Uuritavaks objektiks oli seamaks 1,87 g. Töö eesmärgiks oli määrata määrata uuritavas preparaadis sisalduvad rasvhapped. Töö koosnes 3 põhiosast: 1. Lipiidide eraldamine looduslikust ainest 2. Lipiidide leeliseline hüdrolüüs 3. Rasvhapete gaaskromatograafiline analüüs Töö käik Lipiidide hüdrolüüs Algmaterjalile lisatud 30 ml kloroform:metanool segu (2:1 v/v) ja homogeniseeritud. Saadud segu filtreeritud läbi paberfiltri keeduklaasi, lisatud 0,2 mahtu 0,9% NaCl vesilahust ja loksutatud. Kihistunud lahusest eemaldatud pipetiga veekiht. Kloroformi kihile lisatud 0,25 mahtu vesi:metanool segu (1:1 v/v) ja segatud. Lahus tsentrifuugitud kihtide eraldamiseks ning taas veekiht eemaldatud. Kloroformi lahus kuivatatud Na2SO4-ga. Lahus valatud läbi paberfiltri eelnevalt kaalutud ümarkolbi ning vaakumrotatsioonaurutiga aurustatud lahusti pealt ära. Kolb kaalutud uuesti, lipiidide kaalutiseks saadud 0,0564 g.
Filtrit pestakse järeldada sellest, et katsetulemustes nähtavad piigid langevad küllaltki täpselt kokku 1-2 ml heksaaniga, et saada 10 ml filtraati (Lahus 1). Seejärel lisatakse samasse võrdlusandmetega. Katse käigus saadi klorofüll a maksimaalseks lainepikkuseks portselankaussi 4 ml atsetooni, hõõrutakse uhmrinuiaga 1 minuti jooksul. Lastakse (kõrgeim piik) 430,50 nm. Võrdlusmaterjalist nähtub, et klorofüll a absorbeerib settida ja filtritakse läbi sama paberfiltri teise väikesesse mensuuri. Sama korratakse valgust lainepikkusel 662 nm, mis langeb täpselt kokku katsetulemusega 662 nm. veel 2 korda à 4 ml atsetooniga ja lõpuks veel 2-3 ml atsetooniga, et saada ca 10 ml Kuna katsetulemuste spektrilt on näha ühte piiki 475 nm juures, siis võib järeldada, et filtraati (Lahus 2). Spektrofotomeetril võetakse lainepikkus vahemikus 350-750 nm lahusesse oli jäänud karotinoide. Katsetest saadud tulemuste ja võrdlusandmetest
grammi peenestatud liha. Üks keeduklaas lihaga panna keevale vesivannile ja klaaspulgaga pidevalt segades kuumutada 10 minutit. Kuumutamise tulemus: liha hakkas värvi muutma põhimõtteliselt kohe pärast keevale vesivannile asetamist. 10 minuti mõõdudes oli liha värvus muutunud heleroosast beezikaks. Seejärel viia nii toore kui ka kuumutatud liha proov 50 ml vee abil koonilisse kolbi. Kolvid sulgeda korkidega ja loksutada 10 min. Saadud vesiekstraktid filtrida läbi paberfiltri kahte koonilisse kolbi. Katsed toorest ja termiliselt töödeldud lihast väljaekstraheerunud valkude koguse võrdlemiseks. Katse 1 Võetakse 2 katseklaasi, ühte pipeteeritakse 5 ml kuumutatud liha ekstrakti, teise 5 ml toore liha ekstrakti. Mõlemasse katseklaasi pipeteeritakse 1 ml 20%-list sulfosalitsüülhappe lahust, loksutatakse ja lastakse valkudel 10 min jooksul sadeneda.
