Paber (0)

Paber - hiinlaste poolt umbes 2000 aastat tagasi leiutatud ja hiljem Euroopas kasutusele võetud kirjutusmaterjal . Paberit valmistatakse tselluloosist, linasest kaltsust või muudest kiududest.
Paberi ajalugu.
Paberi sünnimaaks on Hiina. Legendi järgi leiutas paberi Csai Lun 105. aastal. Ning paberi valmistamise saladust üritati kiivalt enda teada hoida. Siiski ei kasutatud enne 1. sajandit paberit kuigi laialt ning alles 4. sajandil vahetas see välja varasemad kirjutusmaterjalid, nagu siidi, papüüruse, pärgamendi ja savitahvli, seetõttu, et paber on kõige vastupidavam, kergem ja käepärasem ning seda on odav toota.
Tootmise algusaegadel kasutati Hiinas paberi toorainena peamiselt kanepikiude, hiljem lina, džuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi- ja nisuõlgi jm. Toormaterjal purustati kivist uhmrites ja saadud mass segati veega. Vannist sõetus paberimass asetati nelinurksele bambuskiududest punutud sõelale nõrguma. Sõelalt asetati paberimass vildile, pressiti liigne vesi välja, siluti ja kuivatati. Paberilehed liimistati taimsete liimidega.
7. sajandil levis paberivalmistamise oskus Koreasse ja Jaapanisse, hiljem ka Indiasse . Euroopasse jõudis paberivalmistamise kunst Araabiamaade kaudu 8.sajandi alguses. Paberit hakati massiliselt valmistama Euroopas 1380ndatel aastatel.
Eestis hakati paberit valmistama umbes 1667. aastal.
Paberi valmistamine.
Paberitootmise tehnoloogia jäi kuni 18. sajandini lõpuni peaaegu muutumatuks. Paberi tooraineks olid peamiselt linased kaltsud. Kaltsud sorteeriti, pesti, keedeti lubjalahuses ning valgendati päikese käes. Kokku kuhjatud kaltsud jäeti keldrisse lagunema, et kiud üksteisest kergemini eralduksid. Kaltsud purustati veejõul töötavas tambiveskis. Saadud kiud segati veega poolvedelaks paberimassiks. Paberi ammutamiseks kasutati neljakandilisele puitraamile tõmmatud metallist sõelu. Hunnik paberilehti vaheldumisi viltidega asetati pressi, kus liigne vesi välja suruti. Kirjapaber liimisatati enne kuivamist loomse liimi želatiiniga, mis võeti kasutusele 1380. aastatel. Paberit valmistasid vähemalt 3 töölist ning nende päevatoodanguks oli ligi 800 lehte paberit.
Alates 14. sajandist hakkas nõudlus paberi järele kiiresti tõusma. Peamiselt tänu paberi suurele levikule leiutati 15.sajandi keskel ka trükikunst. Raamatute trükkimise populaarsuse tõttu oldi sunnitud muutma ka paberitootmise tehnoloogiat. Umbes 1680. aastal leiutati Hollandis paberikiudaine jahvatamiseks hollander, mis kiirendas paberi tootmise protsessi ja vähendas toorainete kulu.
19.sajandil kujunes välja moodne paberitootmise tehnoloogia, mis on suuresti kasutusel ka tänapäeval.
1799. aastal patendeeris prantslane Nicholas Louis Robert paberivalmistamise masina
Juba 18. sajandil oli tehtud palju eksperimente leidmaks uut toorainet paberitööstusele. 1830ndatel aastatel võeti kasutusele paberi liimistamine otse kiumassi viidava kampoli ja alumiiniumsulfaadiga.
1844 . aastal leiutasid sakslased F. Keller ja H. Voelter sobiva lahenduse, mis võimaldas paberi toorainena kasutada puitu.
1867. aastal sai alguse puidumassist tehtud paberi tootmine. Puitmassi lisamine muutis paberi tunduvalt odavamaks, kuid samal ajal halvenes paberi kvaliteet.
Paremate omadustega paberi saamiseks tuli lisaained uuenduslike keemiliste menetluste abil eemaldada, nii et jääks järele ainult tselluloosikiud .
Inglise keemikute H. Burgessi ja C. Watti poolt leiutati 1851 . aastal soodaprotsess, mis oli esimene selline meetod.
1866. aastal järgnes sellele sulfitprotsessi ning 1884. aastal sulfaatprotsessi kasutuselevõtt. 1851.aastal võeti kasutusele veel paberi pleegitamine klooriga, kuid sellist meetodit vähendati 1980ndatel aastatel selle halva mõju tõttu keskkonnale.
