Homoseksuaalsus (0)

Kadrioru Saksa Gümnaasium

Homoseksuaalsus

Õpilane: Anna Haritonova
12a klass
Tallinn 2013
Sõna homoseksuaal võttis 1869. aastal kasutusele Austria-Ungari kirjanik ja tõlkija Karl Maria Benkert von Kertbeny. Inglise keelde tõi selle Havelock Ellis, kes 1890. aastail uuris inimese seksuaalsust. See omast soost inimeste vastu füüsilist ja emotsionaalset tõmmet kirjeldav mõiste tuleneb kreekakeelsest sõnast homos (mis tähendab 'sarnane' ; mitte ladina sõnast homo 'inimene, mees') ja ladinakeelsest sõnast sexus (sugu). Võib-olla just esimesest sõnapoolest johtuvalt kaldutakse seda terminit kasutama peamiselt meeste kohta. Selle vastandmõiste heteroseksuaal, mis tuleneb kreekakeelsest sõnast heteros ('erinev') tuli käibele hoopis hiljem. Von Kertbeny pidas heteroseksuaalset käitumist “normaalseks seksuaalsuseks”. Psühholoogide silmis jagunevad homoseksuaalid avalikeks ja varjatuiks, tähistades sellega inimese suhtumist oma homoseksuaalsetesse tunnetesse.
HOMOSEKSUAALSUSE PÕHJUSED
Lapse psühholoogia seksuaalseid aspekte määravaist tegureist on tõestamist leidnud vaid väga vähesed. Siin varjutavad kindlaid teadmisi mitmesugused hüpoteesid. Meil on küllaltki kindlad teadmised meeste ja naiste hormonaalsetest ja anatoomilistest erinevustest. Vaieldavaks jääb aga küsimus kaasasündinud psühholoogilistest erinevustest. Nagu on näidanud Margaret Meadi kultuuridevahelised uurimused, puuduvad meie geneetilises programmis paljud omadused, mida me peame traditsiooniliselt “mehelikeks” või “naiselikeks”. Meestel ja naistel, poistel ja tüdrukutel on palju ühist, ometi pööratakse sarnastele omadustele tunduvalt vähem tähelepanu kui erinevustele. Meid on sildistatud “mehelikeks” või “naiselikeks” peetud omaduste ja tunnetega. Laps püüab täiskasvanute eeskuju järgides piirata oma emotsioone nii, et nad vastaksid meie ühiskonnas kinnistunud soorollidele.
Sigmund Freud on väitnud, et me kõik tuleme ellu biseksuaalsena, täiskasvanuks saamisel aga surume järk-järgult alla osa oma võimalustest. Praeguseks on selge, et soolist suundumust määrav psüühika osa kujuneb inimesel 5. eluaastaks, seejärel asub ta sisse võtma oma kohta absoluutse heteroseksuaalsuse ja absoluutse homoseksuaalsuse vahelisel skaalal. Selle fikseeringu oletatavad põhjused jagunevad kaheks: sünnipärased ja isikliku kogemuse alusel tekkinud ehk omandatud.
HOMOSEKSUAALI TÄISKASVANUKS SAAMINE
Lapsed saavad oma seksuaalsusest teadlikuks erinevalt ja eri vanuses. Esimesed seksuaalilmingud tekivad kehalisel tasandil, hiljem kujuneb emotsionaalne tasand. Varane seksuaalkogemus on tavaliselt juhuslik ja võib aset leida mõlema soo esindajatega. Mõningates olukordades , kuhu ühest soost kooliõpilased satuvad, tekivad homoseksuaalsed suhted, mis on tihtipeale seotud homoseksuaalse arengufaasiga, mille lapsed teatud eas läbivad.
Homoseksuaalseks võib pidada järgmisi käitumiselemente:
1) enne seksuaalse huvi väljakujunemist ilmnev kalduvus piirduda ühesooliste gruppidega;
2) valmisolek osaleda seksuaalmängudes koos sookaaslastega;
3) emotsionaalne armumine endast vanematesse samast soost lastesse.
