Uusaegne riik on impersonaalne ning suveräänne, riigi võim ei võrdu valitsejate võimuga, vaid kogukonna ehk rahvaga. Abstraktne süsteem, mis on lahus nii valitsejast kui valitsetavatest. Ta on seaduste ja institutsioonide struktuur, mida administreerivad/valitsevad inimesed. Alamate kohustused on abstraktse 'riigi', mitte valitsejate või teiste alamata suhtes. Riik ise (mitte valitseja ega kodanikud) on selles kontseptis suverään (ehk sõltumatu kõrgeim võimukandja) 2. Partikularistliku (püüe keskvalitsusest sõltumatusele) mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularistliku mõtlemise ideoloogilised juured on antiigiideedes, kus ei olnud universaalse võimu kontseptsiooni vaid riigivõimukorralduseks oli polislik riik. Aristotelese järgi oli Kreeka polis poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Juba keskajal (13. SAJ) sai Aquino Thomas Aristotelesest inspiratsiooni ning leidis, et poliitilise elu põhivormiks on communitas perfecta
Erinevused uusaegsest riigist. Isikulisus: riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Feodaalsed suhted. Hierarhilisus. Killustumus: riigivõimu funktsioone teostavad oma piirkonnas vasallid. Konglomeraatriigid: riik koosneb eri õiguskordade ja poliitiliste süsteemidega osistest. Dualism: vastastikuste õiguste ja kohustustega süsteem. Võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel Keskajal universalistlik maailmapilt, uusajal partikularistlik 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Kreeka ja Rooma mõtlejate retseptsioon. Aristotelese arvates polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Arist retseptsioon keskajal (Aquino Thomas): pol elu põhivormiks on perfektne kogukond, mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Kogukonnad peaksid elama harmoonias. Cicero: riik on kogum inimesi, kes ühinenud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks.
võimalik. Selleks, et vabariik oleks võimalik, on vaja kodanikuvoorust. Kodanikuvoorus eeldab võrdsustamist ning kodanikureligiooni (riigi kontrolli inimese üle). RIIK 1. Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused. Keskaegne : Individuaalsed sidemed. Feodaalne suhtlus. Killustumus. Palju territooriume erinevate õiguskorraldustega ja poliitilise süsteemiga. Dualism. Keisri võim illusoorne, paavsti võim reaalsem. Uusaegne : Suveräänsus. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini). Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj
seisuslike esinduskogude vahel universalism vs partikularism keskajal universalistlik maailmapilt Maailm kui korraldatud tervik Poliitika eesmärgiks universaalne kord ja õiglus Euroopa poliitiline süsteem hierarhiline, ilmaliku võimu tipus Püha Rooma keiser, vaimuliku võimu tipus paavst, kuningad de iure neist sõltuvad keisri universaalne võim de facto illusoorne paavsti võim reaalsem reformatsioon universaalsete autoriteetide lõpp Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Cicero riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ja ühise hüve edendamiseks Aquino Thomas pol. elu põhivormiks on perfektne kogukond, mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; kogukonnad peaksid elama harmoonias humanistid riigi säilimine on hädavajalik, sest garanteerib inimese säilimise Machiavelli
individuaalsetel sidemetel ja sellest tuleneval hierarhial, konglomeraatlikud (riigisiseselt territoriaalselt erinevad õigus ja poliitilised süsteemid), dualism vastastikused õigused ja kohustuse, võim jagunenud kuningate ja seisuste esinduskogude vahel. Kogu maailma poliitiline süsteem pidi olema korraldatud Universalism. Partikularism pärast reformatsiooni rajati riigid suveräänsuse printsiiile 2.Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Aristoteles Polis on ideaalne poliitiline ühendus. Aquino Thomas elu põhivormiks on nn. Perfekted kogukonnad, mis kaitsevad ja karistavad, kuid on üksteisega sõbralikes suhetes. Keskaegsed humanistid, põhinevad Cicerol Riik on tähtsaim ,sest aitab inimesi säilitada ja üksikisikul lasub kohustus ohverdada end vajadusel riigile. Machiavelli maailm põhineb kogukondadel, mis tagavad ühise hüve, kuid on omavahel pidevas
