Perekonnapsühholoogia (0)

Milliseid reaktsioone võib kaasa tuua lapse homoseksuaalsuse tunnistamine oma perekonnaliikmetele?
Noorele endale kui ka pereliikmetele, eriti vanematele võib osutuda nö kapist välja tulek väga üllatavaks ja psühholoogiliselt raskeks protsessiks . Perekonnas võivad toimuda mitmed muutused, mõningal juhul on need positiivsemad, millega on nenditud, et perekonnas on omavahelised suhted muutunud lähedasemaks. Kuid halvimal juhul võivad olla tagajärjed vägagi negatiivsed või suurte lahkarvamuste tekitajateks ning olla isegi perekonna purunemise põhjuseks.
Vanemate reaktsioonid võivad olla kindlasti äärmuslikumad kui näiteks teistel pereliikmetel (st õed ja vennad, sugulased). Uuringutega on tehtud kindlaks, et poisslaste homoseksuaalsuse tunnistamine isale on märgatavalt raskem ning nende reaktsioon on negatiivne ja võib ulatuda isegi vägivallani. Vastupidiselt ema või vendade - õdede arvamusele, kes suudavad olukorda leebemalt võtta ning seda rohkem mõista või isegi kaitsma hakata.
Kindlasti üheks kõige suuremaks mõjufaktoriks võib olla siiski see kui tähtsad on perekonna jaoks traditsioonid, sellest tulenevalt ka erinevate religioonide ja rahvaste arvamused üldse sellesse, mis on nö loomulik ja mis täiesti tabu ja ebanormaalne .
Arvan, et kui noor on jõudnud otsusele teha oma seksuaalne orientatsioon ka teatavaks oma lähedastele, siis sellest hetkest hakkab peale protsess, millel võib olla pikk periood ning mille reaktsioonid võivad muutuda või areneda. Ajaliselt võib see jaguneda kuudeks, aastateks või isegi rohkem. Kas siis uudist võetakse kohe vastu positiivselt, vajatakse sellega harjumiseks rohkem aega või katkestatakse mingil ajahetkel kontaktid ( momentselt või pärast pikemat perioodi).
Frederick W. Bozett kirjeldab oma raamatus „Homosexuality and the family“ mitmeid erinevaid reaktsioone, kuidas need avalduvad ning milleni võivad need viia. Esmalt toob ta välja eitamise, mis võib küll olla lapsevanema poolne tunnistamine, kuid siiski arvatakse, et see on ajutine faas ning loodetakse, et sellest väljutakse mingi aja möödudes.
Arvan, et selline olukord võib kaasa tuua hiljem suure pettumuse, kui lõpuks jõutakse selgusele, et tegemist pole pelgalt ajutise nähuga.
Religioossetes perekondades pöördutakse Jumala poole ning palvetatakse, et Jumal aitaks lapsel muutuda tagasi „normaalseks“ ning leiaks oma õige tee tagasi. Tihti ollakse segaduses kirikus õpituga, sest homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, kuid jällegi oma last on loodud armastama tingimusteta. Kuidas peaks siis toimima ? Kas siis lapsevanemal lasub kohustus olla usu poolt ja hüljata oma järglane või öelda lahti oma religioossetest põhimõtetest.
Üsna tavaline on ka vanematel häbi tundmine , kas siis sugulaste, kolleegide , naabrite või sõprade ees ning pettumuse tunne, sest lapsevanematest ei saa kunagi vanavanemad ning enne on oldud ootuses, et nende järglane abiellub siiski vastassoost inimesega nagu nende arvates oleks tavaline ja aktsepteeritav. Siiski vaid mõningates riikides on seaduslik abielluda ja koos adopteerida laps samasoolise isikuga .
Frederick W. Bozett toob kõige negatiivsemateks reaktsioonideks välja lapsele suunatud viha ja raevu. Lapsevanemad usuvad, et laps on reetnud nemad kui ka kõik kasvatuse ja kombed, mida nad on talle kunagi õpetanud.
Kõige äärmuslikumaks reaktsiooniks võib pidada äkilist raevu, isegi karistamist vägivalla näol. Taoline olukord võib välja viia selleni , et öeldakse lahti oma lapsest, visatakse ta kodust välja ning katkestatakse edaspidi kõik suhted.
Bozett toob näiteks välja juudi perekonna kombe , mil peetakse matuserituaal ning tunnistatakse oma järglane nende jaoks surnuks .
