Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni VolhoviNovgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja tuua ka oma pataljon lahingutest välja.
Albert Kivikas ja "Nimed marmortahvlil." Elu ja loominguga tutvumine. Ülevaade peateosest. 9.klassile. A. Kivikase elu ·Sündis 18. jaanuaril Viljandimaal taluteenija pojana. Lapsepõlv möödus Olustvere mõisa moonamajas. ·1916. a sügisel asus õppima Tartu Kommerts- gümnaasiumi. ·1918. a lõpus astus vabatahtlikuna sõjaväkke, võitles koolipoiste pataljoniga Vabadussõja lahingutes. ·1920-21 õppis Tartu Ülikoolis ajalugu, keele- ja kirjandusteadust. ·Töötas ajakirjanikuna ja kutselise kirjanikuna. ·1944. a sügisel lahkus Eestist. Suri Rootsis 19 mail 1978. a. Loomingust Oma esimese novellikogu koostas A.Kivikas juba kommertsgümnaasiumi päevil. On kirjutanud novelle, jutustusi ja romaane. Peateoseks on romaan "Nimed marmortahvlil" (esimene osa 1936. a).
Albert Kivikas ja “Nimed marmortahvlil” Elu ja loominguga tutvumine Ülevaade peateosest 9.klassile A. Kivikase elu •Sündis 18. jaanuaril Viljandimaal taluteenija pojana. Lapsepõlv möödus Olustvere mõisa moonamajas. •1916. a sügisel asus õppima Tartu Kommerts- gümnaasiumi. •1918. a lõpus astus vabatahtlikuna sõjaväkke, võitles koolipoiste pataljoniga Vabadussõja lahingutes. •1920-21 õppis Tartu Ülikoolis ajalugu, keele- ja kirjandusteadust. •Töötas ajakirjanikuna ja kutselise kirjanikuna. •1944. a sügisel lahkus Eestist. Suri Rootsis 19 Loomingust Oma esimese novellikogu koostas A.Kivikas juba kommertsgümnaasiumi päevil. On kirjutanud novelle, jutustusi ja romaane. Peateoseks on romaan “Nimed marmortahvlil” (esimene osa 1936. a).
Poisid palusid end teises lahingus valvesse panna. 1. pataljon võitis selle lahingu ja seda mindi tähistama kirikusse, kus oli pidu. Sellel õhtul läks Ahas Marta juurde. Varahommikul suundus Ahas tagasi kirikusse. Sinna jõudes avastas ta sealt punased. Samal ajal, kui Ahas kirikus oli, rööviti Marta. Ahas läks Martat päästma ja nägi, et pooled tema sõjakaaslastest olid tapetud. Nad põgenesid koos Martaga metsa. Samal ajal neid pommitati. Metsas kohtusid nad ellujäänud 1. pataljoniga. Natukese aja pärast saadeti nad luurele, kus jällegi sai kaks poissi surma. Kuid õnneks, kohe pärast seda saabus abivägi. Kui sõda oli peetud, hakkasid nad rongiga kodu poole sõitma. Sõites tegid nad väikese peatuse, kus rünnati neid jälle. Ründajateks olid venelased ja nende seas ka Ahase vend. Lahingus said surma kõik 1. pataljoni poisid peale Ahase. Ahas koos haavatud venna ja Martaga pöördusid koduteele. Minu arvates oli see väga põnev film
kommunistist Käämeri poolt. Kui alustatakse koolipoiste sõduriks värbamist ei kiirusta Ahas isamaad kaitsma. Sakslased lahkuvad Tartust, saabuvad punased, kool pannakse kinni, linn tühjeneb. Ahas lahkub läbi ootamatu olukorra rongijaamas koos ühe ohvitseri ja riigiametnikuga Tartust. Jõudes isakoju hakkab teda närima süütunne, et ta hoidub isamaa kaitsmisest. Samuti ei ole ta vanematel raha ja ta ei taha kodustele koormaks olla. Seega liitub ta vabatahtlike pataljoniga. Koos Käsperi ja teiste koolivendadega punaste vastu astudes ei lõpe Ahase sisekonfliktid. Magamata öödel arutleb ta sõja teemadel. Kas on vaja erimeelsuseid lahendada üksteist tappes? Miks võitleb ta venna ja kommunistide vastu? Samas ei suudaks ta koos punastega ka oma rahva vastu võidelda. Koolipoisid ja sõda. Pidev hirm iga püssipaugu peale, söögi nappus, halb sõjavarustus, haavad, surm ja omade kogemata tulistamine. Vaenlase seaski on omasid-vendi, sõpru, kaasmaalaseid