beezikaks. 10 minuti möödudes oli liha pruunika-beezi värvusega. Müoglobiin on lihaskiudude valk, mis annab toorele lihale värvuse, värvuse muutumise põhjustab müoglobiini denaturatsioon. Seejärel viisime nii toore kui ka kuumutatud liha proovid 50 ml vee abil koonilisse kolbi ning loksutasime neid käsitsi kolbides 10 minutit. Sel viisil saadud toore ja termiliselt töödeldud liha vesiekstraktid filtrisime läbi paberfiltri ülejäänud kahte koonilisse kolbi. Järgnesid toorelt ja termiliselt töödeldud lihast väljaekstraheerunud valkude koguse võrdlemine, milleks teostasime järgnevad katsed: 1. Võtsime kaks katseklaasi. Ühte neist pipeteerisime 5 ml kuumutatud liha ekstrakti, teise 5 ml toore liha ekstrakti. Mõlemasse katseklaasi pipeteerisime lisaks 1 ml 20%- list sulfosalitsüülhappe lahust, loksutasime ja lasksime valkudel 10 minuti jooksul sadeneda
Uhmris lisasin porgandile pestud liiva ja uhmerdasin kuni segu oli ühtlane mass. - Lisasin umbes 10 kordse koguse (võrreldes porgani proovi kaalutisega) veevaba Na2SO4 vee sidumiseks ja segasin kuni segu oli ühtlane kuiv pulber. - Karotenoidide ja klorofülli ekstraktsioon: lisasin massile 20 ml portsjonitena petrooleetrit, segasin. Filtrisin ekstrakti klaaslehtriga ja läbi paberfiltri 100 ml mensuuri. - Kordasin protsessi kuni kuni ekstrakt oli läbipaistev (muidu kollane). Ühendasin saadud ekstraktiportsjonid. - Määrasin ekstrakti üldmahu (23,5 ml). 2. Kasutades spektrofotomeetrit mõõtsin uuritava lahuse neeldumisspektrid (aparaat muutis sujuvalt lainepikkuseid vahemikus 350 600 nm), võrduslahuseks puhas lahusti (petrooleeter).
12.2018 Laboratoorne töö XIV Spektrofotomeetria Töö eesmärgiks ja ülesandeks oli määrata raua kontsentratsioon kriidis. Töö käigus tuli esimeses katses läbi viia kriidi lahustamine Tehnilistel kaaludel kaaluda keeduklaasi 1g uhmris peenestatud kriiti. Lisada 20 mL 2M HCl lahust. Hapet lisada ettevaatlikult, sest toimub intensiivne gaasi eraldumine. Reaktsiooni lõppedes segada saadud lahust klaaspulgaga. Saadud segu filtreerida läbi paberfiltri 50 mL mõõtkolbi. Filterpaberist teha tavaline filter, see asetada lehtrile ja lahust valada filtrile mööda klaaaspulka. Keeduklaasi loputada 2-3 korda väikeste destilleritud vee kogustega, mis samuti valada läbi filterpaberi mõõtkolbi. Mõõtkolb täita destilleeritud veega kriipsuni ja segada. Eraldus süsihappegaas. Seda katset mina läbi ei viinud. 2 HCl ( aq )+ CaCO3 → CaCl2 + H 2 O+CO 2 ↑ Teises katses tuli raua mõõtelahust valmistada