Ükski neist punktidest ei osuta üheselt homoseksuaalsele suundumusele. Tegelikult rõhutab sääraste käitumismudelite olemasolu neid sisemisi võimalusi, mis inimestel homoseksuaalse reaktsiooni suhtes on olemas.
Tavaliselt ei teadvusta homoseksuaalne laps seksuaalse arengu varastel etappidel oma erinevust kaaslastest, vaatamata sellele, et ta võib kokku puutuda täiskasvanute vaenuliku suhtumisega mõnesse käitumisviisi. Mõistmine, et tema seksuaalsus erineb teiste omast, võib homoseksuaalsetel lastel toimuda järkjärgult või äkilise välgatusena, näiteks juhul, kui teised sõimavad teda homoks. Aeg-ajalt küsib vastassoo vastu seksuaalselt ükskõikne laps endalt, ega ta ometi homoseksuaal ole.
Igaüks, kes tahab homoseksuaalsuse kohta rohkem teada, põrkab kokku probleemiga, kust saada informatsiooni. Eesti keelset selleteemalist kirjandust on vähe. Kerge on sattuda vanade käsiraamatute peale, kus homoseksuaalsust käsitletakse haigusliku seisundina. Ka meedias ja ilukirjanduses on geisid ja lesbisid vahel kujutatud tahtejõuetute, eluga rahulolematute õnnetute inimestena või kergemeelsete ja tuisupäiste elupõletajatena.
Pole siis ime, kui noorukit võib haarata õud ja ta kujutab end olevat oma kalduvuste pärast isoleerituna.
Ta leiab, et tal on veider seksuaalsus, sellal kui teda ümbritsevad inimesed on “normaalsed”. Lisaks sellele tunneb nooruk survet igast küljest: eakaaslased, vanemad ja õpetajad nõuavad temalt heteroseksuaalsetele normidele vastavat käitumist. Surve vältimiseks võib nooruk loomulikult sõlmida mõningaid heteroseksuaalseid suhteid, mille tagajärjel tunneb ta omakorda veelgi teravamalt, et on teistsugune. Need, kel seksuaalkontaktid vastassooga õnnestuvad, võivad endale sisendada, et traditsioonilise perekonna loomine on õige samm. Neil puuduvad oma tuleviku kujundamiseks teistsugused mudelid, sest kättesaadav
teave homoseksuaalsete suhete kohta on piiratud. Erisooline paarisuhe, mille üheks osapooleks on homoseksuaal, asetab mõlemale partnerile ülejõu käiva koorma, sest valed ja mõistmatus nende vahel toovad suhtesse ebakõla ja pinget.
Noorukite vahel tekivad tihtipeale tihedad suhted, kus heteroseksuaalne osapool ei teadvusta oma homoseksuaalseid tundeid, homoseksuaalne osapool aga püüab neid mitte välja näidata ja tunneb end rõhutuna. Teadmine, et siiras saab olla vaid omasugustega suheldes, tekitab heteroseksuaalide tõekspidamiste järgi valitsetavas maailmas oma homoseksuaalsust avastavale noorele kannatust ja rahulolematust .
Homoseksuaalide elustiil
Homoseksuaalidel puudub kindel elustiil. Neid on igas maailmajaos, mõlemast soost inimeste seas ja kõigis eluvaldkondades. Ainsaks ühiseks jooneks on seksuaalne orientatsioon .
Seksuaalkäitumine
Püüe vaadelda homoseksuaalset käitumist läbi heteroseksuaalse prisma on toonud kasutusele segadusseajavad mõisted. Rääkides “aktiivsetest” ja “passiivsetest” partneritest, eeldatakse, et homoseksuaalse seksuaalkontakti ajal täidab üks partner “aktiivset” (mehe) ning teine “passiivset” (naise) rolli.