Daniel pere tagasi Eestimaal. Pärast 5 aastat kestnud õpinguid Sipe ministeeriumikoolis astus 1910. a. Tartu Õpetajate seminari. 1915.a. veebruaris värvati Vene kroonu. Saksa okupatsioonipäevil (veebruar 1918.a.- november 1918.a.) tegeles üliaktiivselt põrmustatud Eesti Vabariigi heaks, saades Tartu linna ja maakonna omakaitse ja põrandaaluse tegevuse juhiks. 24.01.19. saabus nõudmisel koos pataljoniga Elvasse, kust algas Valga vabastamisoperatsioon. 31.01.19. sai tänu Valga operatsioonijuhi oberst Kalm`i järjestikustele kuritegelikele eksimustele Paju lahingus surmavalt haavata ning haavatutele korraldatud veo suure hilinemise tõttu suri Tartus 02.02.19. Autasud - Stanislavi 3. järgu rist mõõkadega juunis 1916.a. - Anna ordu 3. järgu rist augustis 1916.a. - Anna ordu 2. järgu rist märtsis 1917.a. - Stanislavi 2
Soovijaid Kuperjanovi loodud pataljoni oli väga palju nii vastloodud Kaitseliidust kui ka vabatahtlike seast, seega jaotiti pataljon omakorda neljaks rooduks. Paraku olid lood relvade ja ühtse vormiga üsna kehvad, iga üks pidi leidma omale ise kuskilt relva. Riietuse ühtlustamiseks(lisaks partisanide eraldusmärgile) õmbles Kuperjanovi naine Alice meestele valged mantlid. Pataljoni esimeseks suuremaks operatsiooniks oli Tartu eest võitlemine. Algul plaanis Kupejanov üksi oma pataljoniga Tartut vallutama minna, kuid õnneks ühendati soomusrongidega jõud, mis muutis väe tugevamaks. Kuperjanovi plaan õnnestus laitmatult. Edasi hakati lähenema Valgale, kuhu aga oli vaenlane vahepeal vägesid juurde toonud. Esialgu läks eesti meestel raskelt, kuid siiski edukalt, suudeti võõrad väed Paju mõisast minema kihutada ja ise sinna sisse tungida. Õhtul aga tuli vaenlane taas pealetungile ja partisanid taganesid Paju mõisast.
Ideaalne variant oleks mõlemad, kui noori kutsutakse aega teenima, siis antakse neile peale 3-4 kuud võimalus minna üle Palgaarmeesse. Ning kes ei taha, see jätkab ajateenistuses oma viimaseid kuid, ning peale seda on vaba. Eesti kuulub ka NATO-sse, mis kohustab meid saatma oma vägesid ka mujale maailma. Seal oleks pluss palgaarmeel, kuna kasulikum on luua üks, aga tugev pataljon. Aga kas sellest piisaks Eesti enda kaitsmiseks? Ühe pataljoniga ei suuda me midagi teha, kui meile tulevad vastu suured riigid. Ning jääda Natole lootma pole ka kõige kindlam. Võime vabalt väita ,et puhtalt Palgaarmeega ei suudaks me Venemaad peatada, küll aga suudaksime anda ühe tugeva lahingu, millest kahjuks ei piisa, kui me tahame võitta. Ajateenistus on kasulikum meile, kui rahvale, aga palgaarmee aitab meid rohkem. Ajateenistusega saaks enamus noormeestest mingisugusegi aimu, kuidas on relva käsitleda ja kuidas anda esmaabi