Eelistatakse siiski looduslikke materjale, mis paljudel juhtudel on odavam ja kokkuvõttes ka kesk-konda säästvam. Basseinivette kogunev mustus, mis põhjustab vee hägusust, bakterite ja vetikate kasvu, kõrvaldatakse basseinivee filtreerimisega. Hooldaja peab tagama, et filter oleks korras ning filtreerimine kindlustaks vee läbipaistvuse ja selguse. NÄIDE: Tõime kausiga tänavalt lund. Toas sulas lumi veeks. Valasime sulanud vee läbi paberfiltri klaaspurki, osa vett jäi kaussi. Vaatlesime filtrit pärast kurnamist. Võrdlesime filtreeritud ja lihtsalt sulanud vett. Järeldused: paberfiltril ja otse lumest sulanud vees olid prahiosakesed. Lumest sulanud vesi on saastunud. Sellist vett ei tohi juua. Filtreerimisest üksi vee puhastamiseks ei piisa. Joogivett puhastatakse erilistes puhastusseadmetes ( vee destilleerimine jms.). Destilleerimine-vedeliku eraldamine kahusest aurustamisel ja sellele järgneval aurude
lahustuvus vähenes. Ka väike lisatud kristall võib tingida ebapüsiva üleküllastunud lahusest üleliisge osa väljasadenemise. Katse 7: Naatriumkloriidi protsentsisalduse määramine liiva-soola segus Töö eesmärk: Teada saada mitu grammi soola on antud soola-liiva segus Reaktiivid: Sool (NaCl), vesi Töö käik: Juhendajalt saadud soola-liiva segu kaaluda ja panna 100 cm3-lisse keeduklaasi. Segu lahustada 25-50 cm3 destilleeritud vees, filtreerida läbi klaaslehtril asuva paberfiltri 100 cm3-lisse mõõtesilindrisse. Paberile jäänud liiva pesta pesupudelist filtrile suunatud veejoaga. Lahus jahutada/soojendada üsna täpselt 20oC-ni. Määrata saadud lahuse maht möötesilindri skaala järgi. Areomeetri abil mõõta saadud NaCl tihedus. Areomeeter libistada ettevaatlikult mõõtesilindrisse nii, et ta ei vajuks põhja ja asuks eemal silindri seintest. NaCl protsendilisuse määramiseks kasutada tabeli andmeid ja interpoolimist. Leida, mitu g NaCl oli algsegus.
2. Vii sellesse 2,5 mg Gox-i 3. Lisa 1,5 mg Pox-i 4. Lisa 16,6 ml 0,2 M fosfaatpuhvrit, pH=6,0 5. Lisa K4[Fe(CN)6] 0,1%-list lahust kolvi kuni vajaliku mahuni täitmiseni. 6. Säilita külmkapi temperatuuril Minu uuritavaks lahuseks oli sidrunimahl. 7. Pressin kaaluklaasi 2-3 ml sidrunimahla 8. Teen 100-kordse lahjenduse (1 ml sidrunimahlale lisan destilleeritud vett kuni 100 ml mõõtkolvi kriipsuni 9. Filtreerin saadud lahjenduse läbi paberfiltri katseklaasi, et viljaliha eemaldada STANDARDLAHUS sisaldab glükoosi täpselt 1,0 mg/ml 10. Võtan 3 puhast ja kuiva kalibreeritud katseklaasi ja valmistan glükoosi standardlahusest kolm lahjendust: a) Mõõdan esimesse katseklaasi 2,5 ml glükoosi standardlahust ja 7,5 ml destilleeritud vett b) Teise katseklaasi võtsin 5 ml lahust eelmisest katseklaasist ja lisasin 5 ml destilleeritud vett
