahu üksikutes piiskopkondades, alates 1123. a määratleti aga jumalarahu üldised eeskirjad. Varem oli idee levinud juba ka Saksamaale, seal üks esimesi Kölni jumalarahu 1083. aastast. Levisid ka jumala vaherahud (treiega Dei), millega määrati rahuperioode (kirikupühad, paastuaeg). Jumalarahu eeskujul hakkasid ilmalikud valitsejad rakendama maarahu (Landfrieden). Kuninga pealesunnitud otsus alamatele, hõlas kogu maa ala, kus kuningas viibis ning kuritegu loeti suunatuks mitte otseselt kannatanu, vaid kuninga vastu
vastavalt Toomemäel või Toompeal. Pinnapealse suhtumisega ka vaimulik eetika rikkumine-küll naistega kooselu, küll prassimise ja muu lõbu. Sageli kuulus sama isik üheaegselt nii Tartu, Tallinna kui ka Saare-Lääne kapiitlisse. Esines koguni juhtumeid, et välismaalased, kes iial oma jalga Liivimaale polnud tõstnud, hankisid endale paavstilt mõned siinsed kanoonikukohad, saades samasuguseid tulusid veel mitmetest Saksamaa või Itaalia piiskopkondades. Siiski oli enamik Eestis tegutsevates kõrgvaimulikest juba alates XIV sajandist Vana-Liivimaalt pärit. Preestrite hulgas oli kohalike osa veelgi suurem. Keskaegsete suuremate linnade kirikutes oli hulgaliselt altareid. Igat altarit pidi teenindama oma vaimulik. Usinasti lasid altareid asutada rikkad perekonnad, tsunftid ja muud vennaskonnad, et vaimulikud seal iga päev nende hingeõnnistuse eest palvetaks. Usuelu maal. Kuigi piiskopkondade keskustes töötas arvukalt vaimulike ja
komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses. Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega. Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti. Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13
eelkõige Saksamaa eeskujul. Kerkisid linnad, linnused, kirikud ja kloostrid. Sellegipoolest säilis tehtu juures provintsluse, ääreala maik. Kogu kultuurielu tähtsaim kujundaja oli katoliiklik ristiusk. 1210 a. rajati Ordu. Ilmusid Eestisse kerjusmungad. XII saj. lõpul tundsid eestlased kristlust. Oli välja arenenud põllumajandus. 1215. a asutati dominiiklaste ordu. Jutlustatakse eesti keeles. Jutlustajad mungad on rahva seast. Tsisterlased võisid maid pidada. Mungad võisid kaugemates piiskopkondades heina teha. Mungad pidid kogu aeg jutlustama, valgustama rahvast. Pidid tootma ka uusi munki. Kuna elanikkond Eestis oli kirjaoskamatu, siis õpetasid nad eestlastele kristlikku käitumist 10 käsku, teatud hulk palveid, pihtimist ja paastu. Eksisteerisid sisekoolid e. munkade koolid. Välikoolid e. linnaelanike poisslaste koolid. Tekkisid nunnakloostrid, kus hakati ka tütarlapsi koolitama. Seal õpetati sakraalset käitumist ja rituaalset õpetust.
Vasall, kes koos perekonnaga elas linnuses, käis koos saatjaskonnaga kord aastas määratud päeval talupoegadelt makse kogumas. Neid päevi nimetati vakuseks. Koos sellega peeti ka kohtuistungeid, kuna kohtuvõim kuulus vasallile. Piiskopkond Eesti varane keskaeg oli mitmes mõttes üleminekuperiood, mil maa vallutajad panid maksma uue halduse ja kirikliku korralduse. Tekkisid piiskoppidele alluvad haldusüksused ehk piiskopkonnad. Piiskopkondades teostasid kohalikku võimu piiskoppide sakslastest vasallid. Pärast seda kui Saaremaa oli allutatud ja paavstile alluva kirikuriigi loomine ebaõnnestunud, koosnes nn. Vana-Liivimaa konföderatsioon viiest väikesest feodaalriigist: Ordule kuuluvad alad, Riia peapiiskopkonna valdused, Kuramaa piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Tartu piiskopkond. Sachsenspiegel Põhja-Saksa aadli õiguskoodeks, mis keskajal oli ka Liivimaa rüütliõiguse aluseks
Taotles rüütlitele tuginedes kuningavõimu tugevnemist ja Edela-Saksamaale kompaktse domeeni loomist. Hävitas Põhja-Itaalia linnade vastupanu murdmaks 1162 Milano. Sai Lombardia Liigaks ühinenud linnadelt, keda toetas paavst, 1176 Legnano lahingus lüüa. Tagas poja abieluga dünastiale Sitsiilia kuningriigi. Heinrich Lõvi Welfide suguvõsast. Üks juhtfiguure saksa idaekspansionis, mida teostati nii vallutuse, kolonisatsiooni, kaubanduse kui ristiusustamisega tema võimuses olevates piiskopkondades. Oli konfliktis Friedrich I Barbarossaga, kelle Itaaliapoliitikat ta ei toetanud ja kes pidas teda liiga võimsaks. Sai keisrilt 1180 lüüa ja pidi Inglismaale põgenema. Philippe von Schwaben ja Otto IV - Otto IV Heinrich Lõvi poeg, sai troonile pärast seda, kui Philipp tapeti. Püüdis 1210 vallutada Sitsiilia kuningriiki, kuid sattus vastuollu paavst Innocentius III-ga ja heidetakse kirikust välja.