Kuid peagi hakkas ta Puurmanni mõisa suuremat väge koondama, kuhu saadi lühikese ajaga kokku ligi 600 meest. Nad alustasid armutut sõda punaste vastu, rünnates vaenlasi ootamatult, jättes oma paarikümnemeheliste gruppidega enamlastele mulje, et neid on palju. Neil rünnakutel polnud niivõrd materiaalne, kui moraalne efekt, kuna vastasel ei olnud täit selgust ründava väeosa asukoha ja suuruse kohta. Arendades energilist partisanisõda, otsustas Kuperjanov minna oma pataljoniga Tartu peale. Nad liitusid soomusrongidega ning koos vabastati Tartu ja mindi edasi vabastamis plaanidega Valga peale. Jõudes 30. jaanuaril 1919 a.-l Paju mõisa alla kohtas pataljon seal tõsist vastupanu ning oli sunnitud peatuma. Ltn Kuperjanov ei tahtnud sellega leppida ja viis järgmisel hommikul pataljoni pealetungile. Selles lahingus saadud haavadesse suri Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919. a. Tartus ja on maetud Raadi kalmistule. Juba eluajal legendaarseks saanud J
ja 659. pataljon. Teine Punaarmee kiil tungis üle Ilmjärve kaela Vana-Rakoma küla kohal, raskuspunktiga 659. pataljoni lõigus, ülesandega mööduda Novgorodist põhjast ja lõunast ning see kotti tõmmata ja hävitada. Suurrünnaku eel oli major Rebane Novgorodist põhja pool Volhovi jõe idakaldal. Sürkovo all paigutati mehed raudtee muldkeha varju Sürkovost eemale. Oli oodata, et just selle muldkeha teevad venelased oma rünnaku lähtepunktiks, aga just sealt hävitas Rebane oma pataljoniga terve vaenlase diviisi. Pärast Nõukogude rünnaku algust olid 658. ja 659. pataljon sunnitud taanduma ning ühinesid paar kilomeetrit Novgorodist läänes. Need positsioonid olid ainult hingetõmbeks. Kaks pataljoni jätkasid varsti taganemist läände. Eesti Pataljon 659 aitas Rebase pataljonil ja Alfons Rebase energilise organiseerimistöö tulemusel rinnet konsolideerida ühe pidama jäänud Saksa pataljoniga. See oli 58. Jäägerrügemendist (Tammelehe embleemiga), hea varustusega ja
Teises maailmasõjas osales Alfons Rebane palju, olles selle käigus metsavend, osalenud Loobu lahingus ning peale seda astus ta Saksa sõjaväkke, mille käigus saadeti nad Venemaale. Ning esimesed lahingud Idarindel teenis ta ka Saksa sõdurite lugupidamise, kes ekstreemsetes olukordades lootsid Rebase peale. Ning esimene suurem lahinguülesanne viis Alfons Rebase ja tema mehed jaanuaris 1942 Volhovi rindele tõkestama II Vene löögiarmee läbimurret. Märtsis osales Rebane oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Ja 8.aprillil 1943 omistati Rebasele Raudristi 2.klass ning 9.novembril Raudristi 1.klass . Alfons Rebane oli ka esimene eestlane, kes sai Raudristi Rüütliristi. Pärast II maailmasõda õnnestus Rebasel, ta naisel ja vanematel pääseda lääneliitlasteni, kus nad pääsesid vangilaagritest. Kui Rebane end Inglastele siiski vangi andis, kohtas ta üht Briti ohvitseri, kes mõistis miks eestlased saksa armees sõdisid. Seejärel leidis Rebane peidupaiga
Selles koolis töötasid ka mitmed silmapaistvad eesti haridustegelased. Kivikas õppis seal eesti ja prantsuse keelt Johannes Aaviku käe all, koolidirektoriks oli aga tulevane haridusminister Harald Laksberg. 1.2. Vabadussõda Pärast Tartu langemist Punaarmee kätte Eesti Vabadussõjas lahkus Albert Kivikas 22. detsembril 1918 linnast ja suundus tagasi koju Viljandisse. Kohale jõudes liitus ta samuti Viljandisse ümber asunud Tartu vabatahtliku koolipoiste pataljoniga, mille ülemaks oli tulevane riigimees Karl Einbund. Rindele jõudis ta mainitud pataljoniga Võrtsjärve põhjatipu lähistel Jõesuus. Sõjatee viis teda veel Sangla ja Rannu mõisa. Viimase lähistel toimus ka pataljoni esimene lahing. Hiljem osales Kivikas veel Valguta ja Pikasilla juures toimunud kokkupõrgetes punaväelastega. 13. jaanuaril 1919 toimunud Paju lahingusse jäi koolipoiste pataljon aga hiljaks. Nad