See oleks nii, kui penetratsioon oleks homoseksuaalse kontakti vaieldamatu koostisosa. Kuna see nii ei ole, on mõisted ebatäpsed. Ent isegi penetratsiooni korral võivad partnerid olla kordamööda mõlemas rollis. Kahjuks annab niisugune väärkäsitlus inimestele, kes pole homoseksuaalsusega kunagi vahetult kokku puutunud (nt vanemad), vale arusaama homoseksuaalsest praktikast. Sama kohatult kõlab ka väide, et mees, kes täidab alati “aktiivset” rolli, polegi homoseksuaal, ja seda on vaid “passiivse” rolli kandjad .
Huvipakkuvale tulemusele jõuti Kinsey uuringutega, mille kohaselt ligi 30% heteroseksuaalseid mehi praktiseerivad anaalseksi oma abikaasadega, mis veel kord tõestab, et selline käitumine pole omane üksnes homoseksuaalidele.
Välisilme
Pikka aega püüti otsida homoseksuaalidel kehalisi erinevusi nn tüüpilisest mehest või naisest. Oletati, et kehaehituselt on nad “kuskil vahepeal ”. Rahva seas püsib siiani müüt, et homoseksuaale on võimalik eristada välimuse järgi. Sellele on kaasa aidanud traditsioonilisi soorolle teadlikult eirav käitumine mõnede geide ja lesbide puhul. Naiseliku gei ja meheliku lesbi imago on tekkinud komöödiafilmide, anekdootide ja inimeste fantaasiate mõjutusel. Samas eiratakse tõsiasja, et nahktagides turskete kantpeade imago on tulnud ameerika geidelt ja Soome päritolu ameerika kunstnik Tom of Finland ’ilt, kes otsustasid alatiseks hävitada ettekujutuse naiselikust geist.
Homoseksuaalide kehalisi iseärasusi puudutavad arusaamad püsisid kuni 1960. aastateni, mil teaduslikud uuringud näitasid, et homoseksuaalide seas on sama palju erinevusi kui heteroseksuaalsete inimeste seas. Nii nagu pole tüüpilist heterot, pole ka tüüpilist geid .
Sotsiaalne elu
Vaba aja veetmine sõltub otseselt konkreetse inimese vajadustest, rahalistest võimalustest ja sotsiaalsetest kohustustest. Mõttetu on rääkida hetero - ja homoseksuaalsete inimeste sotsiaalse elu erinevustest, kuna ühesugune võimaluste skaala on mõlemal pool.
Materiaalses mõttes on paljud homod küllaltki edukad . Pere puudumine võimaldab rohkem tööle pühenduda ja jõukamalt elada. Nö medali teiseks küljeks on võimalikud komistuskivid karjääriredelil, sest homod ei vasta mõnele sotsiaalse standardi nõudele (sageli on eduka karjääri üheks eelduseks perekonna olemasolu). Erisoolises abielus homod ei erine oma materiaalse olukorra poolest heterotest. Varjatud homoseksuaalid, kes ei julge oma seksuaaleelistusi järgida, suunavad oma seksuaalenergia sageli töötegemisse või karjääri.
Homoseksuaalne kogukond oma subkultuuriga on praeguse tsivilisatsiooni oluline ja üsna märgatav osa. Ei tohi unustada, et homoseksuaali elu ääremaal erineb oluliselt homoseksuaali elust suurlinnas: puuduvad kooskäimiskohad ja kehtib tugevam sotsiaalne kontroll.
Vastastikused suhted
Kuna homoseksuaalidel puudub kindel mudel, mille järgi oma elu üles ehitada, eksperimenteerivad ja analüüsivad nad olukordi enam kui heterod. Siiski sarnanevad lesbid seksuaalkäitumiselt heteroseksuaalsete naistega ja homomehed heteromeestega, erineb vaid partneri sugu.
Paljud homoseksuaalsed mehed elavad üksi, mis võimaldab neil omada mitut partnerit ja suuremat suhtlusringkonda. Erinevalt heteropaaride suhetest on meestevahelised paarisuhted tihti avatud, s.t partneritele lubatakse ka suhteväliseid seksuaalkontakte.
