Perekonna ja varasuhted (0)

Perekonna- ja varasuhted
Perekonnaseadus
Hakkas kehtima 1. juuli 2010.
Abielu sõlmimine: abielluda saavad ainult mees ja naine. Abielluda saab alates 18 eluaastast. Alates 15 eluaastast saab abielluda, kuid selleks peab pöörduma kohtu poole. Kohus annab loa, st. laiendab nende õigusi ja teovõimet.
Abielu sõlmimise takistused: samasoolised, veresugulased (otsejoones ülenejad- vanemad ja vanavanemad- ja otsejoones alanejad-lapsed ja lapselapsed. Veresugulasteks on veel ka õed ja vennad, poolõed ja -vennad. Sugulaseks loetakse ka lapsendatud last), keegi juba on abielus.
Abielu saab sõlmida: perekonnaseisuametniku juuresolekul, vaimulikud saavad sõlmida abielusid al 2001a, notarid. Abiellumiseks esitatakse avaldus ja märgitakse ära, millist varasuhet nemad abielus olles soovivad. Abielu saab sõlmida avalduse esitamisest mitte varem kui 1 kuu jooksul ning mitte hiljem kui 3 kuu jooksul. Mõjuvatel põhjustel saab protsessi kiirendada.
Perekonnaseaduse silmis on inimene kas abielus või ei ole abielus.
Abielu toob kaasa: perekonnanime muutmine- 1. abikaasad jäävad kandma ühist perekonnanime, 2. mõlemad jäävad oma perekonnanime juurde, 3. enda perekonnanimele liidab juurde abikaasa perekonnanime. Lapse sündides saab lapse perekonnanimeks lühem, ühekordne perekonnanimi , mitte liitperekonnanimi.
Abikaasade varalised suhted
Abielludes saab valida:

• varaühisus - Ühisvara on abielu jooksul saadud vara. Lahusvara on isiklikud tarbeesemed, asjad mis on saadud enne abiellumist, asjad mis on saadud abielus olles kingituseks või päranduseks.
  
• varalahusus - käitutakse nii nagu elaksid mees ja naine eraldi. Mõlemal on oma isiklik vara
  
• vara juurdekasvu tasaarvestus - mõlemad on oma vara ainuomanikud v.a tehingud eluaseme suhtes. Lahutuse korral jagatakse abielu jooksul juurde saadud vara võrdselt. Põhivara on see, mis kuulus abikaasale algselt või on saadud kingituseks/päranduseks. Soetisvara on juurde tulnud vara. Koguvara on varasuhte lõppedes asjade väärtus kokku.
  

Kui valikut ei tehta , kehtib automaatselt varaühisus. Varaühisuse esimene variant - ühisvara. Kehtib ainult nendele isikutele, kes on abiellunud alates 2010 juuli. Kes on ennem abiellunud, neile kehtib varaühisuse seadus.
Abieluvaralepingut saab sõlmida ainult notariaalses vormis.
Abielu lõppemine
Lõpeb surmaga või lahutusega. Abielu saab lahutada perekonnaseisuasutuses ning kohtus ( maakohtus ). Kui mõlemad on nõus lahutama ning neil pole vaidlusi, siis saab lahutada ainult perekonnaseisuasutuses. Lahutatakse ära avalduse esitamisest mitte kiiremini kui 1 kuu ning mitte kauem kui 3 kuud. Kui üks abikaasadest ei saa kohale ilmuda , siis saab ta saata notariaalselt tõestatud avalduse. Kohtusse pöördutakse: üks pole nõus abielu lahutama, vaidlused laste ja raha üle, üks nõuab teiselt elatisraha . Kohtus pole tähtaegu kehtestatud. Kohus lahutab abielu, kui kohus leiab, et abielu jätkamine on võimatu. Kohus pole pädev kumabgi poolt süüdistama. Kui abikaasad pole juba 2 aastat koos elanud, siis on see kindel põhjus lahutamiseks. Kohus peab välja pakkuma leppimise variandi . Kui kohus näeb, et inimesed kahtlevad, antakse 6 kuud leppimisaega.
Perekonnanimi pärast lahutust : perekonnanime valiku peab otsustama kohe kui antakse lahutusavaldus sisse. 1. jäetakse endale abielu ajal kantud perekonnanimi, 2. võetakse tagasi lahutatava abielu eelne perekonnanimi, 3. võetakse neiupõlvenimi.
Elatisraha ja ülal pidamine
Mees on kohustatud naist ülal pidama 8 nädalat enne lapse sündi ja 12 nädalat pärast lapse sündimist. Kui lapse ema ei saa sissetulekut, siis lapse isa on kohustatud naist ülal pidama kuni lapse kolme aastaseks saamiseni. Kui abielu lahutatakse, siis see, kes kasvatab last, võib teiselt osapoolelt nõuda elatisraha.
Kui on tegemist eakate inimestega või haige inimesega ja üks vajab pärast lahutust abi, siis on õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist. Elatisraha nõue toimub ainult kohtu kaudu kui pole jõutud omavahel kokkuleppele. Elatisraha määratakse perioodiliste maksetena (tavaliselt igakuine makse). Millal lõppeb elatisraha maksmine ? Lõpeb ära kohe siis, kui see inimene, kes saab elatisraha, uuesti abiellub. Kohtuväliselt koostatakse ülalpidamisleping notariaalses korras.
Ülalpeetavad isikud on:

• alaealised lapsed
  
• lapsed, kes on küll 18a, kuid kes õpivad kas põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses (kuni 21a.)
  