Pataljon kuulub harilikult rügemendi või brigaadi koosseisu. Üksikpataljon on administratiivselt ja struktuuriliselt iseseisev väeosa, mis ei ole allutatud otseselt ühelegi rügemendile ega brigaadile, vaid allub vahetult kõrgemale väekoondisele või juhtkonnale. Näiteks: · tankipataljon · soomusjalaväepataljon (motolaskurpataljon) · jalaväepataljon · pioneeripataljon · sidepataljon · suurtükiväepataljon Mereväes ja Õhuväes nimetatakse pataljoniga võrdsustatud üksust divisjoniks. Rügement on sõjaväeline üksus, mis koosneb tavaliselt 2-5 pataljonist ja eriotstarbelistest kompaniidest ning rühmadest. Rügement ei ole tavaliselt majanduslikult ja logistiliselt iseseisev üksus, vaid kuulub diviisi koosseisu. Näiteks suurtükiväerügement, tagalarügement, pioneerirügement. Rügementi juhib vanemohvitser, tavaliselt kolonel. Rügemendil on oma number lipp, pitsat ja staap. (rügemendi tähis)
„Ma langesin esimesel sõjasuvel“ kirjutab eesti Territoriaalkorpuse ühe suurtükiväeosa sõjameeste saatust 1941.a Pihkvamaal. J. Bergmann (1856-1916) – August Gailit 81891-1960) – „Toomas Nipernaadi“, „Isade maa“, „Kerge mri“, „ekke moor“, „leegitsev süda“. Albert Kivikas (1898-1978) – ta on pärit Viljandimaalt. 1918. suundus viljandisse, et liituda Vabadussõja Koolipoiste pataljoniga. „Nimed marmortahvlil“ valmis 1936. Carl Robert Jakobson (1841-1882) – andis Viljandis välja ajalehte „Sakala“. Tegutses nii õpetaja, kirjaniku kui ka põllumehena. Kirjutas aabitsaid ja teisi kooliraamatuid. 1868-1870 pidas ta Vanemuise Seltsis kolm isamaakõnet: „Valguse-, pimeduse- ja koiduaeg“, „Võitlemised eesti vaimupõllul“ ja „Nõiausk ja nõia-protsessid“.
Teenetemärgid Vabadusrist I/2 II/2 II/3 · Anna ordeni II, III ja IV järgu autäht · Stanislavi ordeni II ja III järgu autäht · Vladimiri ordeni IV järgu autäht · Georgi IV järgu rist · Vabadusristi I/2, II/2, II/3 Julius Kuperjanovi nime kannavad tänavad Tartus, Valgas ja Põltsamaal. Kui Kuperjanov tuli Imelik, see oli kõigest 87 aastat tagasi, kui Julius Kuperjanov oma pataljoniga Puurmanist Tartu peale tungis. Eestis elab terve hulk inimesi, kes olid sel päeval juba olemas, muist peaaegu kaelakandjadki. Ometi tundub, nagu oleks tegu mingi ennemuistse kangelasajaga. 5 Vist seetõttu, et vahepeale mahub nii palju. Tähtsam kui 12. jaanuari sündmused oli see, mis juhtus paar päeva hiljem. 14. jaanuari varahommikul pidasid Eesti soomusrongid nr 1 ja nr 3, mis olid Tapalt tulles Kuperjanovi