riik" Impersonaalne riik kui abstraktne süsteem 11 · Moodne "riik" on lahus nii valitsejast kui valitsetavatest. Abstraktne valitsemissüsteem. Võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed. Valitsejad muutuvad, riik jääb. · Alamate kohustused "riigi", mitte valitsejate või teiste alamate suhtes 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Kui keskajal kehtis veel universalistlik maailmapilt (Maailm kui korraldatud tervik, poliitika eesmärgiks universaalne kord ja õiglus), siis varauusajal toimus paradigma vahetus ning hääbusid universaalsete autoriteetide kandjad . Partikularistliku mõtlemise kujunemine: Antiigiideed: Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Seda
osistest · Dualism: vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem; võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel Uusaegne riik: 16.-17. saj jooksul arenes välja suveräänne riik; keskne omadus impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud
valitsejate võimuga, vaid kogukonna ehk rahvaga. Impersonaalne riik ( e moodne riik) on abstraktne süsteem, mis on lahus nii valitsejast kui valitsetavatest. Ta on seaduste ja institutsioonide struktuur, mida administreerivad/valitsevad inimesed. Alamate kohustused on abstraktse 'riigi', mitte valitsejate või teiste alamata suhtes. Riik ise (mitte valitseja ega kodanikud) on selles kontseptis suverään. 33. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Universalism iseloomustab keskaegset maailmapilti ja tähendab et maailm on korraldatud harmooniline tervik ja poliitiline kord peab seda peegeldama (poliitika eesmärgiks universaalne kord, rahu maa peal). Eesmärgi saavutamiseks oli vajalik, et ka (kuning)riigid oleks paigutatud hierarhilisse tervikusse, mille tipus oli üks kõrgem valitseja. Euroopas oli kõige lähem sellisele
- Dualism. Vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel. Universalism vs partikularism Keskajal universalistlik maailmapilt. Keisri universaalvõim de facto illusoorne, paavsti võim reaalsem. Interdikti e kirikuvande võimalus. Reformatsioon. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestandite poolt. Universaalsete autoriteetide lõpp. Universalism partikularism. Uusaegne riik suveräänsus 2) Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aquino Thomas (13. saj) poliitilise elu põhivormiks ,,perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16
Koguvad makse, korraldavad kohtumõistmist. · Konglomeraatriigid: õiguslikult ja poliitiliselt on riigi osad erinevate süsteemidega. · Dualism: kehtib vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim on jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel. Keskaegne riik oli hierarhiline, universalistlik, kehtis paavstivõim. Varauusajal tugevnes keskvõim, riikluse olemasolu hakkas defineerima "suveräänsus". 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Aristoteles: polis on poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aquino Thomas: Poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Kogukonnad peaksid elama harmoonias. Rooma mõtlejate retseptsioon 15.-16. sajandil humanistide poolt. (Cicero: "Riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ja ühise hüve edendamiseks
Sõprus on ainult privaatsfääris, kuid seda tugevam. Kaubanduslikud suhted on suunatud ainult omakasule. Poliitika toetub nii harjumuspärastele suhetele kui ka isamaaarmastusele sõpruse üks vorm. RIIK 1. Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused Keskaegne riik oli personaalne tugines individuaalsidemetel. Riigifuktsioonid ei olnud tsentraliseeritud. Uusaegne riik on impersonaalne, riigi võim ei võrdu valitsejate võimuga, vaid kogukonna ehk rahvaga. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) 3. Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni Suveräänsus on Sisemine ja väline dimensioon. Sisemine legitiimse võimukasutuse(vägivald) monopol. Väikesed jõud ei saa või ei või sellesse sekkuda. Väline teiste tunnustus sellele võimule, mittesekkumise doktriin. 4. Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme Suveräänsuse tagab kord ja ühtsus
süsteemidega osistest. Iseloomulik on ka dualism: vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim on jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel. Keisri võim illusoorne, paavsti võim reaalsem. Uusaegne riik : Iseloomulik suveräänsus ehk olemas kõrgem võim mingi territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj
Universaalvõimu kandidaadid. Keisri universaalvõim de facto illusoorne. Paavsti võim oli reaalsem. Interdikti ehk kirikuvande võimalus. Paradigmavahetus varauusajal Reformatsioon 1517. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestantide poolt. Sõjad Saksamaal keisri kui katoliikluse esindaja vastu. Universaalsete autoriteetide lõpp. Suveräänne riik. Inimese keha kui Jumala täiuslikku saavutust. Paralleel : RIIK=INDIVIID. Riik kui ,,poliitiline keha". Partikularistliku mõtlemise kujunemine : antiigiideede retseptsioon Rooma ideederetseptsioon. Stoik Cicero : riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks" Macchiavelli Firenze diplomaat ja humanistlik mõtleja. 1513 ,,Il principe" (Valitseja) 1531- ,,Discorsi e. Arutlused Titus Liviuse Roma ajaloost" Ta tagandati võimult seoses Medicide võimu taastamisega Firenzes. Machiavelli ideed
Keskaegne (eelmoodne) riik Isikulisus: riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Feodaalsed (vasalliteedi-) suhted. Hierarhilisus Killustumus: riigivõimu funktsioone (kohus, maksud) teostavad oma piirkonnas vasallid Konglomeraatriigid: riik koosneb eri õiguskordade ja poliitiliste süsteemidega osistest Dualism: vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Kreeka ja Rooma mõtlejate retseptsioon 14 Aristoteles (4. saj. eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aristotelese retseptsioon keskajal. Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj.): a. poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond" (communitas
Soti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas) Sõprus privaatsfääris, ent seda tugevam. Vahetusühiskond ehk kaubanduslikud suhted toetuvad omakasule. Poliitika põhineb kasul, usaldusel, harjumusel, aga ka isamaa-armastusel, mis on sõpruse üks vorme. Riik 1. Keskaegse riigi põhitunnused. Erinevused uusaegsest riigist. Isikulisus ja hierarhilisus Killustumus Konglomeraatriigid Dualism 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas: Poliitlilise elu põhivorm (communitas perfecta), mõistab kohut ja karistab kurjategijaid, kogukonnad peaksid elama harmoonias. Cicero: riik on kogu inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve ededamiseks. Humanistid: Riigi säilimine on vajalik, sest garanteerib inimese säilimise. Indiviid
Riigid „käituvad“ nagu indiviidid “Riikluse” universaalsus Millised on omavahelise käitumise reeglid? Moodne riik. Põhitunnus: suveräänsus Kes tagab käitumisnormide täitmise? Suveräänsuse 2 dimensiooni: sisemine(legitiimne jõu kasutamine), Partikularistliku mõtlemise kujunemine: antiigiretseptsioon välimine(mittesekkumine suveräänse riigi asjadesse) (Max Vebber) Aristoteles (4. saj. eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne Loengu teema: kuidas selline idee tekkis? vorm Keskaegne (eelmoodne) riik Aristotelese retseptsioon keskajal. Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas
Riigi moodne mõiste tekkis 16-17.saj, mille keskne omadus oli impersonaalsus. Impersonaalsus 2 mõttes: eristame riigivõimu valitsejate võimust ning eristame riigivõimu kogukonna/ühiskonnaterviku võimust. Moodne riik on lahus nii valitsejast kui valisetavatest. Võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad inimesed. Alamatel on kohustused riigi ees, mitte valitsejate või teiste alamate ees. Riik on suveräänsuse kandja. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles: polis on ideaalne poliitiline ühendus · Aquino Thomas: elu põhivorm on ,,perfektsed kogukonnad", mis kaitsevad ja karistavad, kuid on sõbralikes suhetes. · Keskaegsed humanistid, põhinevad Cicerol: riik on tähtsaim, sest riik aitab inimesi säilitada. Inimesel on kohustus end vajadusel riigile ohverdada. · Machiavelli maailm põhineb kogukondadel, mis tagavad ühishüve. Kogukonnad on omavahel pidevas konfliktis.
kaklevad) · Millised on omavahelise käitumise reeglid? · Kes tagab riikide vahelises suhtlemises käitumisnormide täitmise? Sebastin Münsteri ,,Cosmographia" (1544) kunstiteos (Euroopa kui universaalne tervik) Thomas Hobbes ,,Leviaatan" (1651) tiitelleht suur mõõgaga relvastatud mees, kes koosneb üksikutest isikutest ja see ei ole enam Euroopa tervikuna, suveräänsuse moodustavad kodanikud. Partikularistliku mõtlemise kujunemine: antiigiideede retseptsioon · Kreeka ja Rooma mõtlejate retseptsioon · Aristoteles (4. saj. eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Väike riik, kus kodanikud oma tahet teostavad ja korraldavad oma elu. See ongi ideaalne vorm. · Aristotelese retseptsioon keskajal. Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj.), keiser püüdis kehtestada oma universaalset võimu riikide üle ja Thomas leidis selles
annaabi.ee 