Gei- ja lesbiliikumine
Olulisima rahvusvahelise seksuaalvähemuste organisatsioonina tuleks nimetada 1978. aastal asutatud Rahvusvahelist Lesbi- ja Geiassotsiatsiooni (International Lesbian and Gay Association = ILGA), mille peakorter asub Brüsselis. ILGAsse kuulub üle 350 organisatsiooni enam kui 80 riigist, ka Eesti Gayliit ja Eesti Lesbide ja Binaiste Ühing. ILGA piirkondlikud ja maailmakonverentsid on lesbi- ja geitemaatika esinduslikemad foorumid. Inimõiguste rahvusvahelisele seirele ja aktsioonidele põhirõhku asetav väiksemaarvuline, ent tõhus töögrupp Rahvusvaheline Gei- ja Lesbiinimõiguste Komisjon (International Gay and Lesbian Human Rights Commission = IGLHRC) peakorteriga San Franciscos.
Peaaegu kõigis arenenud maades toimuvad enamasti suvel suured seksuaalvähemuste üritused, mida teatakse praididena (pride – uhkus ingl. k), tähistamaks osaliste enesejaatust ja -väärikust. Need enam või vähem suurejoonelised sündmused tipnevad tavaliselt paraadiga, mis korraldatakse mõnes suuremas linnas ja selles ei osale ainult geid, lesbid ja nn transinimesed, vaid ka teised linlased, kellele see on saanud armastatud suveürituseks. Lisaks kohalikele praididele toimub igal aastal ühes Euroopa suurlinnas Europride ja suurema vaheaja tagant World Pride. Tihtipeale seotakse sellega vastavalt kas geide euromängud või ülemaailmsed geimängud, mis korralduselt järgivad olümpiamängude eeskuju.
Lesbi- ja geiliikumise eelduseks Eestis sai ideoloogiliste piirangute hajumine nõukogude režiimi nõrgenedes. Sõltumatu ajakirjanduse teke võimaldas seksuaalvähemustel oma hääl kuuldavale tuua. Esimeste gei- ja lesbitutvumiskuulutuste avaldamise tulemusel hakkasid kogunema tulevaste organisatsioonide algtuumikud.
Eesti seksuaalvähemuste organisatsioonide maastik on kirju ja erineb naaberriikide omast kõigepealt kõiki ühendava organisatsiooni puudumise poolest. Teiseks omapäraks on elava lesbiliikumise olemasolu: esimene seksuaalvähemusorganisatsioon Eestis (ja kogu Baltikumis) oligi 1990. aastal loodud Eesti Lesbiliit (1998. aastast asendab teda Eesti Lesbide ja Binaiste Ühing) ja esimene lesbiline noorteorganisatsioon 2001. aastal asutatud Mea Culpa .
1992. aastal loodi Eesti Gayliit ja Eesti Nahkmeeste Klubi, 1994 transühendus Gendy, 1996 Tartu geiühendus Apollo, mis tegutsevad tänaseni. Interneti levikuga on seksuaalvähemuste koondamisel tähtsa koha hõivanud teemaleheküljed, eriti lesbide Ladies First ja Mea Culpa. 1998. aastast töötavad Tallinnas ka eeskätt geiklientuurile suunatud meelelahutusasutused.
Samasooliste abielu ametlik tunnistamine
Homoseksuaalide abielude ajalugu algas 1989. aastal Taanis vastu võetud seadusega, mille järgi samasoolised paarid võisid oma kooselu registreerida partnerlusena, kuid võrreldes heteroabielupaaridega puudus neil õigus last adopteerida ja lasta end kiriklikult laulatada, samuti pidi vähemalt üks partner olema Taani kodanik. 1997. aastast on samasoolistel paaridel õigus saada Taani piiskoppidelt oma partnerlusele samasugune õnnistus, kui seda saavad teised tsiviilabielupaarid.