selgust ründava väeosa asukoha ja suuruse kohta. Julius Kuperjanovile aitab südilt kaasa tema abikaasa Alice Kuperjanov, kes alaliselt partisanide keskel viibides täidab mitmesuguseid ülesandeid meeste toitlustamise ja varustamise küsimustes. Temale kuulub ka luuresalkades valgete mantlite kasutusele võtmise idee, mis võimaldas lumisel maastikul vaenlasele hästi ligi hiilida. Arendades energilist partisanisõda, otsustab Kuperjanov minna oma pataljoniga Tartu peale. Sedasama on otsustanud teha ka soomurongide ülem kapten Karl Parts ja üheskoos vallutatakse Tartu punavägede käest tagsi. Seejärel võitleb Kuperjanovi pataljon Puka Pikasillal ja Tõrva all. Võitlus Tartu eest Pataljoni loomisega soovis Kuperjanov kaasa aidata vaenlase kodumaalt väljatõrjumisele. Puurmanile lähim vaenlase poolt hõivatud strateegiliselt tähtis punkt oli Tartu
saabunud vabatahtlikud ning väljaõpetamata noored Eestist. Eesti Leegion pidi tulema vabatahtlik. Esimesena saabusid kohale 13. oktoobril 113 idapataljoni meest leitnant Paul Maitla juhtimisel. Eestlastest ohvitserid (80 meest) saadeti täienduskoolitusele SS-sõjakooli Bad Tölz, allohvitseride väljaõppekohaks sai Poseni SS-sõjakool, radistid saadeti Potsdami ning tankitõrjemehed Hollandisse Hilversumi sõjakooli. Moodustati leegioni 1. Rügemendi staap koos 1. pataljoniga. Oktoobris 1942 määrati Eesti Leegioni 1. rügemendi ülemaks SS-Obersturmbannführer Franz Augsberger, varsti saabus kohale ka pataljoniülem SS- Haupsturmfüher Georg Eberhardt. Leegioni formeerimisel andsid sakslased lubaduse, et eestlasi ei kasutata võitluses läänerindel. Koos sakslastega pidi formeeritava üksuse juhtkonnas olema ka Eesti ohvitsere. Leegion oli ju eestlaste endi loodud. 16
niivõrd oma rühmakaaslastest eraldatud. Näiteks 82. diviis oli niivõrd suurele alale laiali heidetud, et veel 2 päeva pärast D-Päeva oli ainult 2100 selle sõdurit oma õige ülemuse kontrolli all51. ,,Kui laialipillutud salgad öö jooksul koondusid, võtsid ohvitserid need oma käsutusse ja rakendasid ülesannete elluviimiseks. Sõdurid, kes ei suutnud oma üksust üles leida, liitusid ükskõik millise ettejuhtuva pataljoniga, isegi kui see kuulus teise diviisi. 101. ülem kindral Maxwell Taylor oli kokku kogunud kolmekümnemehelise salga, kuhu kuulus neli koloneli ja hulk teisi ohvitsere. See pani ta parodeerima Churchilli: ,,Mitte kunagi varem pole sõjaajaloos nii paljud juhtinud nii väheseid.""52 Niimoodi asusid dessantväelased oma ülesandeid täitma, et valmistada ette meredessanti. Nagu juba varem mainitud, oli õhudessandi eesmärgiks hõivata mandril strateegiliselt
Johann Laidoner.Samal ajal jätkus meeste mobiliseerimine ja uute üksuste formeerimine. Kui vabadussõja algul oli tegevuses põhiliselt meie jalavägi, siis jaanuari alguseks olid lahinguvõimelised juba ka suurtükivägi, ratsaüksused, soomusrongid ja merevägi. Tänu välismaalt saadud kergetele automaatrelvadele paranes oluliselt jalaväe tulejõud. Vabatahtlikest spordimeestest ja üliõpilastest moodustati Kalevlaste Maleva ja Scoutspataljon, mis muutusid koos Kuperjanovi partisanide pataljoniga meie eliitüksusteks. MURRANG SÕJATEGEVUSES. 3. jaanuariks 1919 olid eesti väed niivõrd täienenud, et võisid rindel ise initsiatiivi üles näidata. Punased, kes olid Põhja-Eestis Tallinnale ohtlikult lähedale, Jägala jõe - Valkla joonele, löödi meie jalaväe ja soomusrong nr. 1 ning Soome vabatahtlike poolt Aegviidu taha. Kesk- ja Lõuna-Eesti suunal suudeti Punaarmee peatada, vastavalt Kärstna ja Paide all. 7. jaanuariks oli lahingutegevuses sündinud otsustav murrang.