• täisealised alanejad ja ka ülenejad sugulased, kui nad on abivajavas olukorras
  

Kõigepealt täidetakse ülalpidamiskohustus alanejate suhtes. Täisealised lapsed on kohustatud ülal pidama oma eakaid vanemaid. Täisealised õed ja vennad on kohustatud ülal pidama oma alaealisi õdesid ja vendi kui on olukord, et seda ülalpidamist ei saa teostada need, kes on selleks esialgselt kohustatud (vanemad). Vanavanemad on kohustatud oma lapselapsi ülal pidama kui vanemad ei täida oma ülalpidamiskohustust.
Kui kokkuleppele ei jõua, siis pöördutakse kohtusse. Alimendid ühele lapsele elatisraha ei tohiks olla väiksem kui pool kehtivast miinimumpalgast. Kohus arvestab ka teise inimese olukorda (töötu nt) ja võib alimentide summat vähendada.
Lapse isaks on:

lapse emaga abielus olev isik

isadus on omaks võetud (selleks peab olema lapse ema nõusolek)

kohtu poolt tuvastatakse isadus
Kui vanemad ei täida lapse suhtes hooldusõigust, siis võivad nad ilma jääda hooldusõigusest. Vanemlikud õigused võetakse ära kohtu poolt konkreetset last silmas pidades (kui on 2 last, siis ainult 1 võetakse ära kui ainult teda on väärkoheldud). Hooldusõigus taastatakse kui olukord on normaliseerunud.
Lapsendamine
Lapsendamise otsustab ära kohus. Lapsendada on võimalik ainult alaealist isikut. Adopteerimine on tähtajatu. Lapsendamise sooviga pöördudakse maavalitsuse poole. Lapsendaja peab olema vähemalt 25a vana, erandjuhtudel alates 18a. Ta peab olema suuteline last kasvatada ja hooldada. Lapse ja lapsendaja vanusevahe peab olema 25-40 aastat. Lapsendaja tausta on vaja kontrollida: ta peab läbima korraliku lapsendamisalase koolitusprogrammi, missugune on tema sissetulek ning elamistingimused. On vaja esitada andmed lapse tervise, iseloomu ja arengu kohta. On vaja lapse nõusolekut (kui ta on vähemalt 10a vana). Nõusolekut on vaja ka lapse bioloogilistelt vanematelt (v.a siis kui hooldusõigus on ära võetud). Kohtuprotsess on kinnine . Kui laps saab täisealiseks, siis on tal õigus minna ja uurida oma põlvnevuse kohta. Lapse nime võib muuta (nii ees- kui perekonnanime). Lapsendamisel tekivad uued sugulussidemed, eelmised sugulussidemed kaotavad kehtivuse.
Eestkoste seatakse :

alaealiste suhtes

täisealistele, kui nemad psüühiliste puuduste tõttu ei ole võimelised ise otsuseid vastu võtma

lastele siis, kui vanematelt on hooldusõigus ära võetud (lapsel peab olema alati seaduslik esinaja)

vanemad on surnud
Eestkostja peab olema sellega ise nõus. Eestkostjaks saab tavaliselt keegi sugulastest. Arvestatakse ka lapse soovi. Eestkoste lõpeb siis, kui vajadus lõppeb (laps saab täisealiseks või laps lapsendatakse või vanemlikud õigused taastatakse).
Nimeseadus
Hakkas kehtima 2005a. Kõigil inimestel on ees- ja perekonnanimi.
Eesnime valikul tuleb kinni pidada:

• koosneda võib 3 eraldi kirjutatud nimest (ilma sidekriipsuta)
  
• topeltnimi (2 nime), võib olla sidekriipsuga
  
• eesnimi ei tohiks olla pikem kui 30 tähekohta (tähekoha alla läheb ka tühik)
  
• eesnimes ei tohi olla numbreid
  
• ei tohi olla mittesõnalisi tähiseid
  
• eesnimi tuleb valida selline, mis on kooskõlas heade kommete ja tavadega (kooskõlas perekonnanimega et inimesele ei tekiks ebameeldivusi)
  
• nimi tuleb lapsele panna esimese kuu jooksul pärast sündi
  
• nimi pannakse perekonnaseisuasutuses
  
• võõrtähtede kõrvale ei panda täpitähti (nt ei tohi olla Cäthy vms)
  