Norras võeti partnerlusseadus vastu 1993. aastal (erinevalt Taani seadusest saab samasoolise paari teine osaline vanemlikud õigused oma partneri lapse kasvatamisel ). Rootsis on partnerlusseadus jõus 1995. aastast ja praegu käib töö selle sätete laiendamisel. Soomes jõustub teiste Põhjamaadega analoogne partnerlusseadus 2002. aastal.
Augustist 2001 on ka Saksamaa liitunud samasoolist partnerlust seaduslikult tunnustavate riikide loetellu. Jaanuaris 2001 andis Rootsi parlamentaarne komitee soovituse homoseksuaalseil paaridel lapse adopteerimine seaduslikuks muuta. Põhjala riigid on otsustanud registreeritud samasoolisi paare vastastikku tunnustada.
Hollandis oli partnerlusseadus jõus alles 1998. aastast, ent oma piirangutega ei vastanud hästi ootustele. 1. aprillist 2001 on Holland esimene riik maailmas, kus sama- ja erisooliste inimeste abielu on seaduse ees täielikult võrdsustatud. Häälte jagunemine (109 – 33) 150liikmelises parlamendis peegeldab Hollandi rahva suhtumist; äsjase üleeuroopalise uurimuse järgi suhtub homoseksuaalsusse mõistvalt 76% hollandlastest. Ükski poliitiline jõud ei ole seaduskogu otsuse vastu protesteerinud. Juunis 2001 järgis Hollandi eeskuju Belgia, piirates küll samasooliste abielupaaride lapsendamistõigust.
Katoliiklikes maades on homoseksuaalidel mõnevõrra raskem oma õigusi kehtestada. Sellegipoolest said Prantsusmaal 1998. aastal nii hetero- kui ka homoseksuaalsed paarid õiguse vormistada oma kooselu tsiviilpartnerluse seaduse raames, mis annab neile rea abielule omaseid õigusi. Itaalias ja Portugalis pole partnerlusseadustel seni olnud suurt edu, kuigi seadusandlikke jõupingutusi on juba mõnevõrra tehtud. Hispaanias on aga 17 provintsist kahes – Kataloonias ja Aragonis – vastav partnerlusseadus olemas 1998. aastast.
Veebruaris 2001 kinnitas Rooma paavst taas katoliku kiriku ametlikku seisukohta mitte tunnistada homoseksuaalide abielusid, sest kirik peab neid loomuvastaseks. Vatikan on ägedalt rünnanud Euroopas ja mujal sellise abielu seadustamiseks astutud samme. Katoliku kiriku õpetuse järgi ei ole homoseksuaalsus iseenesest patt, kuid seda on homoseksuaalsed aktid . (Niisugune suhtumine pole sugugi üllatav: keelab ju katoliku kirik ka abordi ja abieluvälise seksi.) Eriti tauniv on selles osas kreekakatoliku kirik, näit Rumeenias.
Eesti luterlik taust, viimaste aastakümnete hoogne linnastumine ja järkjärguline vabanemine totalitaarsüsteemi pärandist võimaldavad teha optimistlikke prognoose ka homoseksuaalide abielu suhtes. 2000. aastal läbi viidud küsitlus näitas, et ainult 29% heteroseksuaalsetest tallinlastest oli homoabielude vastu, poolt oli 33% ja ükskõikseid 35,1%. Geide lapsendamisõiguse vastu oli 49,1%, poolt 28% ja ükskõikseid 22,1%. Aasta hiljem arvasid pooled homoseksuaalsetest vastanutest, et nad kasutaksid abiellumisõigust ja 41,2% lapsendaks võimalusel lapse (lesbidest mõlemas küsimuses koguni kaks kolmandikku), kusjuures oletatavasti pidas valdav osa vastanuist silmas oma partneri lapse adopteerimist.
Kasutatud allikad

• http://www.hmsx.info/failid/homoseksuaalsus.pdf
  
• http://www.amor.ee/17378
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Homoseksuaalsus