Paberi tootmine Hiinas.
1 - meister sõelaga vanni juures,
2 - puidust kaan lehtede vajutamiseks,
3 - lehtede pressimine,
4 - märg leht asetatakse ahju seinale ja kuivatatakse,
5 - valmis paberilehed.
Paberi tootmine Euroopas.
1 - meister sõelaga,
2 - paberilehtede asetamine vildi vahele,
3 - lehtede kokkupressimine,
4 - lehtede kuivatamine nööril,
5 - valmis paberilehtede kastmine liimisegusse.
Paberi mõju keskkonnale.
Paberitootmise üheks võimalikuks keskkonnamõjuks on puidu päritolu – kas tegemist on loodusliku metsaga või istandusega. Ühelt poolt on oluline keskkonnamõju loodusliku metsa mahavõtmisel, kuid teiselt poolt on istandike rajamisel oluline mõju bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele.
Paberi tootmine on keskkonnale pigem halvemapoolne, kuna tehastest väljuvad gaasid kahjustavad samuti osoonikihti. Natuke parem mõju on see, et paber on kõdunev materjal.
Paberi kasutusalad.
Paberi rakendused võivad varieeruda kirjutusmaterjalidest ja kommipaberitest kuni tugevate pakkematerjalide või disainelementideni. Peamised kasutusalad on siiski ajalehtede, ajakirjade ja raamatute trükimaterjali, majapidamispaberite, vihikulehtede, ümbrikute, postkaartide ja muu sellisena ( katmata ja kaetud paberid ).
Katmata paberid on enamasti 100% tselluloosist valmistatud, eripaberite puhul kasutatakse ka lisaaineid. Loetavuse poolest on katmata paberid parimaks valikuks, kuid fotodes võimaldavad edasi anda vaid üsna väikese osa nende algsest värviküllasusest. Katmata pabereid kasutatakse ajalehtede, raamatute, kasutusjuhendite, blankettide, jms trükkimisel.
Kaetud paberid jagatakse selle järgi, mitu korda pabereid on kaetud. Kergelt kaetud pabereid on kaetud 1 kord ja neid kasutatakse odavamate ajakirjade ja reklaamtrükiste trükkimisel. Mitmekordselt kaetud pabereid kasutatakse ajakirjade, kalendrite,  ja kvaliteetsete reklaamtrükiste trükkimisel. Ka pildimaterjali trükkimiseks on parim lahendus kaetud läikiv paber.
Konkreetsed faktid paberist (ja papist ).
Inglismaal moodustavad paber ja papp 43 % pakendite massist, kuid 25 % pakendatud kaupadest. Samas moodustavad paberi- ja papijäätmed 6 % olmejäätmete massist., kuid 20 % mahust.
1998.-2002. aastal moodustas Lääne-Euroopas paberi- ja papijäätmete teke 97-98 % tarbitud paberikogusest. See tähendab, et enamikel paber- ja papptoodetel on väga lühike eluiga.
1983-2002. aastani on paberi- ja papijäätmete teke Lääne-Euroopas peaaegu kahekordistunud – 41 miljonilt tonnilt 79 miljoni tonnini.
Paber ja papp on biolagunevad materjalid. See tähendab, et prügilasse sattudes tekitavad nad metaani, mis on 20 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO2.
Täiendavalt tuleb käitlemisel arvestada trükitindi ja liimide võimaliku keskkonna-mõjuga, sh taaskasutamisel. Sageli taaskasutamisel tinti ei eemadaldata - see annab paberile hallika tooni.
Paberi- ja papijäätmete kogumine taaskasutamiseks on Lääne-Euroopas suurenenud: 1990. aastal koguti 41 %, 2002. aastal 56 %. Samas ei ole vähenenud põletatava ja prügilasse viidava paberi ja papi kogus – see on jäänud tasemele 35 miljonit tonni aastas.
Paberi tootmisel Euroopa Liidu tehastes on 46% toorainest tselluloos , 39% vanapaber ja 15% ulatuses mittekiulised materjalid nagu täiteained, jm.
Paberi taaskasutamisega kaasnev kasu on järgmine:
Energiakasutuse vähenemine
Kasvuhoonegaaside tekkimise vähenemine
Prügilatesse ladestatavate jäätmete hulga vähenemine
Iga tonn ümbertöödeldud paberit säästab:

• 17 puud (kui need võetaks looduslikust metsast)
  
• 3000-4000 kW elektrienergiat (keskmise suurusega eramaja aastane energiatarve). Energiasääst paberi kui teisese toorme kasutamisel on 28-70 %
  
• 30 m3 vett
  
• 27 kg ehk 95 % paberi tootmisel tekkivast õhuheitmest jääb olemata.