Päikesesüsteem kui osana Galaktikast (1)

Referaat
Päikesesüsteem
Tallinn 2009
Päikesesüsteem :
Päikesesüsteemi põhikomponent on Päike, suhteliselt tavaline väikese massiga täht, mis siiski moodustab 99,86% Päikesesüsteemi massist ning on gravitatsiooniliselt domineeriv. Peale selle on Päikese sisemus Päikese suure massi tõttu jõudnud termotuumareaktsiooni jaoks vajaliku tiheduseni ja temperatuurini ning vabastab tohutul hulgal energiat, millest suurem osa kiirgub kosmosesse elektromagnetkiirguse kujul. Suurem osa sellest kiirgusest on nähtav valgus. Päike kiirgab ka laetud osakesi, mille voogu nimetatakse päikesetuuleks. Päikesetuul avaldab tugevat mõju planeetidele, millel on magnetosfäär, ning lükkab tolmu ja gaasi Päikesesüsteemist välja. Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus , Maa, Marss, Jupiter, Saturn , Uraan ja Neptuun ) ning nende kaaslased ja rõngad. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto ), asteroidid , komeedid , Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas . Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2.

Päikesesüsteem kui osana Galaktikast

Päikesesüsteem on osa Galaktikast, spiraalgalaktikast, mille läbimõõt on umbes 100 000 valgusaastat ning mis sisaldab ligikaudu 200 miljardit tähte, mille hulgas meie Päike on üsna tüüpiline. Siiski, Päike on massiivsem umbes 85% kõigist Galaktika tähtedest.
Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat. Ta tiirleb ümber Galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga.
Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele . Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad.
Päike
Päike on meie Päikesesüsteemi täht. Tema näiv tähesuurus on –26,74 ja absoluutne tähesuurus 4,85. Päike on muutlik täht perioodiga u. 11 aastat, kuid amplituud on vaid u. 0,001 tähesuurust. Ta on Maast keskmiselt 149,6 miljoni kilomeetri ehk 1 astronoomilise ühiku kaugusel.Päikese läbimõõt on 1,392 miljonit kilomeetrit (109 Maa läbimõõtu) ja mass 1,9891×1030 kg (332 950 Maa massi). Päikese raadius on 6,9599×108 m ja keskmine tihedus on 1409 kg/m³. Päike koosneb peamiselt vesinikust (73,46% massi järgi) ja heeliumist (24,85% massi järgi), kõiki ülejäänud elementide panus on 1,67% massi järgi.
Planeedid
Rahvusvahelise Astronoomiauniooni definitsiooni järgi 24. augustist 2006 nimetatakse Päikesesüsteemi planeediks taevakeha , mis
1.tiirleb ümber Päikese, 2.on piisava massiga, et ületada jäiga keha jõud ning hoida hüdrostaatiliselt tasakaalulist (keralähedast) kuju 3.ning on oma gravitatsiooniga tõmmanud oma pinnale väiksemad kehad oma orbiidi ümbruses (on "puhastanud oma ümbruse").
Päikesesüsteemi planeedid võib koostise järgi jagada rühmadesse:

• Maa-sarnased ehk kiviplaneedid , mis koosnevad põhiliselt mineraalidest
  
• Jupiteri-sarnased ehk hiidplaneedid , mis koosnevad põhiliselt gaasidest , kuid mille keskmes võib olla ka mineraalne tuum
  
• Kääbusplaneedid, mis koosnevad üldiselt jääst ja mineraalidest
  
• Planeetidest üle jäävaid Päikesesüsteemi kehi (asteroidid, komeedid ja meteoorkehad ) nimetatakse Päikesesüsteemi väikekehadeks
  

Asteroidid
Asteroidide ametlik nimetus oli kuni Rahvusvahelise Astronoomiauniooni XXVI peassambleeni 24. augustil 2006 väikeplaneedid. Nüüd on nad arvatud Päikesesüsteemi väikekehade hulka. Väga vähestel asteroididel on läbimõõt vähemalt 100 km.
Mõningaid Asteroide:
Number
Nimi
Läbimõõt (km)
Kaugus Päikesest (aü)
Avastamise aeg
Avastaja
1
Ceres
1003
2.766
1. jaanuar 1801
Giuseppe Piazzi
2
Pallas
608
2.773
28. märts 1802
Heinrich Olbers
4
Vesta
538
2.361
29. märts 1807
H. W. Olbers
10
Hygeia
450
3.136
12. aprill 1849
Annibale de Gasparis
31
Euphrosyne
370
3.148
1. september 1854
Ferguson, J.
Komeedid
Nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast komētēs, mis tähendab 'pikajuukseline'. Eesti keeles nimetatakse komeete ka sabatähtedeks. Komeetide ehituses eristatakse tuuma, pead ja saba. Tahket tuuma ümbritseb komeedi pea ehk kooma , sellest tekib Päikese valgusrõhu toimel komeedi saba. Komeetidel on sageli kaks (või rohkem) saba. Ioonsaba on suunatud alati Päikesest eemale ja koosneb laetud osakestest , mida päikesetuul komeedist eemale puhub. Tolmusaba koosneb raskematest osakestest, mida päikesetuul vähem mõjutab. Seetõttu järgib tolmusaba rohkem või vähem komeedi orbiiti. Nõrkadel komeetidel saba harilikult puudub, heledatel on märgatav ioonsaba, väga heledatel on nähtavad mõlemat tüüpi saba.
Kuu faasid
Kuu tiirlemisest ümber Maa on tingitud Kuu näiva kuju ehk Kuu faasi pidev muutumine sõltuvalt sellest, kui suur osa Kuu valgustatud pinnast on Maalt nähtav.