1.4 KATSE 7 – NAATRIUMKLORIIDI PROTSENTSISALDUSE MÄÄRAMINE LIIVA-SOOLA SEGUS Töö eesmärk: Leida naatriumkloriidi sisaldus antud segus Töövahendid: Liiva-soola segu, kaal, 100 ml keeduklaas, destilleeritud vesi, klaaslehter, filtri paber, pesupudel, mõõtesilinder, termomeeter, areomeeter Töökäik: Juhendajalt saadud liiva-soola segu kaaluda tehnilistel kaaludel 100 ml keeduklaasi. Segu lahustada 25-50 ml destilleeritud vees, filtreerida läbi klaaslehtri asuva paberfiltri ja filtrile jäänud liiv pesta pespudelist filtrile suunatud veejoaga. Lahus ja pesuvesi koguda mõõtesilindirisse mahuga 100 ml ja jahutada kraanivee joas 20 .kraadini. Saadud lahuse maht määrata mõõtesilindril asuva skaala järgi. Areomeetri abil mõõta saadud naatriumkloriidi lahuse tihedus. Katse andmed: Maht 83 Tihedus 1,009 Mass 83,747g NaCl protsendiline 1,5% Sisaldus Järeldus:
(v/v) fosforhape) Iga väikse grupi peale: · 200 µl 1 mg/ml BSA lahus · 200 µl 5M NaOH · mQ vesi · 100 µl uuritav valgulahus proov nr Töö käik 1. Bradfordi reagent: Lahusta 100 mg Coomassie Brilliant Blue G-250 50 ml 95% ethanoolis, lisa 100 ml 85% (w/v) fosforhapet. Kui reagent on täielikult lahustunud, lahjenda 1 liitrini ja filtreeri lahus läbi Whatman #1 paberfiltri. Reagent peab olema värvuselt pruun. Korduv filtreerimine aitab eemaldada sinist komponenti. Külmas säilitatuna on reagent väga stabiilne (1 aasta). 2. 1 M NaOH lahus, kasutatakse juhul, kui valk pole lahustuv värvaine lahuses. 3. Tee standardvalgu (BSA) lahjenduste rida: 1 mg/ml 0,5 mg/ml 0,2 mg/ml 0,1 mg/ml 0,05 mg/ml 4. Terve grupi peale on antud 5x Bradfordi reagendi stock. Lahjenda see 25 ml-s, et oleks 1x stock
mangaandioksiidi sadet. . 2+ Katse tõestas Mn - ioonide leidumist lahuses. Tõestamata on jäänud arvatavasti üks värvitu ioon. See võib olla kas Al3+-või Zn2+- ioon. Asusin esimesena alumiiniumiooni sisaldumist lahuses kindlaks tegema. Al3+- ioonide leidumise kindlakstegemine lahuses . Võtsin paberfiltri, tilgutasin sinna keskele K4[Fe(CN)6] lahust- valgudes laiali moodustas suure ringi. Ringi sisemusse ja mõnda kohta äärtesse tilgutasin väheke uuritavat lahust. Siis hoidsin laiku 6M NH3·H2O pudeli kohal, pudelit pisut loksutades, et aidata aurude levimist filterpaberile. Siis tilgutasin alisariini lahuse ringiga pisut kokkupuutesse, hoidsin veelkord filterpaberit ammoniaakhüdraadi pudeli kohal- sain lillat ja kollast värvi, kuid mitte
- Peenestasin tüki tomatit noaga, kaalusin tehnilisel kaalul 1,10 g materjali. Uhmris lisasin porgandile pestud liiva ja uhmerdasin kuni segu oli ühtlane mass. - Lisasin veevaba NaHSO4 vee sidumiseks ja segasin kuni segu oli ühtlane kuiv pulber. - Karotenoidide ja klorofülli ekstraktsioon: lisasin massile portsjonitena petrooleetrit, segasin. Filtrisin ekstrakti klaaslehtriga ja läbi paberfiltri mensuuri. - Kordasin protsessi kuni kuni ekstrakt oli värvitu. Ühendasin saadud ekstraktiportsjonid. - Määrasin ekstrakti üldmahu (29 ml). 2. Kasutades spektrofotomeetrit mõõtsin uuritava lahuse neeldumisspektrid (aparaat muutis sujuvalt lainepikkuseid vahemikus 350 600 nm), võrduslahuseks puhas lahusti (petrooleeter). Võrdlesin saadud tulemusi laborimaterjalidega, sain tulemuseks, et minu proov sisaldas lükopeeni.