• eesnimi ei tohi olla väga keeruline ei häälduse ega kirjapildi tõttu
  
• lapsele ei tohi panna soole mittevastavat nime
  
• eesnimena ei tohi olla üldtuntud isiku nimi (nt)
  
• nimes on lubatud tühik, punkt, sidekriips, ülakoma, sulud
  

Soomuutmisel on lubatud vahetada eesnime. Perekonnanime võib muuta, kuid perekonnanimi reedab sugu. Seda võib teha 1 kord elu jooksul.
Nime muutmiseks tuleb pöörduda perekonnaseisuasutusse (tuleb teha avaldus ning oma nime muutmise soov ära põhjendada). Moodustatakse komisjon , kes otsustab nime muutmise üle.
Põhjused uue nime taotlemiseks:

• tavatu kujuga nimest vabaneda
  
• keeruline, raske nimi
  
• soov kaitsta oma isikunime, soov vältida nimest tulnud kahjulikke tagajärgi (mitmel inimesel sama nimi ja ehk ka sama sünnikuupäev)
  
• soovitakse kasutada oma esivanemate kantud nime
  
• kui on mitu perekonnanime, siis soovitakse ühte perekonnanime
  

Uueks perekonnanimeks ei või anda:

• ei ole sobiv oma keeruka või eesti õigekirjutusreeglitele mittevastava kirjapildi tõttu
  
• ei tohi olla sama nime ja sünniajaga isikut
  
• ei saa võtta sellist perekonnanime, mis on liiga laialdase kasutusega (nt Tamm, Saar, Mägi, Sepp , Ilves, Kukk, Rebane )
  
• ei saa võtta sellist nime, mis on üldiselt kasutatav eesnimena
  

Pärimisseadus (PärS)
Hakkas kehtima 2009.
Pärimisõigus reguleerib surnud isikule kuulunud vara üleminekut teistele isikutele. Pärandvaraks on varalised õigused ja kohustused. (koos varaga saab ka võlad ja muud kohustused). Poolteks on pärandaja ja pärija. Pärandajaks saavad olla ainult füüsilised isikud. Pärijad võivad olla nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Pärida ei saa isikuga lahutamatult seotud kohustusi ja õigusi. (pensionid ja toetused). Vara ei tohi jääda aga peremeheta.
Pärandi avanemine on pärandaja surm. Inimese surnuks tunnistamine saab toimuda ainult siis kui temast pole mingeid elumärke juba 5 aastat. Surnuks tunnistatakse kohtu kaudu. Isik tunnistatakse surnuks 6 kuu pärast, kui on alust arvata, et ta hukkus õnnetuses. Kui on tegemist sõjategevuse või loodusõnnetusega ning 2 aasta jooksul peale sõjategevuse/õnnetuse lõppu pole andmeid elusolemise kohta, saab tunnistada isiku surnuks.
Pärimiskõlbamatuks tunnistatakse kohtu poolt isik, kes on toime pannud pärandaja vastu suunatud raske isikuvastase kuriteo, kui ta on hävitanud võõra testamendi, kui pärandaja on sunnitud testamendi ümber kirjutama. Pärimiskõlbamtut isikut ennast vaadeldakse kui surnud isikut (pärijateks on ju ainult elus inimesed ning tema ei saa pärida).
Pärimine võib toimuda 3 erineval alusel:

• seadus
  
• testament
  
• pärimisleping
  

Pärandvara pärimise kohta annab dokumendi notar.
Seadusjärgne pärimine:
Pärijateks on sugulased ja abikaasa. Esimese järjekorra pärijateks on alanejad sugulased, teise järjekorra pärijad on sugulastest vanemad ja nende alanejad, kolmanda järjekorra pärijad on vanavanemad ja nende alanejad. Pärandaja üleelanud abikaasa (surnud inimese abikaasa). Abikaasa pärib lastega võrdse osa, kuid mitte vähem kui ¼. Testament on viimse tahte avaldamise vorm. Testament on ühepoole tehing, milles antakse korraldused oma vara suhtes, kuidas need lähevad üle teisele inimesele.. Testamenti võib teha iseseisvalt alates 15 eluaastast. Testamente liigitatakse kaheks: notariaalsed testamendid ja kodused.
Kodused testamendid:

• omakäeliselt kirjutatud testament – tuleb kirjutada käsikirjaliselt. Peab lisama kuupäeva ja allkirja.
  
• tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testament. - tunnistajad ei pea teadma, millest testamendis juttu on.
  

Mõlemad kodused testamendid kehtivad kuus kuud. Kui kuupäev puudub, siis on testament tühine. Testamendis ei tohi olla parandusi ega maha tõmbamisi.
Pärimisleping
.. on vähemalt kahepoolne tehing. Kehtib ainult notariaalselt tõestatuna. Pärijale on pandud kohustused, mida ta peab täitma. Nt peab ta pärandajat ülal pidama või tema ravikulud tasuma.