• kuu loomine (kuud ei ole näha)
  
• noorkuu
  
• poolkuu (esimene veerand)
  
• kasvav kuu
  
• täiskuu
  
• kahanev kuu
  
• poolkuu (viimane veerand)
  
• vanakuu.
  

Kuu faaside kindlakstegemine on lihtne: Kuu, millest on näha parem pool, kasvab, ja millest vasak, kahaneb. Parem käsi ehk hüva käsi on rahvatraditsioonides seotud kasvamise ning lisandumisega, vasak käsi ehk kura käsi aga vähenemise ja kadumisega. See reegel kehtib põhjapoolkeral.
Mnemotehniliselt on faaside kindlakstegemiseks kasutusel ka järgnev meetod: Kui kuu "kasvab" ehk nähtavat osa tuleb juurde, on näha mõttes kuu peale kirjutatud J-tähe poolne külg. Kui kuu "kahaneb", on näha teine pool ehk mõttes kuu peale joonistatud K-tähe poolne külg.
Kuu tiirleb ümber Maa mööda elliptilist orbiiti, mille ekstsentrilisus on 0,0549.
Orbiidi kalle ekliptika suhtes on 5,1454°.
Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim kaugus 406 700 km. Keskmine kaugus on 384 000 km.
Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s.
Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga, see on sideeriline kuu. Sünoodilise kuu pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi.
Noorkuu ajal on Kuu Maa ja Päikese vahel. Sellel ajal pole Kuud Maalt näha.
Paari päeva pärast ilmub õhtutaevasse kitsas kuusirp , mille kaar on suunatud paremale.
Täiskuu ajal paistab Kuu ümmargusena.
Pärast täiskuud hakkab Maale valgustatuna paistev piirkond Kuul vähenema ning Päikese loojumise ja Kuu tõusu vahele hakkab jääma üha pikem ajavahemik . Seda aega kutsutakse vanaks kuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa.
Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant.
Varjutused
Kui Kuu on Maa varjus , siis on kuuvarjutus . Kui Kuu katab Päikese ja takistab selle valguse Maale jõudmist, siis on päikesevarjutus.
 
Nagu Maa tiirleb ümber Päikese, nii tiirleb Kuu ümber Maa. Maalt vaadatuna on Kuu mõnikord taevas samal ajal kui Päike. Ehkki Päike on nelisada korda suurem kui Kuu, paistavad nad taevas ligikaudu ühesuurused. Põhjus on see, et Kuu on nelisada korda Maale lähemal kui Päike. Kui Kuu asub otse ühel joonel Päikesega, siis toimub päikesevarjutus. Kui Kuu on Päikese suhtes Maa vastaspoolel, siis võib Kuu läbi minna Maa varjust ja olla ise varjutatud.
 
KUUVARJUTUS
Kui Kuu liigub ümber Maa, võib ta sattuda Päikese valgusest varju, mida heidab Maa. Kuid Kuu tee ei lähe igal tiirul läbi Maa varju. Seega ei ole kuuvarjutust iga kord, kui Kuu liigub ümber Maa, vaid ainult kuni kolm korda aastas. Kui Kuu on täielikult Maa varjus, siis on täielik kuuvarjutus. Kui Kuu on ainult osaliselt varjuga kaetud, siis on tegemist osalise kuuvarjutusega.
 
PÄIKESEVARJUTUS
Kuu läheb Maa ja Päikese vahelt läbi iga kord, kui ta teeb tiiru ümber Maa. See on Kuu loomise aeg. Tema Maast eemale pööratud külg on Päikesest valgustatud ja Maa-poolne külg on tume. Kui Kuu asub otse Päikese ja Maa vahel, siis ta tõkestab Päikese valguse ja heidab Maale varju. On päikesevarjutus. Kui päikeseketas on Kuu poolt täiesti kaetud, siis on täielik päikesevarjutus. Kui Kuu katab osaliselt Päikese, siis on osaline päikesevarjutus. Iga Kuu loomise ajal ei toimu varjutusi, sest tavaliselt ei ole Maa, Kuu ja Päike täpselt ühes reas ning Kuu ei kata Päikese ketast .
Päikesevarjutused toimuvad ainult kord või kaks aastas ja on siis nähtavad vaid nendes kohtades Maal, mis on Kuu varjus. Täieliku päikesevarjutuse ajal on võimalik näha Päikese välist nõrka atmosfääri, krooni, mis tavaliselt on kadunud Päikese ketta pimestavasse valgusesse.
Kasutatud kirjandus :
Wikipedia.com,
Google.com,
Konspekt,
Teatmeteosed.