3. Lisada 0,5 ml orgaanilist solventi ja loksutatakse hoolikalt. 4. Tahke materjali settimise jaoks lastakse 5 minutit katseklaasidel olla. 5. Filterpaberile panna klaaspulgaga mõlemast katseklaasist üks tilk ja oodata kuni filterpaberil olev ,,täpike" ära kuivab. 6. Ära määrata kummas tundmatus tahkes aines oli rasva ja kummas mitte. Järeldus: Esimeses proovis oli rasva sees ja seda oli näha sellega, et kui vaatada valguse poole läbi paberfiltri, siis täpike oli natukene läbipaistev. Teisel filterpaberil seda ei olnud. 1.3.2 Emulsioonitest Emulsioonid on üks liik kahe- või enamafaasilisetest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide nime all. Emulsioonid hajavad läbivat valgust, siis emulsiooni moodustumisest annab informatsiooni selge lahuse muutumine häguseks. Rasvade ja rasvhapete iseloomulikuks tunnuseks on hüdrofoobsus polaarsetes keskkondades. Kuid lahustuvad orgaanilistes solventides
Proov viiakse ilma kadudeta uhmrisse, lisatakse väike kogus pestud liiva ja hõõrutakse nuiaga kuni ühtlase massi saavutamiseni. Edasi lisatakse vee sidumiseks veevaba Na 2SO4 jätkates samal ajal massi hõõrumist. Na2SO4 lõplik kogus sõltub proovi veesisaldusest ja võib ületada proovi kaalutist 510-korda. Soola lisamine lõpetatakse kui on tekkinud ühtlane pulbriline mass. Pärast seda lahustatakse karotenoidid orgaanilise lahustiga ja filtritakse tekkinud lahus läbi paberfiltri mõõtsilindrisse. Uhmris olevale peenestatud massile lisatakse väikeste koguste kaupa ekstrahenti. Esimene lahusti portsjon peaks olema suurem, tesied väiksemad. Segu segatakse uhmri nuiaga ja lastakse sademel settida. Vedelik viiakse lusikaga mõõtsilindrisse, mida vähem sadet seda parem. Seda tegevust korratakse kuni sademe kohal olev ekstrakt muutub värvusetuks. Kõik ekstraktid viiakse ühte kogumisnõusse. Lõpuks määratakse kindlaks ekstrakti kogumaht. Töö toimub tõmbe all!
· Lisasin sinnasamasse väikeste portsjonitena veevaba , et taimses materjalis sisalduvat vett siduda. · Jätkasin samal ajal massi hõõrumist. · Lõpetasin soola lisamise, kui moodustus kuiv, pulbriline mass. · Valisin sobiva suurusega kuiva anuma ekstrakti kogumiseks. Valisin selleks anumaks 25 ml mõõtesilindri. · Varustasin mõõtesilindri sobiva suurusega lehtriga ning asetasin sellele kuiva paberfiltri. · Alustasin karotenoidide ekstraktsiooni proovist sobiva orgaanilise lahustiga. Selleks lisasin uhmris olevale peenestatud massile väikese koguse ekstrahenti. Lisasin esimesel korral ~ 10 ml oktaani. Edaspidi lisasin väiksemate koguste kaupa (~ 5- 10 ml), kuid piisavalt, et sademe kohalt oleks võimalik teelusikaga ekstrakti eraldada. · Materjali segasin lusikaga. · Lasin sademel põhja settida ja selle kohal oleva ekstrakti kandsin teelusika abil filtrile.