Vastupidiselt eelnimetatud reageeringutele on üks positiivsemaid kindlasti oma lapse homoseksuaalsuse aktsepteerimine, mille üheks võimaluseks toob Bozett selle, et vanemad on märganud lapsepõlves juba mitmeid ilminguid, mis võivad olla vihjeks homoseksuaalsuse olemasoluks ning seepärast on neil ka kergem seda tunnistada ja seejärel leppida. Ka lapsevanemate vabameelsus ning painduvus aitavad mõista noore tundeid ning ei üritata alla suruda tema jaoks midagi loomulikku, seda enam, et teatavasti on laps elanud pika aja oma elust segaduses. Tehtud uuringutest on selgunud ka tõsiasi, et mida lähedasemad on olnud enne „kapist välja tulekut“ lapse ja lapsevanema omavahelised suhted, seda kergem on neil üksteist mõista ning hoida ära perekonnast lahkuminekut.
Üsna loomulik reaktsioon on muretsemine lapse edaspidise turvalisuse pärast ühiskonnas valitseva tugeva homofoobia tõttu, millel võivad olla sageli tagakiusavad ja vägivaldsed puhangud. Homoseksuaalsust avalikult tunnistanud inimesed on intervjuudes rääkinud, et tihti peavad nad kogema väga alandlikke tagakiusamisi, nagu näiteks avalikus kohas sõimamist, kividega loopimist, autode rüüstamist ja kallaletunge tänavatel. Siiski aja möödudes on ühiskond muutumas tolerantsemaks ning inimesed on rohkem teadlikud vähemuste olemasolust ning suudavad oma eelarvamusi juba ümber lükata.
Ka paljud lapsevanemad tunnevad oma järglase ees süütunnet ning arvavad , et nemad on tema homoseksuaalsuses süüdi- kõige tavalisemad arvamused võivad olla seotud lapsevanemate enda poolse halva kasvatusega või lapse väärkohtlemisega lapsepõlves.
See on tavaline lapsevanemate poolne eelarvamus, et nemad ise on midagi valesti teinud ja seda kuidagi esile kutsunud, sest kuidas muidu saab järsku tekkida omas lapses omasooarmastus.
Mind ajendas taolisest probleemist ja just reaktsioonidest kirjutama selle teema aktuaalsus, nii ühiskonnas üldiselt kui ka enda kogemus kõrvalvaatajana, kuidas lagunes üks kokkuhoidev ja küllaltki liberaalse kasvatusega perekond. Olen kindel, et kui perekonnal oleks võimalus saada üheselt koos abi ning üritada üksteist mõista, siis ei oleks perekonna saatus olla lagunenud. Olen arvamusel, et sellises olukorras tuleks teha otsuseid mitte vaid lähtudes enda seisukohtadest vaid ka vaadata probleemi justkui kõrvalt. Suuta suruda vähegi alla oma kindlamad printsiibid ja vaadata homoseksuaalsuse tabu veidike avaramalt ja mõista, et raske on oma loomust alal hoida ning tundeid sundida. Ka sellest tulenevalt on raske perekondadel abi otsida, sest kardetakse teiste arvamust ja avalikku häbi.
Oma last peaks armastama sellisena nagu ta on ning sellisel eluetapil püüdma talle igati toeks olla. Arvestama peaks ka juba sellega, et noor võttis endale kohustuse üldse oma huvist samasooliste vastu oma vanematele rääkida ja tunnistada. Arvan, et see tähendab teatud abipalvet toetuseks ning aus olla oma vanemate suhtes sellises tähtsas küsimuses on ju raskem kui lihtsalt mitte rääkida ja elada tulevikus vaid põgenedes tõe eest ja seda varjata.
Millised iganes oleks oodatud reaktsioonid ning kartused tuleks siiski kaaluda selle tunnistamist, sest tihti võib olla vanemate tagaside oodatust positiivsem kui üldse arvata osati.
Kasutatud kirjandus:
Frederick W. Bozett “Homosexuality and the Family” 1989
Laurie Heatherington’i ja Justin A. Lavner’i artikkel
Coming to Terms With Coming Out: Review and Recommendations
for Family Systems– Focused Research
( Journal of Family Psychology 2008, Vol. 22, No. 3, 329–343)
Koostas: Külli Kukk
( A52447)