8. jaanuaril 1942 likvideeriti Saaremaa Omakaitse hoopis, senised kasarmeeritud kompaniid (üks neist Hiiumaalt) liideti Saaremaal formeeritava politseipataljoniga nr 36. 36. politseipataljoni sattunud mehed jõudsid oma sõjateel läbi Valgevene ja Ukraina Stalingradi lahingusse, kus pataljon puruks löödi ja pärast Eestisse naasmist laiali saadeti. 26. veebruaril 1942 taasloodi Saaremaa vabatahtlik Omakaitse kolme territoriaalse pataljoniga, mis allutati edaspidi Balti saarte komandandile. Igas pataljonis oli kolm, hiljem neli territoriaalset kompaniid. Selleks ajaks oli Saaremaal 1228 omakaitselast, neist ainult 36 palgalist. Omakaitselaste arv püsis umbes sellisena ka edaspidi (BA MA, RH26-207/16a; ERA, f. R-358, n. 2, s. 8, l. 3; f. R-358, n. 1, s. 34, l. 9; f. R-358, n. 1, s. 10, l. 3 jj.). Juulist 1942 hakati maakondlikke Omakaitse üksusi nimetama malevateks. Maleva pealik oli kapten Peeter Kangro, I (Kuressaares)
10 Piirivalvest ja piiriületusest Kuni kutselise piirvalve loomiseni 1923. aastal, valvasid Eesti piiri sõjaväeosad.31 Aprillis 1920 saabusid Valka piirile teenima Vabadussõjas linna vabastamisel peamist rolli mänginud Kuperjanovi partisanid, kes esialgu teostasid piirikontrolli omaette üksusena. Peale osalist demobiliseerimist jäi polgust järgi Kuperjanovi partisanide pataljon, mis 1. jaanuarist 1921 liideti koos Kaleva Maleva ning Scouts-pataljoniga kokku uueks 6. jalaväepolguks. Uus üksus teostas Valga piirkonnas piirikontrolli ja piirimärkimise töid kuni juulini 1921.32 Seejärel võttis teenistusse üle endise 3. jalaväepolgu järglane, 3. üksik pataljon. Antud üksus valvaski Valga piiri kuni kutselise piirivalve moodustamiseni.33 Pärast ennastsalgavaid võitlusi Vabadussõjas tundus säärane teenistus sõduritele pigem igava ja tüütu tegevusena. Vahetult enne Eesti Piirivalve tegutsema hakkamist on olukorda
pataljoniülemana; sai ühe korra haavata ja kaks Vene aumärki. 1917. aasta detsembris tuli alamkaptenina Eesti rahvusväkke ja määrati Tartu Eest Tagavarapataljoni nooremohvitseriks, kus teenis kuni pataljoni laialisaatmiseni sakslaste poolt. Sakslaste lahkumise järel 1918. aasta novembris organiseeris ta Türi kaitseliidu. Vabadussõja algul formeeris ta 6. jalaväepolgu 1. roodu ja hiljem II pataljoni Viljandis, jäädes selle ülemaks. 6. jalaväepolgu II pataljoniga käis ta ka ära Pihkva ja Narva rindel ning Landeswehri sõjas; sai lahingus põrutada ning ülendati 22. oktoobril 1919 kapteniks. Vabadussõja lõpul, 1920. aasta jaanuaris-veebruaris oli vaherahukomisjoni liige. Vabadussõja teenete eest sai Jaakson Vabadusristi I/3, 50 000 marka ja 70- hektarilise Pokardi mõisasüdame Helme vallas Valgamaal; Lätist Karutapja ordeni III järgu ja Soomest Valge Roosi II klassi komanöriristi. Pärast Vabadussõda teenis 6
aasta 2./3. augustil asutas Hans Hirvelaan relvaüksuse Eesti vabatahtlike kompanii. 12. augustil otsustati seda suurendada veel ühe kompanii võrra ning üksust teatakse hiljem Hirvelaane pataljonina (Eesti Vabatahtlike Esimene pataljon). Kompanii suurus oli 100 meest ning kuni 20 relvastamata meest luuretegevuseks. Ohvitserkond koosnes suures osas Venemaale saatmise eest metsa varjule läinud Eesti lendur-ohvitseridest. Tipphetkel kuulus pataljoni koosseisu ümarguselt 300 meest. Hirvelaane pataljoniga liitusid ka ernalased. . 4. augustil liitus pataljon Saksa armeega täites selleks vajalikud formaalsused (sõdurilepingud, truudusvanne jne.). Esialgu rakendati pataljoni Türi-Rapla suunal, hiljem, augusti teises pooles, osales üksus ka Tallinna vabastamises. Saksa pealetungi jätkumine. Pärast täiendatud üksuste saabumist alustasid Saksa üksused 22. juulil 1941 uut pealetungi Põltsamaa alt Mustvee suunas. Emajõe kaitseliinil seisev 11
annaabi.ee 