Kui riik ei suuda kaitsta inimeste elu ja vara, siis kujuneb välja nn. rusikaõigus s.o tugevama õigus. Võis võtta ja teha, mida soovib. Igaühe õigus end kaitsta. Omavoli ja seadusetuse vastu hakkas võitlema riik ja kirik. Selleks kasutati, mis oli germaani hõimudel kasutusel vaherahu võimalusel lepitada vaenutsejad. Seda hakkas kasutama kirik omavoli piiramiseks ja avaliku julgeoleku tagamiskeks. Prantsusmaal sai alguse Jumalarahu. See kehtis algul piiskopkondades. Algul oli suuline vorm, hiljem tekkis kirjalik, 1123 a tekkis Jumalarahu üldised eeskirjad. Jumalarahude eeskujul hakkasid selle alusel kasutama sama vahendit ilmalikud valitsejad (kuningad, vürstid). Hakkas kujunema maarahude süsteem. Maarahu hõlmas kogu maa-ala, kus kuningas viibis. Maa-alal, kus kuulutati rahu välja ja sooritati kuritegu, siis see oli kuninga solvamine. Esimene maarahu kirjalikult 1093 a. Shvaabi rahu. Kogu protsess areneb, tulevad uued rahuseadused. Kui
Taotles rüütlitele tuginedes kuningavõimu tugevnemist ja Edela-Saksamaale kompaktse domeeni loomist. Hävitas Põhja- Itaalia linnade vastupanu murdmaks 1162 Milano. Sai Lombardia Liigaks ühinenud linnadelt, keda toetas paavst, 1176 Legnano lahingus lüüa. Tagas poja abieluga dünastiale Sitsiilia kuningriigi. Heinrich Lõvi Welfide suguvõsast. Üks juhtfiguure saksa idaekspansionis, mida teostati nii vallutuse, kolonisatsiooni, kaubanduse kui ristiusustamisega tema võimuses olevates piiskopkondades. Oli konfliktis Friedrich I Barbarossaga, kelle Itaaliapoliitikat ta ei toetanud ja kes pidas teda liiga võimsaks. Sai keisrilt 1180 lüüa ja pidi Inglismaale põgenema. Philippe von Schwaben ja Otto IV - Otto IV Heinrich Lõvi poeg, sai troonile pärast seda, kui Philipp tapeti. Püüdis 1210 vallutada Sitsiilia kuningriiki, kuid sattus vastuollu paavst Innocentius III-ga ja heidetakse kirikust välja. Kaotas pärast lüüasaamist troonitülis Friedrich II-ga ja prantslastelt Bouvines'i
sajandi eesti kirjakeelt - püüdis lohakat maakeelt saksa tingimustele vastavamaks painutada, seega esines vigu ja vastuolusid rahvakeelega. EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 4 Stahliga samaaegselt tegutses Lõuna-Eestis Joachim Rossihnius (u1600-1645) - pani aluse lõunaeestikeelsele kirikukirjandusele. 1632. aastal kaheosaline kirikukäsiraamat. Pani aluse tartumurdelisele kirikukeelele. Eri piiskopkondades tegutsenud Stahl ja Rossihnius panid oma käsiraamatutega aluse eesti keele kahele erinevale kirjakeelele, mis arenesid edasi raamatute avaldamises kahes keelemurdes. Hakkas pidev rivaalitsemine õigema keelemurde pärast. Kirikuraamatute väljaandmine eraldi Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti jaoks oli tingitud ka Eesti ala jagunemisest kahe piiskopkonna vahel. Stahli kirikuraamatuid hakati täiendama, kordustrükke andma, anti välja eraldi kirikulaulude raamatuid
Kuidas see toimus Saksa Ordu alal, pole teada. Visitatsioon tähendas ka vastavate maksude sisse nõumist. Ainsaks erandiks Saare-Lääne piiskopkond, selle kohta allikad säilinud - allikate poolest erandlikus seisukohas, sest hiljem piiskopkonna omandas Taani kroon ja kuna hertsog Magnus ei osanud rahadega ümber käia, siis dokumendid viidi Taani uurimisele. Tänu sellele on nad ainsana Taani riigiarhiivis säilinud. Lhendamata küsimus, kas igal pool Liivimaal piiskopkondades enam vähem regulaarselt ikkagi kirikuid visiteeriti või allikapositivistlikult, et see oli Saare-Lääne kohalik initsiatiiv. 1505 Saare-Lääne piiskop Johannes III andis välja piirkondlikud statuudid, kus oli kirjas, et rahvalt ei tohi nõuda sakramentide eest liiga kõrgeid maksu. Samuti korratakse nõuet, et rahvale tuleb õpetada rahva keeles Ave Mariat jne. Muuhulgas kaevatakse neis materjalides, et rahvas ei tunne 10 käsku. Keelatakse salajased abiellumised. Vähemalt
lääni üleandmisest vasallile. Tihtipeale anti üle ka mõni sümboolne ese, nagu näiteks sõrmus. Kogu protseduuri kinnitamiseks anti alates 13.-14. sajandist välja vastav läänikiri. Õiguslikult reguleeris seda valdkonda lääniõigus, mis koos era- ja karistusõiguslike normidega moodustas maaõiguse. Vanim teadaolev lääniõiguse redaktsioon Liivimaal on Harju-Viru vasallidele antud Valdemar-Eriku lääniõigus, mis kehtis ka piiskopkondades. Lääniõigus koostati 1315. aastal Taani kuninga poolt. Läänivahekord: Lääniisand annetas läänistusest laekuvad maksud ja kohaliku kohtupidamise oma vasallile. Vasall pidi selle eest isandale truu olema, samuti ta pidi oleam valmis sõjaliselt abistama läänihärrat ja olema talle ustav. Vasall pidi kaitsma maad omal kulul. Lisaks vasall võis toetada oma isandat nõuga. Kõige mahukam osa lääniõiguse kirjapanekutes puudutab lääni eest osutatavate kohustuste jagunemist ja
annaabi.ee 