abrasiivmaterjali. 4. Hõõrun uhmri nuiaga kuni ühtlase massi saavutamiseni. 5. Lisan väikeste portsjonitena veevaba Na2SO4, et taimses materjalis sisalduvat vett siduda, jätkates samal ajal massi hõõrumist. 6. Jätkan soola lisamist, kuni on moodustunud kuiv, pulbriline mass. KAROTENOIDIDE EKSTRAKTSIOON (=väljalahustamine): 7. Võtsin kuiva 25 ml mõõtsilindri ekstrakti kogumiseks. 8. Varustasin mõõtsilindri plastlehtriga ja asetasin sellele kuiva paberfiltri. 9. Lisan uhmrisse olevale peenestatud massile 10 ml ekstahenti. 10. Lasen sademel põhja settida ning selle kohal oleva ekstrakti kannan teelusika abil filtrile, sadet kaasa ei võta. 11. Kordan eksraktsiooni, kuni sademe kohal olev ekstrakt muutub värvusetuks. 12. Viin kõik ekstraktid kogun loomulikult mõõtsilindrisse 13. Määran kindlaks ekstrakti kogumahu: 25 ml NEELDUMISSPEKTRI VÕTMINE JA SPEKTRI ANALÜÜS: 14. Täidan ühe klaasküveti heptaaniga. 15
Töö eesmärk: Määrata naatriumkloriidi maht ning tihedus areomeetri abil, leida lahuse molaarne kontsentratsioon Kasutatud töövahendid: kaal, keeduklaas, klaaslehter, paberfilter, mõõtesilinder, areomeeter Kasutatud reaktiiv: liiva-soola segu, H2O, Töö käik: Juhendajalt saadud soola-liiva segu kaaluti tehnilistel kaaludel 100 cm 3-lisse keeduklaasi. Segu lahustati 25-50 cm3 destilleeritud vees, filtreeriti läbi klaaslehtril asuva paberfiltri ja filtrile jäänud liiva pesti pesupudelist filtrile suunatud veejoaga. Lahus ja pesuvesi (ca 60-80 cm3) koguti mõõtesilindrisse mahuga 100 cm3 ja jahutati kraanivee joas 20oC-ni. Saadud lahuse maht määrati möötesilindril asuva skaala järgi (cm 3). Areomeetri abil mõõdeti saadud NaCl lahuse tihedus. Areomeeter libistati ettevaatlikult mõõtesilindrisse valatud vedelikku nii, et ta ei puudutaks põhja ja asuks eemal silindri seintest
vastab aine lahustuvusele antud temperatuuril. Alari Allika pedl-2 092126 Katse 7 Töö eesmärk: Naartriumkloriidi protsentsisalduse määramine liiva - soola segus Töö käik: Juhendajalt saadud liiva-soola segu kaaluda tehnilistel kaaludel 100 cm3- keeduklaasi. Segu lahustada 25-50 cm3 destilleeritud vees, filtreerida läbi klaaslehtri asuva paberfiltri ja filtrile jäänud liiva pesta pespudelist filtrile suunatud veejoaga. Lahus ja pesuvesi koguda mõõtesilindirisse mahuga 100 cm3 ja jahutada kraanivee joas 20 .c-ni Saadud lahuse maht määrata mõõtesilindril asuva skaala järgi. Areomeetri abil mõõta saadud naatriumkloriidi lahuse tihedus. Areomeeter libistatakse ettevaatlikult mõõtesilindrisse valatud vedelikku nii, et ta ei puudutaks põhja ja asuks eemal mõõtesilindri seintest. Naatriumkloroodo protsendilisus
Samas kui hüdrofoobset filtrit niisutada orgaanilise lahustiga, nt etanooliga, läheb sealt ka vesilahus läbi. Hüdrofoobsed filtrid on head gaaside filtreerimiseks, tüüpiline näide on PTFE (teflon) membraan. Paber: odav, kiire, suure mahtuvusega, samas ei ole alati piisavalt inertne, ei kannata väga happelist ega oksüdeerivat keskkonda, kipub enda seest filtraadi sisse aineid lekitama, adsorbeerib mõningaid aineid, nt valke, ei sobi, kui nõutav on steriilsus, ebaselge pooride suurus. Paberfiltri puhul tuleb alati otsustada, kui tihedat filtrit valida, nt amorfse sademe eraldamiseks väikse tihedusega, kristallide eraldamiseks keskmine läbilaskvus, kõige peeneteralisemate kristallide jaoks ka kõige tihedam paber. Klaaskiudfiltrid: need on mahtfiltrid, väga inertsed, hüdrofiilsed, ei adsorbeeri orgaanilisi molekule, kasutatavad kõrgel temperatuuril, mehaaniliselt veidi ebapüsivad, ei sobi leelis- ja leelismuldmetallide ja räni madalate sisalduste analüüsiks.
annaabi.ee 
